Kõike saab kaardistada

Eelmises postituses sai mainitud pikka 'puhkust', mis kestis jaanuarist kuni juuli lõpuni. Nüüd tuli siis lõpuks tööle tagasi minna ning tundub, et ainult rahulikumatel hetkedel valves istudes, leiab reaalselt mahti ka seda blogi hingitsemas hoida. Ehk kogu talv-kevad-suvi periood tundus olevat üks suur ralli ning praktiliselt millekski kõrvaliseks aega ei olnud. Aga mida me siis selle aja jooksul reaalselt ka jõudsime? Talvised tegevused Norras said juba varasemalt teatava kajastuse ning edasi oligi juba kavas pikk viibimine Eestis.  Algas see periood otse Rootsi laevalt Paliverre sõitmisega, kus tuli abistada Jüriöö võistluste korraldusega. Eks minu panus seisnes varasemalt ka radade ja kaardi kvaliteedikontrolli tegemises (distantsilt) ning siis kohapeal punktikohtade läbijooksmises. Edasi tuli olla spiikriks koos Andres Saetaluga. Mulle oli see teiseks spiikrikogemuseks... Saekas oli juba pisut kogenum. Eelmine kord oli 2021 iseenda korraldatud EMV öistel Saaremaal, kus ja...

Talvine ja varakevadine elurütm tähendab minu jaoks ärkamist 7-8 vahel, pudru keetmist ning seejärel Ilse lasteaeda viimist. Seejärel on võimalik mingil määral tegeleda enda tööotste või soovitud tegevustega ning kõrvalt aidata Merilini ka Elliga hakkama saamisel. Edukus selle kõige puhul on suhteline ning toimekus, enesetunne ja emotsioon on valdavalt sõltuvuses ikkagi saadud ööunest ning värskest õhust. Sealjuures tuleb ka lasteaiavabadel päevadel võtta ennast kokku ja luua mingi päevaplaan, mis pakuks ka lastele enamat kui kodus ekraani taga istumist. Isiklikult on elurütm teise lapsega muutunud minu jaoks selgelt enam kui seda oli esimese lapsega. Põhjuseks vast enim Norras võimaldatud pikk isapuhkus ja seeläbi suurem panus kodustesse tegemistesse-olemistesse. Vanemapuhkuste süsteem on siin selline, et kokku on lapse kohta võimalik võtta 52 nädalat, millest 21 nädalat on reserveeritud emale ning 15 nädalat on reserveeritud isale. Lisaks on veel 16 nädalat, mida saab jagada enda näg...

Aasta olulisim sündmus paigutus üsna aasta lõppu. Nimelt lisandus meil perre Elli, kes praeguseks juba ühe kuu vanune. Mis kõige olulisem, tervis tundub tal olevat korras ning erilisi probleeme ei ole tekkinud. Sünnitus oli kontrastina võrreldes Ilsega umbes 5 korda kiirem ning sünnitustoas polnud eriti aegagi end sisse sättida. Ka haiglast saime varasema covid-aegse perioodiga võrreldes varem (teisel päeval) välja. Kui võrrelda Ida-Tallinna keskhaigla ning Telemarki keskhaigla sünnitusosakondi, siis väga markantseid erinevusi vast ei olegi. Mõlemas haiglas on teatavaid ruumipuudusi, kuid ITK-s olid siiski olemas perepalatid. Siin Skieni linnas perepalateid kui selliseid ei ole, kuid kui täituvus on madal, saavad isad ööbida samas kaheses palatis. Õnneks oli parajasti sünnitajaid vähe ning sain ise kenasti haiglas olla. Personali suhtumine ja meelestatus on tihti indiviididest jm aspektidest sõltuv, kuid kommunikatsioon ning vastutulelikkus oli jällegi siin Norras pisut parema muljega....