Kõike saab kaardistada

 Kui muudel spordialadel saab sportlane rahumeeli tõmmata endale sobival hetkel hooajale joone alla ja võistlustele enam mitte minna, siis orienteerumine on haigus, kus sellised reeglid ei kehti.  Nimelt olen juba alates juuli teisest poolest võtnud elukorralduslikel põhjustel spordi ja treenimise osas juhtme seinast välja, lasknud vormil ümaraks minna ning prioritiseerinud hetkel aktuaalseid tööalaseid tegevusi. Korraliku trenni juurde loodan tagasi jõuda talvel. Seega igati normaalne oleks ka võistlemisest mõneks ajaks hoiduda, kuid võrratu Põlula maastiku kutset ei suutnud eirata ja läksin ilma ootusteta orienteerumist nautima.  Naudingu ka sain. Kuigi halva füüsisega on tihti ka metsas jooksmist raskem nautida, siis kompenseerisin seda juba algusest peale rahuliku ja jätkusuutliku tempoga, mida suutsin enam-vähem ka lõpuni hoida. Väsimusest ja uimasusest tingitud pisikesi lollusi aga täielikult vältida ei suutnud ning vigu kogunes kokku ehk 4-5 minuti jagu. Täpsemat analüüsi siin a

 Kuna olen varasemalt sellest jooksust kirjutanud, siis teen ka tänavusest märke.  Ettevalmistus oli olematu, sest pärast Šveitsist tagasitulekut keskendusin maal köögi kokkupanekule, kaevu puhastamisele, kivisillutise ladumisele ja veel loendamatutele töödele ning kohustustele. Seda siis veel palgatöö ja pere kõrvalt. Tulemuseks oli kolme nädala jooksul vaid 7 trenni, kus kogunes umbes 60 jooksukilomeetrit. Tahtsin tegelikult ju ka suve nautida.  Aga jooksma ma siiski läksin...lihtsalt lõbuks...poolmaratoni.  Võistluspäev vajas tavapärasest rohkem planeerimist. Nimelt jäin üksi Ilset hoidma ja samaaegselt suhtlesin ka külla tulevate Joosepi, Marili ja Margretiga. Lisaks eelnevale tuletati mulle hommikul kõnega meelde, et olin kuu aja eest sellele päevale lasknud ka valvetöö panna (arvutis). Seega sain ka ühe uuringu enne starti sõitmist ära vastata ning otsisin kiirelt endale mõneks tunniks ka asendaja. Võistlusplatsil jätsin Ilse vanaemale, kes jõudis u. 3 minutit enne starti kohale

Peale tavarada sai Šveitsis veedetud perepuhkus Merilini ja Ilsega. Ajatäiteks oli eelkõige Swiss-O-week. Teatud negatiivse pitseri jättis minu jaoks nädalale kahe võistluspäeva maastikule mittesaamine, füüsiliselt tühi organism ning liialt palju tööülesandeid arvutis. Ka ilm rikkus mõned matkaplaanid. Samas maastikud olid ägedad ja elamused käiku väärt. Ka Ilse sai 2200m kõrgusel punkte piiksutada. Mõned pildid: