Kõike saab kaardistada

28. oktoobril lahkus Valju. Minu jaoks loomulikult lihtsa lt Vanaisa. Ega tema nime õppisingi vist ära alles siis kui mingis vanuses hakkas orienteerumisvõistluste protokolle vaatama ka väljapoole enda võistlusklassi. Ka klubikaaslased kõnetasid teda enamasti lihtsalt kui Presidenti. Aga jah... tegu oli ju Harju KEK rahvaspordiklubi vaimse isaga (praegu siis Harju OK) ning samamoodi tingis ta kogu perekonna seotuse orienteerumisspordiga. Ta ise jõudis selle alani alles üle 40 aasta vanusena ja läbi Liis Lille agitatsiooni, kuid seejärel sellesse spordialasse  sukeldununa tõmbas kaasa ka juba enamus peret. Edasi on juba üsna raske hoomata selle juhuse mõju ja olulisust nii üksikisikute kui ka kogu eesti orienteerumise tasandil. Samas aga võiks siit saada kaasa ka olulise õppetunni orienteerumise kui spordiala edasiviijatele, et kui ükskõik kes (vana või noor, kiire või aeglane) õnnestub selle ala juurde tuua, võib vaid üks inimene pikas perspektiivis olla hoomamatult suure posit...

Kuna tänavune hooaeg on sportliku poole pealt olnud tagasihoidlik ehk olen teadlikult võtnud hoo maha, et hoida kodust elu kahe väikese lapsega vee peal, siis langenud trennikoormus on pisut võimaldanud panustada ka kohaliku o-elu tegevustesse. Eelkõige sai siis valmis nikerdatud üks kohalik o-kaart, mis leidis ka päevaku tasemel üritusel kasutust. Tagasiside oli positiivne ehk otseselt ämbrisse ei astunud. Kuigi oht oli olemas, sest maastik ei olnud kindlasti kergemate killast. Taustainfoks võib mainida seda, et natuke lidari ja kaartidega oli kohalikul tasandil tegemist ka varem ning paar klubi trenni sai ka läbi viidud mujal. Üks trenn siis näiteks ainult reljeefikaardil. Lisaks sai tehtud väikese vaevaga üks suunatreeningu kaart ühel suuremal kohalikul sooalal (tõepoolest sai leitud killuke Eestit siin Telemarkis), mis tegelikult läheb servapidi kokku ka selle uue kaardiga. Kuna meie piirkonnas siin on maastikud valdavalt rängalt kivised ja järsud, siis kõik natukenegi lamedamad ja...