Kõike saab kaardistada

Katsun natukene ka treeningolusid talvises Norras kokku võtta.  Minu rutiinse treeningnädala baasi loob kodunt tööle ja tagasi jooksmine, mis annab tööpäeva algkilometraaziks umbes 14km. Kui on energiat piisavalt, tekitan vaheldusrikkust sellele jooksule kiirenduste või lõikudega. Lisaks ka kaks jõutrenni nädalas. Üldiselt on jooksuotsad mulle üsna parajad (7km peale 100m tõusu), kuid talve teises pooles oli konarlikku jääd ebameeldivalt palju, mis ühel hetkel tekitas ka kerge valulikkuse parema jala hüppekas. Õnneks see suures pildis aga treeninguid ei mõjutanud (võrreldes muude probleemidega). Nö. transpordina toimiv treening on oluline aja kokkuhoiu koht, sest keskmiselt tuleb nädalas töötunde 45-55 ning iga vaba tund on arvel. Mainitud baasile lisandub talveperioodil veel üks klubitrenn teisipäeviti, üks piirkondlik ühisstardist o-trenn kolmapäeviti ning nädalavahetuse varieeruvad tegevused.  Teisipäevane klubitrenn hõlmab endas reeglina tund aega õues (intervalltrenn/lihtsalt jook

Arenguhüpete ja uudsusega kohanemine tähendab alati teatud raskusi ja ebamugavustsooni, kuid ilma nendeta arengut ei toimu. Nii on ju ka teise riiki kolimine suures pildis eesmärgiga areneda.   Seni on olnud ehk suurimad ebamugavused seotud ametkondadega ja lasteaiast tuleva viirusvooluga. Esmalt ametkondadest. Selleks, et saada ennast ametlikult riiki sisse kirjutada ning omada ka kohalikku ‘maksukaarti’ (vajalik töötamiseks) tuleb käia kahes eraldi asutuses - politseis ja maksuametis. Maksuametisse on järjekorrad umbes paari nädala pikkused kuid politseisse on järjekorrad kohati kuni kuu aja pikkused. Samas eelistab maksuamet asjadega tegeleda alles siis kui politseist on elamisõigus kätte saadud. Kohalik isikukood väljastatakse paraku aga alles siis kui mõlemas kohas on käidud ning ka paberimajandus ametkondades lõpule viidud. Sellega läks kokku umbes 2 kuud. Probleemiks on asjaolu, et kui sul ei ole kohalikku isikukoodi, siis ei ole sul praktiliselt mitte midagi võimalik teha, sest