Kõike saab kaardistada

Nädal varem toimunud tavarajaga sai põlv ehmatuse ning veel teisipäeval ei olnud ma võimeline üldse jooksusammu tegema ning ka kõndimine oli valus. Enda füsioterapeutlik lähenemine aga võimaldas reedel juba liikuda nõnda, et riskisin siiski starti minna. Tahtsin panustada omalt poolt ikkagi EMV medalite väärtuse tõstmisesse. Samas eriti kõrgeid eesmärke ei julgenud endale seada, olgugi, et registreerinuid oli tagasihoidlikult. Nimekirjas hakkas silma ka mitu tugevat jooksjat, kes oskusliku rongis istumisega olid minu arvates võimelised kõrgetele kohtadele jooksma. Temperatuur oli üle 10 kraadi ja lubas kerget vihma. Tundus, et soe pesu oleks pigem liig. Võistluskeskuses aga oli näha, et sadu on küllaltki tugev ja võistluse algfaasis oli pigem külmavõitu. Samas ei hakanud veest raske riietus koormama. Ats võttis joonel paljulubava madalstardi asendi sisse. Seltskond väljus stardist siiski tagasihoidliku tempoga ning proovisin ka ise ennast tagasi hoida. Esimesena hakkas tempot dikteerim

Kuu aega puhkamist, suvitamist, lapse kasvatamist ja muid tegevusi. Trennide osas olin keskendunud lihtsalt miinimumi ära tegemisele, et jooksusamm rooste ei läheks. Ainsa orienteerumistrenni tegin kaks päeva enne eestikaid - Orissaare päevak. Orissaare maastikku soovitan kõigile, kes tahavad teha kvaliteetset kompassi-trenni. Vorm oli nüri nii füüsise kui ka tehnilise poole pealt. Endale eesmärke ei seadnud ja starti läksin tegelikult lihtsalt inertsist, sest eestikatel tuleb ju võimalusel kohal olla. S-1 Ilus mets. Sai sisse mugava tempo ja rütmi. 1-2 Kiskus tihedamaks ja taimestikku ei vaevunud välja lugema. Üldsuunaga sooservani ja siis punkti. 2-3 Jälle üldsuunaga teeni. Seal nägin väikest sood, mille alusel liikusin edasi. Punkti võtsin tiigipõrkega. 3-4 Ilus mets, selged vormid - lihtne. Kiirus kasvas. 4-5 Võtan hoo maha, et mitte lühikese punktiga viga teha. Seadistan hoolikalt suuna ja taban etapi keskel pisisood. Näen, et enne punkti peaksin veel võtma ühe pooljoone-tõusu. 5m

Pikemat sorti vaba aeg maakodus perega hõivas kogu tähelepanu ning tagasivaateid hilissuve võistlustele ei ole olnud eriti mahti teha. Kuna aga öised distantsid on minu lemmikud ning tagasihoidlik konkurents võimaldas ka hõbemedalit, siis pean vähemalt eredamad hetked metsast välja tooma. Alustuseks niipalju, et enda meelisdistantsiks tänavu ettevalmistusaega ei leidnud. Sprindivõistluste nõustamine ja residentuuri lõpueksam röövisid kogu tähelepanu. Viimane öine trenn jäi varakevadesse. Lisaks hankisin EM järgselt endale kerge (mitte-covid) külmetuse - seega enesetunne ei olnud kah kiita. Õnneks aga jalalihased olid puhanud ja värsked. Ka maastik oli üpris tuttav. Esimene konkreetne viga tuli kuuneda punktiga, kus minu jaoks ei olnud tumeroheline raiesmik pimedas eristuv ning arvasin end olevat rohkem vasakul. 45 sekundiline ajakaotus. Viga lõi vist rütmi sassi, sest siis hakkas jama pihta. Ilmselt tuli ka esmane väsimus peale. Seitsmendasse minnes ei saanud matkaraja otsale pihta nin