Kõike saab kaardistada

Koroonapandeemia kogub üha enam hoogu.  Kõige olulisem on pandeemia puhul muidugi ühiskondlik vastutus, kuid lõplike valikute tegemises mängivad olulist rolli ka isiklikud arusaamad.  Sain hiljuti kätte enda kolmanda doosi Pfizerit. Kuna olin samal ajal PERHis tööl, siis 15 minutit ukse taga ei pidanud ootama vaid läksin kohe enda osakonda tagasi (samal korrusel olev radioloogia).  Kaasa sai pudeli veega ning jätkasin tööd. Hiljem sõitsin töölt koju rattaga ning tegin plaanipäraselt tund aega jõutrenni. Süstimiskoha õlg ei häirinud. Järgmisel päeval oli enesetunne tavapärane. See ei üllatanud, sest ka kahe esimese doosiga minul mingeid olulisi kõrvaltoimeid ei esinenud. Õhtul jätkasin oma treeningplaanidega ja läksin jooksma.  Jooksma hakates oli imelik tunne nagu vasakult kaenla alt kisuks... Sain aru, et mul olid kaenlaalused lümfisõlmed pisut hellaks muutunud.  Mõtlen omasoodu, et näed siis - ikkagi reageerib see immuunsüsteem - vähemalt on olemas.  Plaani muutma ei pidanud, jätkasi

  Hommikul teen voodis silmad lahti, keeran korra külge ja tunnen, et keha ei ole värske. Selline kangus on sees. Saan aru, et viimased päevad olin treeningutega pisut optimistlik olnud ja enne võistlust puhkamine eriti välja ei tulnud.  Mis siis ikka...tuleb loota vundamendile, mida sai enam-vähem rahuldaval hulgal poolteist kuud laotud.  Hommikuputru süües vaatan aknast välja - ladistab päris kõvasti. Meenub, et ilmateate alusel pidi lõunast alates vihm taanduma.  Keskusse jõuan varakult. Autost ei taha esialgu välja minna, tundub kõle.  Suurem peamurdmine on riietuse valikuga. Ei taha üle riietuda, kuid pika raja lõpp võib energiavaeguse tõttu väga külmaks minna. Otsustan kahekordse õhukese sooja pesu kasuks. Pikkade liiburpükste peale panen veel ka o-põlvpüksid, et katta erinevates kohtades olevaid suuri auke.  Soojendusega eriti soojaks ei õnnestu saada.  Stardialas jälgin huviga erinevaid taktikaid riietuse osas ning siis tuleb ka juba rivvi võtta.  Olin eelnevalt välja mõelnud p

Kõigist väärilistest võistlustest kirjutamiseks kipub aega vähe olema, kuid antud üritus väärib mainimist kindlasti maastiku tõttu.  Valitud väike tükike Viivikonna suurtest aheraine platsidest andis maitse suhu küll.  Üldiselt jäi mul võistlusest sisse kahetised tunded. Ühelt poolt nautisin jooksmise seisukohast seda pinnast, metsa ja keskkonda sajaga, kuid orienteerumistehniline pool muserdas seevastu meeleolu samavõrra madalamale.  Meeletuid vigu tuli palju, kokku hinnanguliselt u. 20 minuti kanti.  Suurte vigade tegemises ei olnud ma küll ainus (kõik paugutasid), kuid teoreetiliselt oleks võinud neid vähemalt mingil määral ikkagi vältida.  Peamiseks põhjuseks kujunes minu arvates asjaolu, et kombinatsioonis oli kokku sattunud väljakutsuv maastik ning väga harjumatu kaardistusstiil.  Ilmselt oleks nii ühe kui ka teisega saanud paremini harjuda, kuid olin kohale tulnud mõttega teha kiire võistlustrenn. Seega ei tahtnud kohe kuidagi tempot oludega vastavamaks kohandada.  Maastiku välj