Kõike saab kaardistada

Suusatamise seisukohast on olnud hea talv tänu kahele suusalaagrile. Seda tuli ära kasutada ning eelmisel aastal mõtiskletud ettevalmistus, 500 suusakilomeetrit, oli tänavu ka reaalsus. Korralike suusahuntide tasemeni küll ei küündi, kuid piisav, et lihased teaksid mida tegema peab. Küll aga ei realiseerinud mõtisklust uute suuskade osas. Käiku läksid ikka need vanad, läbivajunud ja kulunud põhjaga plaadid. Selles osas jätsin endale veel selge arenguruumi. Pidamise valik oli tänavu keeruline. Lubati lumesadu, mis ka tuli. Arvestades enda suuskade nõrka painet, siis algselt tahtsin proovida ainult karestatud suusaga minna. Hommikul aga testisin karestust Tehavandil värskelt täistuisanud jäljes ning eriti optimistlik ei olnud. Seega panin viimasel hetkel ikkagi paksu kihi tahket pidamist alla. Tuule ja tuisu tõttu tekkis rajal kohe hanerida, kus teistest mööduda oli tihti värske lume tõttu raske. Võimalust kohta parandada sain alates Matult kui pakuti pikemaid tõuse. Pidamine oli hea, ku

Isal oli soov minna veebruaris veteranide suusa-O MM-ile. Kohapeal oli võimalik saada nädalaks ajaks odavalt majake. Miski ei takistanud ja seega läksime siis kambakesti kah kaasa. Beitostølenis on sadade kilomeetrite ulatuses suusaradade võrgustikku, mis sobis mahukaks treeninglaagriks hästi. Sinnasaamine on aga tüütu. Laevasõidu ajal Kapellskäri saab küll magada, kuid sealt edasi jätkub siiski 9 tundi autosõitu. Väikese Ilse tõttu jagasime selle autosõidu veel ööbimisega kahte ossa. See-eest sai aga teha Uppsala lähistel Lunseni maastikul ühe nauditava o-trenni. Kohalesõit oli pisut valulik, kuid tehtud see sai. Meie kasutusel olev majake oli tore. Võrreldes Soomega oli küll saunakultuur puudulik (ehk saun puudus), kuid miski muu oluline vajaka ei jäänud. Lund oli üle meetri. Ülivõrdes saab kirjeldada piirkonna suusaradade hooldustihedust, võrgustiku suurust, vaateid radadel, mägesid, raskeid tõuse, veel raskemaid laskumisi (ka ise kukkusin mitu korda) ning loodust. Kui aga millegi k