Suve algus kuni MM-ni

Pärast baltikaid olen olnud mõneti nagu orav rattas. Ajaliselt on kokku jooksnud soov veeta palju aega koos perega maal, ehitada maal laiemaks enda elamispinda, teha treeningus mahutsükkel, katta enda tööga mõne haigla suvepuhkusi, õppida intensiivselt norra keelt ja proovida ka suve nautida. Kõik antud eesmärgid on mingil määral selle koormuse tõttu kannatanud. Selle käigus aga jõudsin ikkagi ka veeta nädala Soomes, lõpetades selle Jukolaga. Treeningmaht soome maastikel jäi planeeritust tagasihoidlikumaks saabunud kuumalaine tõttu (üritasin enda keha kuulata) ning samuti tahtisn vahetult enne Jukolat ka veidi värskust saavutada. Füüsilise värskuse ka sain, kuid Jukola jooks ise läks tehniliselt aia taha. Tegin Anttolan Urheilijat tiimis esimese jukolastardi 3. vahetuses ning suutsin kokku ligi 10 minutit viga keevitada. Peamiseks probleemiks olid teatavad harjumatused treeningkaartide stiili ja võistluskaardi stiili vahel (eelkõige taimestik) ning kindlasti ka hiljutised puuduolevad öised treeningud. Klubi tiimiga sai vähemalt miinimumeesmärk täidetud, kuid varu jäi kõvasti, ka teiste arvelt.

Juuni teises pooles sai juba konkreetsemalt selgeks, et tänavu õnnestubki mul teha debüüt orienteerumise MM-il. Põhjuse selleks ei ole andnud niivõrd minu enda jooksud ja tulemused tänavu kuivõrd erinevatel põhjustel vabaks jäävad stardikohad. Nimelt on MM-i programm piisavalt tihe ja võistlused piisavalt väsitavad, et mitmed tugevad jooksjad eelistavad enda lahinguid hoolega valida. Samas aga ei ole teise järgu orienteerujatel enamasti kindlust, et nad üldse võistlustele peale saaksid, mistõttu jäetakse ennast juba eos kõrvale. Eks ideaalis tahaks ise areneda piisavalt tugevaks, et kindla peale koondise koht välja teenida, kuid eks ka teatavat allahindlust ei jäta põnevate startide nimel kasutamata.

Kuna ma ise planeerisin teadlikult enda juuli Šveitsi tulekuks (sh. ka swiss-o-week), siis sellega jätsin kõik uksed kuni lõpuni avatuks. See lõpuks annabki võimaluse saada osa elamusest, mida pakub MM tavarada Šveitsi alpides 2000-1000m kõrgusel alpiniitude, metsade, järskude nõlvade ja kõige muu fantastilise keskel.
Peab tõdema, et adekvaatne spetsiifiline ettevalmistus sellel võistlusel elu-jooks teha, on puudulik, kuid see ei vähenda minu kõrgelt meelestatud ootust eelseisva väljakutse ees.

Kui mainida mõningaid mõjutajaid selle tavaraja eel, siis negatiivsed oleks ehk järgnevad:
- viimane kuu ei ole treeningplaani suutnud täielikult järgida (vast u. 70% ulatuses)
- peale Jukolat ei ole võistlusstarte teinud ning ka orienteerunud minimaalselt
- kohalikul maastikul olen saanud nüüd käia vaid kahel modeli kaardil
- antud maastikutüüpidest on viimane kogemus aastast 2009
- tõusutreeningud on Eestis olnud puudulikud
- keha ei ole keskmäestikuga kindlasti veel jõudnud harjuda
- modeli põhjal oli liikumine nõlvadel päris vaevaline
- oodata on üle 700m tõusu ja 1500-1800m laskumist (14-16km peale)

Positiivsena võtan:

- pere (eelkõige Merilin) on jätkuvalt toetav

- olen väljakutse suhtes äärmiselt positiivselt meelestatud
- naudin kannatamist
- stardis saab nautida head vaadet
- alpide loodus on imeline
- punkte lubatakse palju (35)
- ennustus lubab vihmast ja jahedat ilma, mis mulle alati sobib
- tean, et suudan joosta kontrollitult
- kui mitte muud, siis vähemalt kõva koormuse, vaimse trenni ja meeldejääva kogemuse saab ikka.

Lõppu üks (paljudest) ennustustest eeloleva raja kohta.