Balti MV
Pikka juttu ei tee, sest suuri emotsioone ei ole.
Tavarada edenes minu jaoks alguses ootuspärases ja sujuvas rütmis. Proovisin ennast esialgu pisut tagasi hoida, et leida õige tempo ning lõpus veel juurde panna.
Pauk tuli aga enne liblikat (11s KP), kui joogipunkti valvur hõikas, et eliidi võistlus on tühistatud kaardi vea tõttu. Kui küsiva pilguga veel tema poole vaatasin, siis lisas, et enda lõbuks võib ju edasi joosta.
Esmane reaktsioon oli selline, et proovisin seda infot ignoreerida, sest kõhutunne ütles, et antud isik ei oleks tohtinud nagunii võistlejatega kontakteeruda ning jäi ka mulje, et see oli nö. eestlastele siseinfoks pakutud. 12KPs nägin korraks eestlaste rongi, kust sain Handolt samuti info, et ka nendeni oli selline jutt jõudnud. Esialgu jooksin automaatselt edasi, kuid tegelesin juba kaalutlemisega. Kas võiks enda säästmiseks üldse raja pooleli jätta? Kas see info on üldse usaldusväärne? Võtsin vastu otsuse joosta rada lõpuni ja teha seda reipas tempos, kuid hoiduda maksimaalsest võistluspingutusest ja enese liigsest väsitamisest. Lõpuni tahtsin joosta eelkõige selleks, et pakkuda mingit alust treeneril teatetiimide komplekteerimiseks.
Liblika peal kohtusin mõne lätlase ja leedukaga, kelle tempo oleks olnud jõukohane, kuid nüüd lasin neil eest ära joosta. Sain aru, et nende jaoks ikkagi võistlus jätkub, endal aga küsimärgid veel sees. Enne pikka etappi olin juba piisavalt kaua jooksnud, keha hakkas väsima ning motivatsioon juba puudus. Tegin siis ka allaandva otsuse jalgu säästa ja joosta ringi, võimalikult palju radu kasutades. Isegi reibas jooks hakkas ära vajuma - mis siin ikka punnida?
Lõpp oli juba matkatempo. Finišeerisin ja vastu tuli Elo. Siis sain ka targemaks ning selgus, et ikkagi saime rajal valeinfot. Vaid M16 klass langes kaardi vormistuse ohvriks, kuid joogipunkti valvuri loll-aktiivsus tõmbas enamike eesti põhiklassi meeste jooksule vee peale. Tulemused jäid paika ning jäi justkui üle vaid ennast süüdistada - loll olid, et uskusid!
Sääraseid õpetlikke hetki on justkui viimastel aastatel liiga palju juba korralduslikes aspektides tekkinud…
Järgmisel päeval ootas teatevõistlus meeste esimeses tiimis.
Muidu esimese vahetuse mees Ats sel päeval enam hoos ei olnud ning avavahetuse suur kaotus minetas ka võimaluse heidelda medalitele. Tegin teisena metsas üsna tuimalt enda jooksu, kuigi alguses oli veidi tehnilist rabedust. Raja lõpuosa oli juba elavam, sest eestlaste kolme tiimi punt sai kokku tõmmatud ja veidi lõpusirgel ka kiirust näidatud. Viimases vahetuses tegi oma töö ka Jaagup ning kokku siis 5. koht.
Seega seekord siis osutusid tähtsad tiitlivõistlused rohkem treeningstartideks. Aga säärases ilusas metsas on võimalik ka niisama nautida.
Tavarada edenes minu jaoks alguses ootuspärases ja sujuvas rütmis. Proovisin ennast esialgu pisut tagasi hoida, et leida õige tempo ning lõpus veel juurde panna.
Pauk tuli aga enne liblikat (11s KP), kui joogipunkti valvur hõikas, et eliidi võistlus on tühistatud kaardi vea tõttu. Kui küsiva pilguga veel tema poole vaatasin, siis lisas, et enda lõbuks võib ju edasi joosta.
Esmane reaktsioon oli selline, et proovisin seda infot ignoreerida, sest kõhutunne ütles, et antud isik ei oleks tohtinud nagunii võistlejatega kontakteeruda ning jäi ka mulje, et see oli nö. eestlastele siseinfoks pakutud. 12KPs nägin korraks eestlaste rongi, kust sain Handolt samuti info, et ka nendeni oli selline jutt jõudnud. Esialgu jooksin automaatselt edasi, kuid tegelesin juba kaalutlemisega. Kas võiks enda säästmiseks üldse raja pooleli jätta? Kas see info on üldse usaldusväärne? Võtsin vastu otsuse joosta rada lõpuni ja teha seda reipas tempos, kuid hoiduda maksimaalsest võistluspingutusest ja enese liigsest väsitamisest. Lõpuni tahtsin joosta eelkõige selleks, et pakkuda mingit alust treeneril teatetiimide komplekteerimiseks.
Liblika peal kohtusin mõne lätlase ja leedukaga, kelle tempo oleks olnud jõukohane, kuid nüüd lasin neil eest ära joosta. Sain aru, et nende jaoks ikkagi võistlus jätkub, endal aga küsimärgid veel sees. Enne pikka etappi olin juba piisavalt kaua jooksnud, keha hakkas väsima ning motivatsioon juba puudus. Tegin siis ka allaandva otsuse jalgu säästa ja joosta ringi, võimalikult palju radu kasutades. Isegi reibas jooks hakkas ära vajuma - mis siin ikka punnida?
Lõpp oli juba matkatempo. Finišeerisin ja vastu tuli Elo. Siis sain ka targemaks ning selgus, et ikkagi saime rajal valeinfot. Vaid M16 klass langes kaardi vormistuse ohvriks, kuid joogipunkti valvuri loll-aktiivsus tõmbas enamike eesti põhiklassi meeste jooksule vee peale. Tulemused jäid paika ning jäi justkui üle vaid ennast süüdistada - loll olid, et uskusid!
Sääraseid õpetlikke hetki on justkui viimastel aastatel liiga palju juba korralduslikes aspektides tekkinud…
Järgmisel päeval ootas teatevõistlus meeste esimeses tiimis.
Muidu esimese vahetuse mees Ats sel päeval enam hoos ei olnud ning avavahetuse suur kaotus minetas ka võimaluse heidelda medalitele. Tegin teisena metsas üsna tuimalt enda jooksu, kuigi alguses oli veidi tehnilist rabedust. Raja lõpuosa oli juba elavam, sest eestlaste kolme tiimi punt sai kokku tõmmatud ja veidi lõpusirgel ka kiirust näidatud. Viimases vahetuses tegi oma töö ka Jaagup ning kokku siis 5. koht.
Seega seekord siis osutusid tähtsad tiitlivõistlused rohkem treeningstartideks. Aga säärases ilusas metsas on võimalik ka niisama nautida.
Kommentaarid
Postita kommentaar