Kõike saab kaardistada

Mõni aeg tagasi tuli Tarbatu Rahvatantsuansambli vilistlaste listi kiri üleskutsega jagada erinevatel ajastutel toimunud sündmuste meenutusi, jutte jm. põnevat. Üleskutse põhjuseks on suvel toimuv Tarbatu juubelikontsert - ansambel saab tänavu 71 aastaseks. Juubelikontsert pidi toimuma tegelikult eelmine aasta (70), kuid pandeemia tõttu oli mõistlik see natukene edasi lükata. Seoses juubeliga on ilmselt korraldajatel plaan avada ka seda pikka ajalugu läbi tantijate silmade. Veel eelmisel aastal oli veel reaalne plaan ka endal koos Meriliniga osaleda juubelikontserdil tantsijatena, kuid ürituse edasilükkamine ja selle logistiline sobimatus meile tähendas, et vabastasime enda kohad noorematele ja andekamatele. Igatahes jäin üleskutse peale ka ise mõtlema ning pean tõdema, et mälestusi on vähemalt paksu raamatu jagu. Siiski aga tahan seda tekitatud blogikeskkonda just säärastel eesmärkidel ära kasutada ning võtsin eesmärgiks enda Tarbatu aastad kuidagi kokku võtta. Selleks, et jälle üht m

 Mingist ajast on jäänud sisse põhimõte, et iga paari aasta tagant peab Tartu maratoni läbi sõitma, et stardigrupp enam-vähem mõistlik püsiks. Kuna vahepeal oli piisavalt palju aega vahele jäänud, siis ei pidanud palju mõtlema ning registreerisin ennast varakult ära.  Eraldi ennast selleks ürituseks ette ei valmistanud. Suusatamas käisin hõredalt ja ka siis eelkõige jooksmisele vahelduse pakkumiseks.  Umbes nädal enne sõitu vaatasin enda varasemad tulemused üle ja proovisin ennustada, kuhu ma platseeruda võiksin. Tabel sai selline: Aasta aeg koht eelnev suusa kilometraaž 2010 4:41 1039 ? 2011 3:54 693 ? 2012 3:40 450 200 2013 3:23 350 350 2015 3:42 499 ? - mälu järgi u. 60-70 2017 lühendatud rada 450 64 2019 3:30 468 220 Eelmisel korral (2019) läksin ma määrimisega tõsiselt alt ning jäisel rajal oli minu pidamine nullilähedane. Seega sain toona vastu tahtmist ainult paaristõuke-maratoni omal nahal läbi proovida, kuid ilma hea libisemiseta. Koht oli vastav, kuid jäine rada siiski head a

Suusa-O Eesti Meistrivõistlused Harjumaal on harv nähtus. Sellist initsiatiivi peab võimaluse korral enda osavõtuga toetama ning Padisele sättisin ka ennast. Sprinditeateks oli jälle valmis tulema ka Ats.  Ettevalmistus seekordseks võistluseks oli juba 6 korda parem kui detsembris ehk 180 suusakilomeetrit. Kahjuks küll mitte ükski nendest ei olnud kiires tempos (kui eelmine suusa-O välja arvata). Kuna minu ainsad uisusuusad olid hooldamata ning juba üksjagu vatti saanud, siis viskasin neile isegi eelmisel õhtul libisemise alla. Vaatasin hoolikamalt ka suuskade põhja ning vaadates seda kuumaastikku, polnud kindel, kas parafiin mitte otsa ei saa, kui kõigisse nendesse aukudesse ja kriimudesse valgub.  Siis tuli veel meelde, et sprintidel on vaja ju ka palju sooja teha ja peale sõita - sellega aga kulutaksin kogu väärtusliku libisemise ära. Seega võtsin kaasa ka klassikasuusad, et muretult lisaringe teha.  Varane karantiini sulgemine ja hiline stardiaeg andis võimaluse pikalt sörkides soo