Kõike saab kaardistada

28. oktoobril lahkus Valju. Minu jaoks loomulikult lihtsa lt Vanaisa. Ega tema nime õppisingi vist ära alles siis kui mingis vanuses hakkas orienteerumisvõistluste protokolle vaatama ka väljapoole enda võistlusklassi. Ka klubikaaslased kõnetasid teda enamasti lihtsalt kui Presidenti. Aga jah... tegu oli ju Harju KEK rahvaspordiklubi vaimse isaga (praegu siis Harju OK) ning samamoodi tingis ta kogu perekonna seotuse orienteerumisspordiga. Ta ise jõudis selle alani alles üle 40 aasta vanusena ja läbi Liis Lille agitatsiooni, kuid seejärel sellesse spordialasse  sukeldununa tõmbas kaasa ka juba enamus peret. Edasi on juba üsna raske hoomata selle juhuse mõju ja olulisust nii üksikisikute kui ka kogu eesti orienteerumise tasandil. Samas aga võiks siit saada kaasa ka olulise õppetunni orienteerumise kui spordiala edasiviijatele, et kui ükskõik kes (vana või noor, kiire või aeglane) õnnestub selle ala juurde tuua, võib vaid üks inimene pikas perspektiivis olla hoomamatult suure posit...

Kuna tänavune hooaeg on sportliku poole pealt olnud tagasihoidlik ehk olen teadlikult võtnud hoo maha, et hoida kodust elu kahe väikese lapsega vee peal, siis langenud trennikoormus on pisut võimaldanud panustada ka kohaliku o-elu tegevustesse. Eelkõige sai siis valmis nikerdatud üks kohalik o-kaart, mis leidis ka päevaku tasemel üritusel kasutust. Tagasiside oli positiivne ehk otseselt ämbrisse ei astunud. Kuigi oht oli olemas, sest maastik ei olnud kindlasti kergemate killast. Taustainfoks võib mainida seda, et natuke lidari ja kaartidega oli kohalikul tasandil tegemist ka varem ning paar klubi trenni sai ka läbi viidud mujal. Üks trenn siis näiteks ainult reljeefikaardil. Lisaks sai tehtud väikese vaevaga üks suunatreeningu kaart ühel suuremal kohalikul sooalal (tõepoolest sai leitud killuke Eestit siin Telemarkis), mis tegelikult läheb servapidi kokku ka selle uue kaardiga. Kuna meie piirkonnas siin on maastikud valdavalt rängalt kivised ja järsud, siis kõik natukenegi lamedamad ja...

Eelmises postituses sai mainitud pikka 'puhkust', mis kestis jaanuarist kuni juuli lõpuni. Nüüd tuli siis lõpuks tööle tagasi minna ning tundub, et ainult rahulikumatel hetkedel valves istudes, leiab reaalselt mahti ka seda blogi hingitsemas hoida. Ehk kogu talv-kevad-suvi periood tundus olevat üks suur ralli ning praktiliselt millekski kõrvaliseks aega ei olnud. Aga mida me siis selle aja jooksul reaalselt ka jõudsime? Talvised tegevused Norras said juba varasemalt teatava kajastuse ning edasi oligi juba kavas pikk viibimine Eestis.  Algas see periood otse Rootsi laevalt Paliverre sõitmisega, kus tuli abistada Jüriöö võistluste korraldusega. Eks minu panus seisnes varasemalt ka radade ja kaardi kvaliteedikontrolli tegemises (distantsilt) ning siis kohapeal punktikohtade läbijooksmises. Edasi tuli olla spiikriks koos Andres Saetaluga. Mulle oli see teiseks spiikrikogemuseks... Saekas oli juba pisut kogenum. Eelmine kord oli 2021 iseenda korraldatud EMV öistel Saaremaal, kus ja...