Kõike saab kaardistada

Tänavune Jukola oli nii praktiliselt kui ka emotsionaalselt laagrilõpu tühjendusjooks. Kasutasin aega ja võimalusi, et veeta 5 päeva põnevatel Soome maastikel ning nautida aega pere ja sõpradega. Naantali kämping sobis pesitsuspaigaks ideaalselt, sest ujumisvõimalus meres ja sprindikaart ümbrusest võimaldas kvaliteetseid hommikusi äratusi ning Jukola treeningplatsid olid just parajal kaugusel. Kaart Naantali kämpingust ja ümbrusest. Tagantjärgi võib öelda, et Jukola treeningud oli päris võistlusest hoopis etemad ning põnevamad. Kõige suurem nauding oli Jukola hommikul veel paduvihmas tehtud treening fantastiliselt mõnusal Paijula maastikul. Paijula Mitmed kolme treeninguga päevad tähendasid, et laupäeva õhtuks loomulikult erilist värskust ei olnud ning selle pärast ka muret ei tundunud. Tegemist oli siis pika võistlustrenniga Nostarsi ridades (tiimi kohta kirjutasin veidi pikemalt eelmise aasta Jukola postituses). Jooksin avavahetust ning stardist just kõige suurema hooga välja ei kihu

Kuna ajapuudus on olnud tugev, siis olen pidanud optimeerima ka enda võistluste sissekandmiste osas ja planeeritud detailne ülevaade baltikatest jääb ära. Kirjutama sunnivad aga emotsioonid ja neid on saanud küllaga - eriti EMV-lt Korelast. Kõige tugevamad emotsioonid jätsin muidugi päris postituse lõppu.  Esmalt aga natuke eellugu ja sealt, kus varasemalt pooleli jäi… Jüriööl saadud tallahaavale andsin peale Jüriöö nädalavahetust mõned päevad puhkust, ning veidi tundus asi ka paremaks minevat. Enda jaoks uus maastik Ilves GP-l ja rahvusvaheline seltskond sundis ikkagi metsa minema, kuid valu tallas tuli kiirelt tagasi ning mõlemad päevad jooksin siiski üsna invaliidselt. Lisaks oli teisel päeval ka enesetunne kehv ning mõtted laiali. Haav läks jälle hullemaks. Varasematel aastatel olen saanud kogemusi tallahaavadega enamasti maal. Üpris tihti on paljajalu lambalaudas leidnud minusse tee roostes naelad, mille järgselt on küll paar päeva valulik, kuid seejärel paranemine ootuspärane. An

Rahvatantsuansambel oli veel mõnikümmend aastat tagasi nimetuse poolest tiitel, mida kandsid Eestis vähesed grupid ning see eeldas kõrget kvaliteeti ning rõhku autentsusele. Tiitlil kui sellisel enam praegusel ajal suuremat tähendust ei ole, sest ansambliks võib ennast nimetada igaüks, kuid Tarbatus nägid meie juhendajad jätkuvalt suurt vaeva, et hoida tantsijate tase kõrge, sammud puhtad ning üldine olek väärikas. Ansamblile kui sellisele olid kõige olulisemaks väljundiks iga 5 aasta tagant toimuv juubelikontsert, milleks ettevalmistus algas vähemalt 2 aastat varem. Kunstilise juhi Jaanus Randma pikaajalise töö tulemusena pidas Tarbatu enda juubelikontserte viimase paarikümne aasta jooksul tüüpiliselt Vanemuise teatrisaalis, kus publiku tooliridade tõusev asetus võimaldas kõigil saada võimalikult hea visuaalse pildi laval toimuvast. Samuti võis kontserti pidada eksklusiivseks, sest toimus nendel kordadel vaid üks esinemine. Antud rutiini toob tänavune kontsert muutuse, sest toimuma sa