Kõike saab kaardistada

12 aastat kooliõpet, 6 aastat arstiõpet ja 5 aastat eriarstiõpet ehk radioloogia residentuuri. Kogu selle perioodi kõige stressirohkem ja olulisem eksam oli tegelikkuses ikkagi residentuuri sisseastumiseksam, sest mõjutas edasist elu kõige rohkem. Lisaks tuli seal rinda pista konkurentsiga, sest vaid pooled mahtusid õppes loodud kohtadele. Lõpueksam seevastu tundus pigem nagu viimane pingutus kõige eelneva vormistamiseks. Eks rõõm on järjekordse tähise ületamisest sees. Eksamist üldsõnaliselt rohkem ei olegi rääkida, kuid asjade jäädvustamise mõttes kommenteeriksin enda eksamit ka detailsemalt. Seega edasine on pigem juba spetsiifiline jutt, mis huvitav vaid erialalistele inimestele. Eksam koosnes kahest osas: - kirjalik valikvastustega test - 7 haigusjuhtu uuringute näol, mis tuli esitada suuliselt Kirjalik valikvastustega test põhines suures osas etteantud kirjandusele, milleks oli valitud 50 radioloogia eriala laiapõhist teadusartiklit. Osaliselt olin artikleid lugenud ka kevadel ja

Jooksin Eesti II tiimis II vahetust. Esimeses vahetuses tegi avavahetuse spetsialist Heino Ollin endale omaselt suurepärase jooksu, jäädes vaid viimase punkti poole tulles kehvas kohas nõgesepõldu kinni ja seega ka päris teravast juhtgrupist veidi maha. Seega metsa sain enne Eesti I võistkonda (Lauri Silda). Juba K-punkti joostes oli ümber mitmeid terava jalaga jooksjaid, kes uhama kukkusid. Sain aru, et nende tempo ei ole minu enda jaoks jätkusuutlik ja võtsin koheselt individuaalse lähenemise, proovides teiste liikumisest ennast mitte häirida. S-1 Alguses oli kiiremat metsa, mis vedas tempo üles. Punkt oli piisavalt selge objekti taga, et hoog püsis. 1-2 I punkti hoog oli hea ja enese lollusest ei teinud tihedas metsas rütmimuutust, et kohaneda kohe lühema ja tehnilisema etapiga. Lasin tihedal võsal ennast suuna pealt ära kallutada ning väike sooke, kuhu jõudsin, nägi reaalsuses välja väikese lagendikuna, mistõttu uskusin end ka normaalsel joonel olevat. Natuke edasi - punkti ei pais

Korraldaja halastas võistlejatele ning lubas b-finalistidel jääda karantiinist välja (et ei peaks seal üle 5 tunni kükitama). See tähendas, et sai nautida lühiraja A-finaali telepildis, elada kaasa omadele ning õppida radasid kaardi peal põhjalikult tundma. Pidutsesime Evely Kaasiku hõbemedali võidu üle ning oli aeg hakata ise võistluskeskusesse sättima. Vahepeal oli tugev vihm muutnud õhu värskeks ning sellega oli ka enesetunne oluliselt paremaks muutunud. B-finalistitest oli neid võistlejaid, kes läksid metsa tõsiselt võitlema vaid käputäis. Enamik kasutasid lihtsalt võimalust kerge sörgiga maastikku inventeerida. Siiski jagati ka meie hulgas odavaid WRE punkte, mistõttu ei tahtnud päris jalutama kah hakata. K-punkti liikudes valisin tempo, mis oli tavaraja võistlustempost kergelt aeglasem - ehk siis selline mugav erk jooksusamm. Meeste B rada oli sarnane A rajaga, kuid mõned punktid olid vahele jäetud või vahetatud naiste raja punktidega. Seega oli eelteave oluliste lohade kulgemise

Huhhhh… Kõigepealt sissejuhatuseks: - füüsiline vorm oli juuli alguse heast minekust alates kolme nädala jooksul aeglaselt aga kindlalt allapoole liikunud; treeningute planeeringuga üritasin sellele küll pidurit tõmmata aga looduse tsüklilisuse vastu on raske saada - päev varem oli lühiraja kvalifikatsioonis taimestikuga võitlemine kogu kere küllaltki ära väsitanud - rohkete nõgese kipituste tõttu öösel magada ei saanud, uni jäi kuskil 3-4 tunni pikkuseks - kohale jõudis uus kuumalaine. Lõuend oli tavarajaks loodud. Võistluspäeva hommikul oli selge, et värskust keres ei ole. Tuli loota lihtsalt rajatud baasvundamendile. Karantiinis sai paar tundi istuda ning hakkas sättimine pihta. Õue minnes oli leitsak juba arvestatav. Karantiinist starti sörkides oli tunne raske, ümber liikusid naised kuidagi kiiremini. Stardis jõin veel korralikult ja valasin end veega üle. Proovisin optimistlikku meelt hoida. S-1 Pärast stardipiiksu hakkasin kohe keskenduma kogu raja ülesehitusele, katsudes samal