Kõike saab kaardistada

Rääkides riiklikest tantsupidudest, siis esimene võimalus oleks mul võinud olla 2011 noorte tantsupeol (vanust siis 19), kuid see läks veidi nihu. Selleks hetkeks olin tantsimas III koosseisus (tõstetud varasemast noortepundist edasi) ning seal olid valdavalt juba minust selgelt vanemad tantsijad. Tol aastal tehti otsus, et I-III koosseis noorte peole ei lähe, lähevad ainult nooremad koosseisud. Võimaluse aken aga tehti korraks lahti, sest ansamblile pakuti kohta valikrühmade seas. Valikrühma täitmiseks viidi läbi küsitlus ning panin ennast sinna kirja. Soovijate hulk oli selline, et esialgu loeti mind koosseisu. Seega ütlesin ka juba koolis koorile ära, et mina nendega ei majutu ja registreerimise teeb teise grupi kaudu. Läks aga natuke aega mööda ning valikrühm otsustati komplekteerida puhtalt II koosseisu põhiseks ja mina jäin ripakile. Hiljem ei viitsinud enam ennast kuhugi sebida ning tol aastal jäi nii tantsupeol kui ka laulupeol käimata. Üldtantsupeole aga jõudsin 2014 aastal ni

Eesmärgipärases varakevadises treeninglaagris Vahemere lähedal käisin tänavu esmakordselt. Paari aasta eest tegin Madridi lähedal küll 4-päevase otsa, kuid sellest 2 päeva olid võistlused, mistõttu eriti laagriks pidada ei saanud. Varasemalt ei ole lõunalaagritesse sattunud peamiselt aja ja finantsi puuduse tõttu. Ka tänavu jäi laagriaeg ainult nädala pikkuseks, sest kohustusi on kodus küllaga. Seega tuli võtta lühikesest ajast maksimum ning eesmärk sai täidetud - keha sai mahladest korralikult tühjaks pigistatud. Päev enne laagrit, pühapäeval sain paraku saalihoki võistlusel valusalt küünarnukiga rindkeresse, millele esialgu eriti tähelepanu ei pööranud, kuid tagantjärgi võib öelda, et nihketa roidemurru sai kätte. Kogu järgneva nädala oli sügav sissehingamine valus ning aevastamine põrgulikult piinarikas. Orienteerudes aga on tähelepanu õnneks hajutatud ning katkine roie maastikul liikudes ülearu ei seganud. Hispaaniasse alustasime lendu koos Kaarli ja Kennyga, kuid samal päeval koha

Ansambli lahutamatuks ja oluliseks osaks olid tantsulaagrid, mis olid määravaks kohaks uue repertuaari kiirkorras õppimisele, kuid veelgi rohkem vaimsed, sotsiaalsed ja füüsilised tipphetked, kus sai ennast igas mõttes viimseni tühjaks pigistada. Mida ma selle all mõtlen? Eks seletada ongi pisut keeruline, kuid tavaliselt vajas kogu organism peale üht head laagrit paar nädalat kosumiseks aega. Lisaks 5-6 tunnistele trennipäevadele kaasnes laagritega ka sotsiaalne melu 24/7, mis oli ehk kõige kurnavamgi. Igatahes laagritest olulisim oli igasügisene ristimislaager, kus oli kavas ka traditsiooniline uute tantsijate omaks võtmine. Sellest ristimisüritusest ilmselt väga detailset infot avalikult edasi ei anna, kuid sündmus oli iga aasta pikka ootamist väärt ning öö- ja hommikutundidesse kestvad peod siiani elavalt meeles. Minu esimesed ristimislaagrid toimusid tollal Nõo Reaalgümnaasiumis. Alles peale Nõo kooli remontiminekut hakkasime uusi laagripaiku otsima ning sellest ajast on laagrid