Kõike saab kaardistada

Umbes kolm aastat tagasi hakkasin aktiivsemalt mõlgutama mõtteid elada teatud periood välismaal. Elukorralduslikult aga ootasin residentuuri lõppu, et ei peaks haridustee bürokraatiaga pead vaevama. Valmis töötajana tundub teises riigis pikemalt elamine veidi lihtsam. Seega aktiivselt hakkasin võimalusi uurima aasta tagasi (2022 sügisel). Eriarstide vajadus on skandinaavias küllaltki suur ning seega on ka erinevaid töötajaid vahendavaid firmasid jalaga segada. Ei läinud seega kaua kuni sain ühe firmaga jutule, kellel oli kiirelt pakkuda ka potensiaalne tööandja. Käisin korra kohapeal nägu näitamas ning sõlmisime esialgse lepingu. Endal jäi üle hakata vaid aktiivsemalt keelt õppima ning jooksvalt ka mõned paberid korda ajada. Valik langes Norra kui sihtkoha peale eelkõige seetõttu, et Soome tundus arstina liiga ‘’mainstream’’. Norra mäed on lisaks ka suuremad ning maastike varieeruvus suurem. Seega orienteerumise tagapõhi oli nii üldise otsuse kui ka riigivaliku juures peamise tähtsuseg

 Kui muudel spordialadel saab sportlane rahumeeli tõmmata endale sobival hetkel hooajale joone alla ja võistlustele enam mitte minna, siis orienteerumine on haigus, kus sellised reeglid ei kehti.  Nimelt olen juba alates juuli teisest poolest võtnud elukorralduslikel põhjustel spordi ja treenimise osas juhtme seinast välja, lasknud vormil ümaraks minna ning prioritiseerinud hetkel aktuaalseid tööalaseid tegevusi. Korraliku trenni juurde loodan tagasi jõuda talvel. Seega igati normaalne oleks ka võistlemisest mõneks ajaks hoiduda, kuid võrratu Põlula maastiku kutset ei suutnud eirata ja läksin ilma ootusteta orienteerumist nautima.  Naudingu ka sain. Kuigi halva füüsisega on tihti ka metsas jooksmist raskem nautida, siis kompenseerisin seda juba algusest peale rahuliku ja jätkusuutliku tempoga, mida suutsin enam-vähem ka lõpuni hoida. Väsimusest ja uimasusest tingitud pisikesi lollusi aga täielikult vältida ei suutnud ning vigu kogunes kokku ehk 4-5 minuti jagu. Täpsemat analüüsi siin a

 Kuna olen varasemalt sellest jooksust kirjutanud, siis teen ka tänavusest märke.  Ettevalmistus oli olematu, sest pärast Šveitsist tagasitulekut keskendusin maal köögi kokkupanekule, kaevu puhastamisele, kivisillutise ladumisele ja veel loendamatutele töödele ning kohustustele. Seda siis veel palgatöö ja pere kõrvalt. Tulemuseks oli kolme nädala jooksul vaid 7 trenni, kus kogunes umbes 60 jooksukilomeetrit. Tahtsin tegelikult ju ka suve nautida.  Aga jooksma ma siiski läksin...lihtsalt lõbuks...poolmaratoni.  Võistluspäev vajas tavapärasest rohkem planeerimist. Nimelt jäin üksi Ilset hoidma ja samaaegselt suhtlesin ka külla tulevate Joosepi, Marili ja Margretiga. Lisaks eelnevale tuletati mulle hommikul kõnega meelde, et olin kuu aja eest sellele päevale lasknud ka valvetöö panna (arvutis). Seega sain ka ühe uuringu enne starti sõitmist ära vastata ning otsisin kiirelt endale mõneks tunniks ka asendaja. Võistlusplatsil jätsin Ilse vanaemale, kes jõudis u. 3 minutit enne starti kohale

Peale tavarada sai Šveitsis veedetud perepuhkus Merilini ja Ilsega. Ajatäiteks oli eelkõige Swiss-O-week. Teatud negatiivse pitseri jättis minu jaoks nädalale kahe võistluspäeva maastikule mittesaamine, füüsiliselt tühi organism ning liialt palju tööülesandeid arvutis. Ka ilm rikkus mõned matkaplaanid. Samas maastikud olid ägedad ja elamused käiku väärt. Ka Ilse sai 2200m kõrgusel punkte piiksutada. Mõned pildid:

Lähen karantiinist stardi poole. Laskun 2200 meetri pealt umbes 1975 peale. Käes on soojenduskaart ning nõlva peal kaardiga kohanedes saan aru, et petlikkust on maastikus omajagu. Järsk laskumine hakkab juba jalgu väsitama ja hoian end tagasi. Stardis piirdun mõne venituse ja kereringiga. -4 minti - saan GPS-i. Avastan, et kompassi on mull tekkinud. Ja see juba oli mul kasutusse võetud varukompass, sest põhikompassist leidsin mulli varem juba karantiinis. Seega oli käes kaks mulliga kompassi ning valisin neist siis väiksema mulli. -1 minut ja jõuan ilusa stardiväravani. Vaadet varjavad madalad pilved. Näen, et K-punkt on 10m kaugusel ja kohanemisaega minimaalselt. S-1 Leian end kiirelt kaardilt ja asun kohe uhama. Näen eemalt metsanurka, kuhu jõuan ilusti. Edasi liigun mööda lehmarada piki nõlva. Natuke aega kuuskede vahel juba liikunud ning proovin hakata end täpsemalt paika sättima. Paraku ei ole midagi, millest kinni hakata. Hakkan juba hoogu maha võtma ning ettevaatlikult lagedaid

Pärast baltikaid olen olnud mõneti nagu orav rattas. Ajaliselt on kokku jooksnud soov veeta palju aega koos perega maal, ehitada maal laiemaks enda elamispinda, teha treeningus mahutsükkel, katta enda tööga mõne haigla suvepuhkusi, õppida intensiivselt norra keelt ja proovida ka suve nautida. Kõik antud eesmärgid on mingil määral selle koormuse tõttu kannatanud. Selle käigus aga jõudsin ikkagi ka veeta nädala Soomes, lõpetades selle Jukolaga. Treeningmaht soome maastikel jäi planeeritust tagasihoidlikumaks saabunud kuumalaine tõttu (üritasin enda keha kuulata) ning samuti tahtisn vahetult enne Jukolat ka veidi värskust saavutada. Füüsilise värskuse ka sain, kuid Jukola jooks ise läks tehniliselt aia taha. Tegin Anttolan Urheilijat tiimis esimese jukolastardi 3. vahetuses ning suutsin kokku ligi 10 minutit viga keevitada. Peamiseks probleemiks olid teatavad harjumatused treeningkaartide stiili ja võistluskaardi stiili vahel (eelkõige taimestik) ning kindlasti ka hiljutised puuduolevad ö

Pikka juttu ei tee, sest suuri emotsioone ei ole. Tavarada edenes minu jaoks alguses ootuspärases ja sujuvas rütmis. Proovisin ennast esialgu pisut tagasi hoida, et leida õige tempo ning lõpus veel juurde panna.