MM tavarada 2023, Flims-Laax
Lähen karantiinist stardi poole. Laskun 2200 meetri pealt umbes 1975 peale. Käes on soojenduskaart ning nõlva peal kaardiga kohanedes saan aru, et petlikkust on maastikus omajagu. Järsk laskumine hakkab juba jalgu väsitama ja hoian end tagasi. Stardis piirdun mõne venituse ja kereringiga.
-4 minti - saan GPS-i.
Avastan, et kompassi on mull tekkinud. Ja see juba oli mul kasutusse võetud varukompass, sest põhikompassist leidsin mulli varem juba karantiinis. Seega oli käes kaks mulliga kompassi ning valisin neist siis väiksema mulli.
-1 minut ja jõuan ilusa stardiväravani. Vaadet varjavad madalad pilved. Näen, et K-punkt on 10m kaugusel ja kohanemisaega minimaalselt.
S-1
Leian end kiirelt kaardilt ja asun kohe uhama. Näen eemalt metsanurka, kuhu jõuan ilusti. Edasi liigun mööda lehmarada piki nõlva. Natuke aega kuuskede vahel juba liikunud ning proovin hakata end täpsemalt paika sättima. Paraku ei ole midagi, millest kinni hakata. Hakkan juba hoogu maha võtma ning ettevaatlikult lagedaid lugema, kui järsku märkan vasakul punkti. Tuli ootamatult vara vastu, kuid number klapib. OK! Algaja õnn! Aga saan aru, et pean hoolikam olema.
1-2
Allamäge. Maapind on soine, mätlik ja igaks juhuks ka eriti kiirust üles ei kisu. Punktiga probleemi ei teki.
2-3
Hoog allamäge on veel sees ning rihin lagedate suunas. Ühel hetkel saan aru, et kipun liiga madalale vajuma ning hakkan piki nõlva liikuma. Ette jääb aga kõrge heina ja puhmastega ojaorg, millest läbisaamine võtab aega. Lisaks kipub alustaimestiku all esinema tühimikke, mis üllatavad korduvalt. Enne punkti pisut kõhklen, kuid olin ilusti kõrgust hoidnud ja tähis tuleb kenasti vastu.
3-4
Algab kannatamine. Jalad lähevad järsul nõlval kiirelt laktaati täis ja esimest korda saab ka pulsi lakke. Poolel maal märkan norralannat naiste punkti võtmas ning siis minu punkti poole liikumas. Liigun sama koha kaudu lootuses leida naiste loha ja selle ka leian. Punkt samas on tehniliselt lihtne.
4-5
Teevalik. Etapile jääv suur nina ja mäenukid on kodus tehtud analüüsidest tuttavad ja tean enam-vähem milliseid pidepunkte tahaks kasutada. Lähen paremalt kulgevale kaarele, sealjuures sooviga tabada erinevaid rajaotsakesi liikumise hõlbustamiseks. Alguses on küll rõve ronimine, kuid etapi keskosa ja teine pool kulgevad pigem piki nõlva või alla, mis vähemalt enesetundeliselt jätavad normaalse tunde. Vist saan edukalt hakkama.
5-6
Eliidi väsitamine. Punkt lihtne.
6-7
Väsitamine jätkub. Proovin vasakult kaarega muuta tõus veidi laugemaks. Enne punkti märkan, et tagant läheneb kiirelt austraallanne McNulty.
7-8
McNulty läheb vedama ja korraks lasen end lõdvaks. Järsku aga märkan vasakul punkti…samas McNulty kihutab otse edasi. Jään korraks seisma ja siis ka aussie mõistab asja - keerame punkti.
8-9
Otsustan edasi ise orienteeruda. Samas punkt tuleb vastu enne kui kaarti jõuan süveneda.
9-10
Liigun üksi oma valikut pidi. Loen kenasti välja pikliku soo ja punktiga probleeme ei ole. Saan teha ka esimese pikema liu tagumiku peal.
10-11
Austraallane kihutab juba eemal eest ära, kuid endal on võimalus mööduda argentiinlasest ja vist portugaallasest. Näen koheselt ära, et mööda joont ei kannata joosta ning hoian end paremal olevatele lagedatele. Slaalominõlvalt metsa keerates kihutab mööda Gemperle ja Risby. Nende allamäge tehnika tundub etem olevat. Samas metsas liigume võrdselt. Enne punkti ei suuda aga enam maastikku ja kaarti veenvalt kokku panna ning jään kõhklema. Siis aga märkan punktivalvureid ja ka punkti.
11-12
Näen vasakul tumekollast serva ja võtan suuna sinna. Slaalominõlv osutub üllatavalt soiseks. Samas on lageda nurgast väga enesekindel punkti poole liikuda. Teele jääv onnike metsas lisab kindlust. Punktikalju on samas üsna peidus ja jõuan selle paremale küljele.
12-13
Lage - oja, lageda nurk ja suunaga mäest alla. Metsaalune on siin väga kivine. Punkti võtan samal ajal Benjaminseniga.
13-14
Benjaminsen väljub rutakamalt ning järsul nõlval ka enesekindlamalt. Kasutan siis selga, sest suund tundub sobivat. Käin korduvalt tagumikule ning jalgealust on harva näha. Enne lagedat leiab ta parema kanali ning saab õhuvahe sisse. Jätkan kaduva raja kaudu kuni väikese lagedani. Lagedalt hakkan mööda nõlva liikuma. Kuulen agressiivset hingeldamist ja vaatan selja taha - Alexandersson surub mäest alla. Tundub, et liigub erinevasse punkti, sest liigub minu maitse jaoks liiga alla. Võtan suuna ning avastan end ühel hetkel väga rohelises ojaorus. Meenutab Lõuna-Eesti tüüpilisi kloaake - õnneks ainult nõges puudub. Ühtegi loha ka ei ole. Samas tunnen end koduselt ja punkti taban lagipähe.
14-15
Suund - mäest alla - piklikult lagedalt suund ja hakkan ringi vahtima. Märkan McNultyt punkti võtmas. Tore, et jälle järgi jõudsin!
15-16
Transpordietapp ja kasutan aussie selga, et tempot hoida.
Saab juua kah. Punkti ründan austraallasest veidi paremini.
16-17
Suund - org tipukesega - ümber nina ja hoian kõrgust. Käes.
17-18
Tõus on järsk ja keha hakkab juba tugevalt tunda andma. Üles jõudes tuvastan u-lohu ja jooksen ninast mööda. Näen eespool ka küngast, kuid selle ees on lagendik ning tipukest ei näe. Saan kiirelt aru, et olen paremale vajunud ja korrigeerin vasakule punkti.
18-19
Üldsuunaga. Enne punkti olevas orukeses võtan hoogu maha ja veendun objektide korrektsuses.
19-20
Kasutan orvandeid punkti jõudmiseks. Lihtne.
20-21
Suund - alla orgu - märkan vasakul väikest kuusetihnikut ja seejärel eemal all juba nina, mille taga ka punkt.
21-22
Hakkan piki nõlva liikuma. Pärast teeületust olen täpses asukohas veidi ebakindel ning näen enda arvates ühte tipukest, mille taga märkan ka punktivalvurit. Lähen korraks kiikan. Eip - petekas. Korrigeerin vasakule, veidi kõrgemale.
22-23
Nüüd olen tõusuga juba tugevates raskustes. Raske on edasi liikuda. Punkt lihtne.
23-24
Suund. Punkt juba tuttav.
24-25
Suund - org - tihnik - leian hea kanali piki orvandit. Loen välja künkakesed enne kui hakkan läbi rohelise mäest alla laskuma. Saan raja kolmanda pika liu. Näen esimest tipukest ja siis ka järgmist - punkt kah.
25-26
Suund - küngas - küngas - suund - nina - ja märkan eemal all tähist.
26-27
Ei jaksa väga mõelda ja ukerdan võimalikult otse tee peale. Tee peal kogun end ja kasutan väikest rada kõrguse hoidmiseks. Punktile pealeminek lihtne.
27-28
Transpordikas. Saab juua ja uue kaardi.
28-29
Võtan kaardi ja avastan, et pakutakse veel ebameeldivalt palju jooksmist…ja tõusu.
Tuleb teha ka teevalik. Kaalun otseminekut, kuid teeraja pealt ei taha kuidagi ära keerata. Lõpuks jään paremalt kaarega mineku peale, kuid teen ühe tõusulõike ülemisele teele. Tõusudel liikumine on juba selgelt matkamine. Tee peal teen ka eesoleva viimase pika etapi valiku ära. Punktivõtmine tee pealt labane.
29-30
Liigun piki nõlva ja proovin hoida kõrgust. Enne punkti orvandis vaaten ette ja enda arvates näen punktist paremal olevat tipukest. Jooksen sinna ja leian ka sobiva lohukese, kuid punkti seal ei ole. Aiman, et olen madalamal ning liigun üles. Enne punktilohku jõudmist jääb vahele veel üks lohk - neid on selle nina peal rohkelt. Väga suurt ajakadu õnneks ei ole.
30-31
Liigun üldsuunaga. Laskun punkti poole kuid tähist ei märka. Samas olen justkui sobivas orvandis. Ühel hetkel näen kaameraid ja punkti. Olin liiga kõrgel.
31-32
Hakkan ronima ja jään varasemale otsusele kindlaks - liigun otse. Ei tahaks seda ränkrasket tõusu küll enam näha kuid aiman, et rajameister nimelt sellise proovikivi siia pani. Muud variandid ei tundu oluliselt etemad ja tahan tõusumeetritega korraga lõpuks ühele poole saada.
Rooman ülespoole, käed sõtkuvad põlvedel, pilk suunatud sirgelt ette maha ning silme ees virvendavad suured ja punased metsmaasikad. Võtan tahtejõu kokku, maasikaid ei korja ja proovin kõigest väest mitte seisma jääda. Üles tee peale jõudes kõnnin umbes 10 sekundit, et toibuda ja veidi jõudu koguda. Siis kannatan ka allamäge mööda teed jooksma hakata. Enne punkti tahan lõigata tee pealt metsanurga sirgemaks, kuid ees on selline müür, et vägisi teen ikkagi metsaraja kaudu kaarekese sisse. Vähemalt ei pidanud enam tõusu võtma.
32-33
Teeni läheb loha ning jätkub osaliselt ka teeületuse järgselt, kuid siis hajub laiali. Näen tipukesed ära ja võtan kindlalt punkti.
33-34-35-F
Pikaks venitatud lõpuspurt. Keha on tühi.
Esmase emotsiooni pealt jään jooksuga rahule - eriti kui enda ettevalmistust silmas pidada. Tehniliselt hoidsin asja kontrolli all ning füüsiliselt nagunii paremini ei saanud. Reaalseid vigu tuli ehk kokku 2 minutit kuigi kõhklusi, tempo mahavõtmist ja ebatäpsusi kogunes kah piisavalt.
Kuigi jooksuga jään justkui rahule, siis kaotus võitjale Fosserile oli kalendriga, oodatust selgelt rohkem - 39 minutit! Samas tasub võrrelda ka teiste eestlastega - Kenny ja Kristoga. Nendele kaotust vastavalt 12 ja 5,5 minutit, mis üle 2 tunnise jooksu kohta pigem vist okei…
Kui jaotada rada esimeseks ⅔ ja viimaseks ⅓, siis eestlaste jaoks oleks võinud tavarada lõppeda esimese osa järgselt. Siis oleks Kennyl kenasti 90 minutit jooksu ning Kristol talle kaotust 3,5 minutit ja minul 6 minutit. Sealjuures kaotasin viimase kolmandikuga juurde veel 6 minutit Kennyle - ehk pool kogu kaotusest. Eks see oli kombinatsioon väga füüsilisest lõpust, minu väsimusest ja pikkadest teeetappidest. Ka näiteks Fosserile kaotasin viimase kolmandikuga protsentuaalselt rohkem, kui esimese osaga, kus vähemalt emotsionaalselt oli palju põnevam.
Aga oleksid ja poleksid on nagu on…eelkõige läksin elamuse järgi ja selle ka kuhjaga sain. Äge!
Tegin enda võimetekohase soorituse ära ning keha jäi kah terveks…kuigi eks näis kas enne swiss-o-weeki ka ära taastun.
Avastan, et kompassi on mull tekkinud. Ja see juba oli mul kasutusse võetud varukompass, sest põhikompassist leidsin mulli varem juba karantiinis. Seega oli käes kaks mulliga kompassi ning valisin neist siis väiksema mulli.
-1 minut ja jõuan ilusa stardiväravani. Vaadet varjavad madalad pilved. Näen, et K-punkt on 10m kaugusel ja kohanemisaega minimaalselt.
S-1
Leian end kiirelt kaardilt ja asun kohe uhama. Näen eemalt metsanurka, kuhu jõuan ilusti. Edasi liigun mööda lehmarada piki nõlva. Natuke aega kuuskede vahel juba liikunud ning proovin hakata end täpsemalt paika sättima. Paraku ei ole midagi, millest kinni hakata. Hakkan juba hoogu maha võtma ning ettevaatlikult lagedaid lugema, kui järsku märkan vasakul punkti. Tuli ootamatult vara vastu, kuid number klapib. OK! Algaja õnn! Aga saan aru, et pean hoolikam olema.
1-2
Allamäge. Maapind on soine, mätlik ja igaks juhuks ka eriti kiirust üles ei kisu. Punktiga probleemi ei teki.
2-3
Hoog allamäge on veel sees ning rihin lagedate suunas. Ühel hetkel saan aru, et kipun liiga madalale vajuma ning hakkan piki nõlva liikuma. Ette jääb aga kõrge heina ja puhmastega ojaorg, millest läbisaamine võtab aega. Lisaks kipub alustaimestiku all esinema tühimikke, mis üllatavad korduvalt. Enne punkti pisut kõhklen, kuid olin ilusti kõrgust hoidnud ja tähis tuleb kenasti vastu.
3-4
Algab kannatamine. Jalad lähevad järsul nõlval kiirelt laktaati täis ja esimest korda saab ka pulsi lakke. Poolel maal märkan norralannat naiste punkti võtmas ning siis minu punkti poole liikumas. Liigun sama koha kaudu lootuses leida naiste loha ja selle ka leian. Punkt samas on tehniliselt lihtne.
4-5
Teevalik. Etapile jääv suur nina ja mäenukid on kodus tehtud analüüsidest tuttavad ja tean enam-vähem milliseid pidepunkte tahaks kasutada. Lähen paremalt kulgevale kaarele, sealjuures sooviga tabada erinevaid rajaotsakesi liikumise hõlbustamiseks. Alguses on küll rõve ronimine, kuid etapi keskosa ja teine pool kulgevad pigem piki nõlva või alla, mis vähemalt enesetundeliselt jätavad normaalse tunde. Vist saan edukalt hakkama.
5-6
Eliidi väsitamine. Punkt lihtne.
6-7
Väsitamine jätkub. Proovin vasakult kaarega muuta tõus veidi laugemaks. Enne punkti märkan, et tagant läheneb kiirelt austraallanne McNulty.
7-8
McNulty läheb vedama ja korraks lasen end lõdvaks. Järsku aga märkan vasakul punkti…samas McNulty kihutab otse edasi. Jään korraks seisma ja siis ka aussie mõistab asja - keerame punkti.
8-9
Otsustan edasi ise orienteeruda. Samas punkt tuleb vastu enne kui kaarti jõuan süveneda.
9-10
Liigun üksi oma valikut pidi. Loen kenasti välja pikliku soo ja punktiga probleeme ei ole. Saan teha ka esimese pikema liu tagumiku peal.
10-11
Austraallane kihutab juba eemal eest ära, kuid endal on võimalus mööduda argentiinlasest ja vist portugaallasest. Näen koheselt ära, et mööda joont ei kannata joosta ning hoian end paremal olevatele lagedatele. Slaalominõlvalt metsa keerates kihutab mööda Gemperle ja Risby. Nende allamäge tehnika tundub etem olevat. Samas metsas liigume võrdselt. Enne punkti ei suuda aga enam maastikku ja kaarti veenvalt kokku panna ning jään kõhklema. Siis aga märkan punktivalvureid ja ka punkti.
11-12
Näen vasakul tumekollast serva ja võtan suuna sinna. Slaalominõlv osutub üllatavalt soiseks. Samas on lageda nurgast väga enesekindel punkti poole liikuda. Teele jääv onnike metsas lisab kindlust. Punktikalju on samas üsna peidus ja jõuan selle paremale küljele.
12-13
Lage - oja, lageda nurk ja suunaga mäest alla. Metsaalune on siin väga kivine. Punkti võtan samal ajal Benjaminseniga.
13-14
Benjaminsen väljub rutakamalt ning järsul nõlval ka enesekindlamalt. Kasutan siis selga, sest suund tundub sobivat. Käin korduvalt tagumikule ning jalgealust on harva näha. Enne lagedat leiab ta parema kanali ning saab õhuvahe sisse. Jätkan kaduva raja kaudu kuni väikese lagedani. Lagedalt hakkan mööda nõlva liikuma. Kuulen agressiivset hingeldamist ja vaatan selja taha - Alexandersson surub mäest alla. Tundub, et liigub erinevasse punkti, sest liigub minu maitse jaoks liiga alla. Võtan suuna ning avastan end ühel hetkel väga rohelises ojaorus. Meenutab Lõuna-Eesti tüüpilisi kloaake - õnneks ainult nõges puudub. Ühtegi loha ka ei ole. Samas tunnen end koduselt ja punkti taban lagipähe.
14-15
Suund - mäest alla - piklikult lagedalt suund ja hakkan ringi vahtima. Märkan McNultyt punkti võtmas. Tore, et jälle järgi jõudsin!
15-16
Transpordietapp ja kasutan aussie selga, et tempot hoida.
Saab juua kah. Punkti ründan austraallasest veidi paremini.
16-17
Suund - org tipukesega - ümber nina ja hoian kõrgust. Käes.
17-18
Tõus on järsk ja keha hakkab juba tugevalt tunda andma. Üles jõudes tuvastan u-lohu ja jooksen ninast mööda. Näen eespool ka küngast, kuid selle ees on lagendik ning tipukest ei näe. Saan kiirelt aru, et olen paremale vajunud ja korrigeerin vasakule punkti.
18-19
Üldsuunaga. Enne punkti olevas orukeses võtan hoogu maha ja veendun objektide korrektsuses.
19-20
Kasutan orvandeid punkti jõudmiseks. Lihtne.
20-21
Suund - alla orgu - märkan vasakul väikest kuusetihnikut ja seejärel eemal all juba nina, mille taga ka punkt.
21-22
Hakkan piki nõlva liikuma. Pärast teeületust olen täpses asukohas veidi ebakindel ning näen enda arvates ühte tipukest, mille taga märkan ka punktivalvurit. Lähen korraks kiikan. Eip - petekas. Korrigeerin vasakule, veidi kõrgemale.
22-23
Nüüd olen tõusuga juba tugevates raskustes. Raske on edasi liikuda. Punkt lihtne.
23-24
Suund. Punkt juba tuttav.
24-25
Suund - org - tihnik - leian hea kanali piki orvandit. Loen välja künkakesed enne kui hakkan läbi rohelise mäest alla laskuma. Saan raja kolmanda pika liu. Näen esimest tipukest ja siis ka järgmist - punkt kah.
25-26
Suund - küngas - küngas - suund - nina - ja märkan eemal all tähist.
26-27
Ei jaksa väga mõelda ja ukerdan võimalikult otse tee peale. Tee peal kogun end ja kasutan väikest rada kõrguse hoidmiseks. Punktile pealeminek lihtne.
27-28
Transpordikas. Saab juua ja uue kaardi.
28-29
Võtan kaardi ja avastan, et pakutakse veel ebameeldivalt palju jooksmist…ja tõusu.
Tuleb teha ka teevalik. Kaalun otseminekut, kuid teeraja pealt ei taha kuidagi ära keerata. Lõpuks jään paremalt kaarega mineku peale, kuid teen ühe tõusulõike ülemisele teele. Tõusudel liikumine on juba selgelt matkamine. Tee peal teen ka eesoleva viimase pika etapi valiku ära. Punktivõtmine tee pealt labane.
29-30
Liigun piki nõlva ja proovin hoida kõrgust. Enne punkti orvandis vaaten ette ja enda arvates näen punktist paremal olevat tipukest. Jooksen sinna ja leian ka sobiva lohukese, kuid punkti seal ei ole. Aiman, et olen madalamal ning liigun üles. Enne punktilohku jõudmist jääb vahele veel üks lohk - neid on selle nina peal rohkelt. Väga suurt ajakadu õnneks ei ole.
30-31
Liigun üldsuunaga. Laskun punkti poole kuid tähist ei märka. Samas olen justkui sobivas orvandis. Ühel hetkel näen kaameraid ja punkti. Olin liiga kõrgel.
31-32
Hakkan ronima ja jään varasemale otsusele kindlaks - liigun otse. Ei tahaks seda ränkrasket tõusu küll enam näha kuid aiman, et rajameister nimelt sellise proovikivi siia pani. Muud variandid ei tundu oluliselt etemad ja tahan tõusumeetritega korraga lõpuks ühele poole saada.
Rooman ülespoole, käed sõtkuvad põlvedel, pilk suunatud sirgelt ette maha ning silme ees virvendavad suured ja punased metsmaasikad. Võtan tahtejõu kokku, maasikaid ei korja ja proovin kõigest väest mitte seisma jääda. Üles tee peale jõudes kõnnin umbes 10 sekundit, et toibuda ja veidi jõudu koguda. Siis kannatan ka allamäge mööda teed jooksma hakata. Enne punkti tahan lõigata tee pealt metsanurga sirgemaks, kuid ees on selline müür, et vägisi teen ikkagi metsaraja kaudu kaarekese sisse. Vähemalt ei pidanud enam tõusu võtma.
32-33
Teeni läheb loha ning jätkub osaliselt ka teeületuse järgselt, kuid siis hajub laiali. Näen tipukesed ära ja võtan kindlalt punkti.
33-34-35-F
Pikaks venitatud lõpuspurt. Keha on tühi.
Esmase emotsiooni pealt jään jooksuga rahule - eriti kui enda ettevalmistust silmas pidada. Tehniliselt hoidsin asja kontrolli all ning füüsiliselt nagunii paremini ei saanud. Reaalseid vigu tuli ehk kokku 2 minutit kuigi kõhklusi, tempo mahavõtmist ja ebatäpsusi kogunes kah piisavalt.
Kuigi jooksuga jään justkui rahule, siis kaotus võitjale Fosserile oli kalendriga, oodatust selgelt rohkem - 39 minutit! Samas tasub võrrelda ka teiste eestlastega - Kenny ja Kristoga. Nendele kaotust vastavalt 12 ja 5,5 minutit, mis üle 2 tunnise jooksu kohta pigem vist okei…
Kui jaotada rada esimeseks ⅔ ja viimaseks ⅓, siis eestlaste jaoks oleks võinud tavarada lõppeda esimese osa järgselt. Siis oleks Kennyl kenasti 90 minutit jooksu ning Kristol talle kaotust 3,5 minutit ja minul 6 minutit. Sealjuures kaotasin viimase kolmandikuga juurde veel 6 minutit Kennyle - ehk pool kogu kaotusest. Eks see oli kombinatsioon väga füüsilisest lõpust, minu väsimusest ja pikkadest teeetappidest. Ka näiteks Fosserile kaotasin viimase kolmandikuga protsentuaalselt rohkem, kui esimese osaga, kus vähemalt emotsionaalselt oli palju põnevam.
Aga oleksid ja poleksid on nagu on…eelkõige läksin elamuse järgi ja selle ka kuhjaga sain. Äge!
Tegin enda võimetekohase soorituse ära ning keha jäi kah terveks…kuigi eks näis kas enne swiss-o-weeki ka ära taastun.
Kommentaarid
Postita kommentaar