EM tavarada
Huhhhh…
Kõigepealt sissejuhatuseks:
- füüsiline vorm oli juuli alguse heast minekust alates kolme nädala jooksul aeglaselt aga kindlalt allapoole liikunud; treeningute planeeringuga üritasin sellele küll pidurit tõmmata aga looduse tsüklilisuse vastu on raske saada
- päev varem oli lühiraja kvalifikatsioonis taimestikuga võitlemine kogu kere küllaltki ära väsitanud
- rohkete nõgese kipituste tõttu öösel magada ei saanud, uni jäi kuskil 3-4 tunni pikkuseks
- kohale jõudis uus kuumalaine.
Lõuend oli tavarajaks loodud.
Võistluspäeva hommikul oli selge, et värskust keres ei ole. Tuli loota lihtsalt rajatud baasvundamendile.
Karantiinis sai paar tundi istuda ning hakkas sättimine pihta. Õue minnes oli leitsak juba arvestatav.
Karantiinist starti sörkides oli tunne raske, ümber liikusid naised kuidagi kiiremini.
Stardis jõin veel korralikult ja valasin end veega üle. Proovisin optimistlikku meelt hoida.
S-1
Pärast stardipiiksu hakkasin kohe keskenduma kogu raja ülesehitusele, katsudes samal ajal ka jälgida, et püsiksin pika kuluga stardikoridoris. Eesootavatele pikkadele etappidele keskendudes olin märkamatult juba starditähiseni jõudnud ning olin esimese punkti unarusse jätnud. Rutakalt tuli ennast olevikku tuua ning kiirustades valisin enda jalge alla ka vale (naiste rajatud) loha, mille suund oli liigselt vasakule. Sain küll varakult probleemist aru ja hakkasin uuesti paremale end kallutama, kuid häid pidepunkte metsas silma ei hakanud ja ühel hetkel avastasingi end juba liiga kaugelt. Ajakadu alustuseks üle minuti, kuid sellest end häirida ei lasknud - rada oli ees veel pikk.
1-2
Võtsin plaani vasakpoolse variandi - tundus alustuseks vähem raiesmikke ning äkki ka minimaalselt lihtsama tehnilisusega.
Sihi peal jooksis minu ette eespool startinud poolakas, kelle liikumine tundus ebaökonoomne ning raiesmiku peal jäi ta ka kuhugi maha.
Kõigepealt sissejuhatuseks:
- füüsiline vorm oli juuli alguse heast minekust alates kolme nädala jooksul aeglaselt aga kindlalt allapoole liikunud; treeningute planeeringuga üritasin sellele küll pidurit tõmmata aga looduse tsüklilisuse vastu on raske saada
- päev varem oli lühiraja kvalifikatsioonis taimestikuga võitlemine kogu kere küllaltki ära väsitanud
- rohkete nõgese kipituste tõttu öösel magada ei saanud, uni jäi kuskil 3-4 tunni pikkuseks
- kohale jõudis uus kuumalaine.
Lõuend oli tavarajaks loodud.
Võistluspäeva hommikul oli selge, et värskust keres ei ole. Tuli loota lihtsalt rajatud baasvundamendile.
Karantiinis sai paar tundi istuda ning hakkas sättimine pihta. Õue minnes oli leitsak juba arvestatav.
Karantiinist starti sörkides oli tunne raske, ümber liikusid naised kuidagi kiiremini.
Stardis jõin veel korralikult ja valasin end veega üle. Proovisin optimistlikku meelt hoida.
S-1
Pärast stardipiiksu hakkasin kohe keskenduma kogu raja ülesehitusele, katsudes samal ajal ka jälgida, et püsiksin pika kuluga stardikoridoris. Eesootavatele pikkadele etappidele keskendudes olin märkamatult juba starditähiseni jõudnud ning olin esimese punkti unarusse jätnud. Rutakalt tuli ennast olevikku tuua ning kiirustades valisin enda jalge alla ka vale (naiste rajatud) loha, mille suund oli liigselt vasakule. Sain küll varakult probleemist aru ja hakkasin uuesti paremale end kallutama, kuid häid pidepunkte metsas silma ei hakanud ja ühel hetkel avastasingi end juba liiga kaugelt. Ajakadu alustuseks üle minuti, kuid sellest end häirida ei lasknud - rada oli ees veel pikk.
1-2
Võtsin plaani vasakpoolse variandi - tundus alustuseks vähem raiesmikke ning äkki ka minimaalselt lihtsama tehnilisusega.
Sihi peal jooksis minu ette eespool startinud poolakas, kelle liikumine tundus ebaökonoomne ning raiesmiku peal jäi ta ka kuhugi maha.
Edasi kasutasin peamiselt kompassi ning tabasin oodatavaid objekte soovitud moel.
Neljanda punkti ümbrus osutus ebameeldivalt risuseks ja aeglaseks ning juba tundsin, et kehas ei ole täna jaksu, et maha kukkunud puude ja tihedate põõsastega lahingut pidada.
2-3
Suunaga välja ja kaduvale rajale. Rajalt keerasin maha varem, et kasutada väikest harja punktile lähenemiseks ning vältida järsku lohku (GPS pisut nihkes). Tundus mõistlik ja sujuv.
3-4
Piki sooserva hüpeldes oli järjest enam raskust tunda. Keha hakkas vägisi otsima kergemaid läbipääse ning sellega hakkas kaduma trajektoori sujuvus.
Etapil olnud rohelisest tuulemurrust otsustasin mööduda paremalt, sest vasakul tundus samuti tuulemurruga alasid olevat. Paraku ka paremal jäin paaris kohas kinni ning liikumine oli aeglane.
Oleks pidanud püsima joonele ligemal.
4-5
Kogu mets tundus piisavalt risune, et ei osanud ühtegi paremat plaani teha, kui liikuda joone all. Põiklemist oli üksjagu, kuid vähemalt sood olid pigem kuivad.
Punkti juurde tõustes tahtis nõlva peal juba kõnnisammu sisse tulla.
Joogipunkt, haaran topsi. Õhus on tunda diffusili.
5-6
Metsas nägin reklaamplakateid - tundub, et tele-etapp. Siin oli ka siiani kõige ilusam ja kiirem metsaosa. Kahjuks ei suutnud tempovahetust teha, pigem hakkasin mõtlema tempo langetamisele. Vasakul paistev soo toimis käsipuuna ja enne punkti olev suurem küngas muutsid etapi tehniliselt pigem lihtsaks.
6-7
Punktist väljudes ei olnud veel lõplikult teevalikut ära otsustanud ja vaatasin variandid uuesti üle, kuid ühtegi adekvaatset ringijooksu varianti silma ei hakanud.
Edasi tuli lahendada teevalik kuni suure teeni.
Ideaalset lahendust silma ei hakanud, sest valik oli risuse soo või kõrgemate küngaste vahel laveerimise vahel. Tõuse ei tahtnud näha ja seega proovisin soode kaudu liikuda.
Vahel leidsin jalge alla väikese loha kuid kohati tuli ka ise mahalangenud puude vahel laveerida. Kogu selle rajaosa juures tundsin, et liigun väga hektiliselt ja otsisin liigselt energiasäästuks paremaid läbipääse. Väsimuse tekkega oli igasugune agressiivsus jooksust kadunud.
Teele jõudes hakkasin esimest geeli tarbima - olin sellega ilmselt hiljaks jäänud, kuid kella järgi ei osanud tarbida, sest GPS kellad olid keelatud. Eelnevalt ei leidud selle jaoks metsas ka mahti. Kui geeli sisse sain, siis proovisin pikkamisi jooksusammu kiiremaks venitada, kuid ühtäkki on tee peal lint ees… Pidur! Vaatan kaarti ja alles nüüd märkan, et ees on keeluala. Varem suutis aju selle pisikese keeluala kuidagi lihtsalt välja filtreerida. Ei ole ka harjunud, et metsas on keeluala üle suure tee.
Igatahes hetkeline ehmatus, kuid mõne sekundiga nägin ka lihtsat lahendust. Tuli lihtsalt läbi jõe sulistada ning teisel pool sai kiirelt jälle tagasi kruusatee peale keerata. Jõgi oli selles kohas mõlemal pool saarekest kuni põlveni ning enese jahutamise huvides tuli ise korraks maha kükitada ja pea vee alla pista.
Edasi oli etapp üsna sirgjooneline. Lõpuosas oli vaja olla hoolikam suunatööga, et kenasti valgematest metsaosadest sujuvalt läbi kulgeda.
7-8
Punktist väljudes nägin 12 minutit hiljem startinud Viktor Svenski veale minemas. Väga tore, lükkab minu kinnipüüdmist pisut edasi.
Selle mõttega aga unustasin keerukamale alale sisenedes ise kaarti lugeda ja korraks olin enda asukoha suhtes teadmatuses. Õnneks on aga suunahoidmise rutiin paigas ning valgesse metsa jõudes sain end kõrgema künka peal koheselt jälle paika. Edasi punkt juba lihtne.
8-9
Suund ja punkt. Ees näen Taani särki.
9-10
Soo tundub talutav ning liigun sirgjoones. Saan kätte taanlase Jakob Steinthali, kes võtab end kohe mulle sappa. Liigun mööda soiseid alasid, kuid ühel hetkel on eespool nõgesepõld ning märkan seda läbivat loha, mis suundub pisut paremale. Eelistan piki loha joosta ning sellega jõuan ühte väiksesse orvandisse, kus paikneb naiste raja punkt. Sealt tuli jälle suunda korrigeerida ning enda punkti poole liikuda. Õnneks sai viimase nõgesevälja ületuseks uuesti loha jalge alla. Taanlane istub sabas.
Punktis saab juua.
10-11
Väljudes valin pisut vaskpoolsema loha ning jõudes sirge kraavi lähedale hakkavad pihta laialdased ja lopsakad nõgeseväljad. Hoian end piinlikult loha peale ja jälgin, et suund püsiks korrektne.
Jõuan ilusti punkti juhatava nõlva peale ning tajun eemalt ka nina, kus ootan punkti. Kohale jõudes aga ei näe tähist ega ka kivi. Peast lasen läbi võimalikud paralleelolukorrad, kuid ei tuvasta ühtegi. Vaatan nõlva peal pisut kõrgemale ja madalamale, Steinthal liigub veidi kaugemale.
Lõpuks märkan väikese kuuskede pundi keskel midagi oranži ning avastan peidetud kivi koos punktiga. Olin seisnud sellest umbes 7m kaugusel. GPS pealt on näha, et nii mõnigi võistleja oli sarnases olukorras.
Tekib pisike õhuvahe Steinthaliga.
11-12
Suund, künkahari, sadul ja üle künka punkti. Lihtne, kuid liikumine vaevaline.
12-13
Suunaga välja. Madalamas kohas ei suuda tuvastada, millise lohu juures olen ning liigun kõhklevalt edasi. Jõuan punktist liiga vasakule, kuid märkan tähist. 10 sekundiline lisakaar ning Steinthal saab minu selja järgi jälle tuulde.
13-14
Kulgen edasi. Enne raiesmikku kihutab mööda Viktor Svensk - isegi kaua võttis selleni aega. Kui punkti laskun, siis ta juba väljub.
14-15
Väljun üldsuunaga ning kuna ees on jälle nõges, siis otsin silmadega lohasid. Leian ühe, mis kulgeb soo serva pidi. Hakkan aga liiga varakult juba otsima sooületuse võimalust ning keeran valele lohale ning selle korrigeerimiseks peab üle kahe künka end pressima. Ebaökonoomne…
Punktis saab jälle juua, Steinthal jätkuvalt sabas. Vaatan järgmist etappi.
15-16
Suundun teeni ja mõtlen üllatunult, et pakutakse nii labast etappi, millest pool on sirgelt mööda rada.
Tee peal võtan teise geeli. Jõudes suurele teele keeran paremale ja hakkan silmadega otsima mõnda sobivat loha. Näen ühte ning hüppan luhale. Loha kulgeb pisut kesiselt kohe pokude vahele, kuid õnneks keerab üks jälg ka siiski paremale, kuhu tahtsin ka ise suunduda. Jõeületuse sain seega kenasti planeeritud kaugema kurvi juures. Antud kohas oli jõel aga sügavust küllaga ning kolm tõmmet saan ka ülepea vee sees ujuda. Steinthal istub rahulikult rongis ning teeb supluse kaasa. Punktini jõuan kompassi abil.
16-17
Hoian suunda ja punkt tuleb ise vastu.
17-18
Liigun piki valget riba, kus on ka aimatav loha. Tihedamate võsajuppide vahele jõudes aga loha kaob ning langen ka ise nõlva peal madalamale.
Helekollased on täis rinnuni sõnajalga ning konnaliigutusi tehes üritan neist kiirelt välja saada. Keeran sõnajalgade vältimiseks vasakule valgesse metsa ning seejärel hakkan hoolikamalt kompassi abil enda trajektoori punkti suunas juhtima. Ühel hetkel hakkab ka tähis paistma. Steinthal teeb seiklused vaikides kaasa.
18-19
Punktist väljudes jookseb vastu Viktor Svensk - korralik viga.
Mets oli muutunud väga ilusaks ja kiireks ning Steinthal jõudis järeldusele, et tempo on liiga aeglane ja jooksis pika sammuga mööda.
Endal hakkas aga järjest raskem. Mööda kihutas ka Svensk. Mõlemad kadusid kiirelt ning jäin üksi kannatama ja nokitsema.
Kuna raskustunne tabas tugevalt, siis muutusin ka ise ujuval maastikul ebakindlaks ning kallutasin end meelega vasakule, et teaks kust suunast punktile läheneda. Ajaliselt väike kadu, kuid mitte midagi hullu.
19-20
Vaatan kaarti ja näen, et rada kestab veel pikalt. Tuleb meelde, et peaks jälle geeli sisse võtma.
Hoian hoolikalt suunda, imen geeli ja vajun mitmes kohas juba kergemate põõsaste vahel kõndima.
Enne punkti tuvastan pidepunktid küngaste näol ilusti ära ja punkt tuleb ise vastu.
2-3
Suunaga välja ja kaduvale rajale. Rajalt keerasin maha varem, et kasutada väikest harja punktile lähenemiseks ning vältida järsku lohku (GPS pisut nihkes). Tundus mõistlik ja sujuv.
3-4
Piki sooserva hüpeldes oli järjest enam raskust tunda. Keha hakkas vägisi otsima kergemaid läbipääse ning sellega hakkas kaduma trajektoori sujuvus.
Etapil olnud rohelisest tuulemurrust otsustasin mööduda paremalt, sest vasakul tundus samuti tuulemurruga alasid olevat. Paraku ka paremal jäin paaris kohas kinni ning liikumine oli aeglane.
Oleks pidanud püsima joonele ligemal.
4-5
Kogu mets tundus piisavalt risune, et ei osanud ühtegi paremat plaani teha, kui liikuda joone all. Põiklemist oli üksjagu, kuid vähemalt sood olid pigem kuivad.
Punkti juurde tõustes tahtis nõlva peal juba kõnnisammu sisse tulla.
Joogipunkt, haaran topsi. Õhus on tunda diffusili.
5-6
Metsas nägin reklaamplakateid - tundub, et tele-etapp. Siin oli ka siiani kõige ilusam ja kiirem metsaosa. Kahjuks ei suutnud tempovahetust teha, pigem hakkasin mõtlema tempo langetamisele. Vasakul paistev soo toimis käsipuuna ja enne punkti olev suurem küngas muutsid etapi tehniliselt pigem lihtsaks.
6-7
Punktist väljudes ei olnud veel lõplikult teevalikut ära otsustanud ja vaatasin variandid uuesti üle, kuid ühtegi adekvaatset ringijooksu varianti silma ei hakanud.
Edasi tuli lahendada teevalik kuni suure teeni.
Ideaalset lahendust silma ei hakanud, sest valik oli risuse soo või kõrgemate küngaste vahel laveerimise vahel. Tõuse ei tahtnud näha ja seega proovisin soode kaudu liikuda.
Vahel leidsin jalge alla väikese loha kuid kohati tuli ka ise mahalangenud puude vahel laveerida. Kogu selle rajaosa juures tundsin, et liigun väga hektiliselt ja otsisin liigselt energiasäästuks paremaid läbipääse. Väsimuse tekkega oli igasugune agressiivsus jooksust kadunud.
Teele jõudes hakkasin esimest geeli tarbima - olin sellega ilmselt hiljaks jäänud, kuid kella järgi ei osanud tarbida, sest GPS kellad olid keelatud. Eelnevalt ei leidud selle jaoks metsas ka mahti. Kui geeli sisse sain, siis proovisin pikkamisi jooksusammu kiiremaks venitada, kuid ühtäkki on tee peal lint ees… Pidur! Vaatan kaarti ja alles nüüd märkan, et ees on keeluala. Varem suutis aju selle pisikese keeluala kuidagi lihtsalt välja filtreerida. Ei ole ka harjunud, et metsas on keeluala üle suure tee.
Igatahes hetkeline ehmatus, kuid mõne sekundiga nägin ka lihtsat lahendust. Tuli lihtsalt läbi jõe sulistada ning teisel pool sai kiirelt jälle tagasi kruusatee peale keerata. Jõgi oli selles kohas mõlemal pool saarekest kuni põlveni ning enese jahutamise huvides tuli ise korraks maha kükitada ja pea vee alla pista.
Edasi oli etapp üsna sirgjooneline. Lõpuosas oli vaja olla hoolikam suunatööga, et kenasti valgematest metsaosadest sujuvalt läbi kulgeda.
7-8
Punktist väljudes nägin 12 minutit hiljem startinud Viktor Svenski veale minemas. Väga tore, lükkab minu kinnipüüdmist pisut edasi.
Selle mõttega aga unustasin keerukamale alale sisenedes ise kaarti lugeda ja korraks olin enda asukoha suhtes teadmatuses. Õnneks on aga suunahoidmise rutiin paigas ning valgesse metsa jõudes sain end kõrgema künka peal koheselt jälle paika. Edasi punkt juba lihtne.
8-9
Suund ja punkt. Ees näen Taani särki.
9-10
Soo tundub talutav ning liigun sirgjoones. Saan kätte taanlase Jakob Steinthali, kes võtab end kohe mulle sappa. Liigun mööda soiseid alasid, kuid ühel hetkel on eespool nõgesepõld ning märkan seda läbivat loha, mis suundub pisut paremale. Eelistan piki loha joosta ning sellega jõuan ühte väiksesse orvandisse, kus paikneb naiste raja punkt. Sealt tuli jälle suunda korrigeerida ning enda punkti poole liikuda. Õnneks sai viimase nõgesevälja ületuseks uuesti loha jalge alla. Taanlane istub sabas.
Punktis saab juua.
10-11
Väljudes valin pisut vaskpoolsema loha ning jõudes sirge kraavi lähedale hakkavad pihta laialdased ja lopsakad nõgeseväljad. Hoian end piinlikult loha peale ja jälgin, et suund püsiks korrektne.
Jõuan ilusti punkti juhatava nõlva peale ning tajun eemalt ka nina, kus ootan punkti. Kohale jõudes aga ei näe tähist ega ka kivi. Peast lasen läbi võimalikud paralleelolukorrad, kuid ei tuvasta ühtegi. Vaatan nõlva peal pisut kõrgemale ja madalamale, Steinthal liigub veidi kaugemale.
Lõpuks märkan väikese kuuskede pundi keskel midagi oranži ning avastan peidetud kivi koos punktiga. Olin seisnud sellest umbes 7m kaugusel. GPS pealt on näha, et nii mõnigi võistleja oli sarnases olukorras.
Tekib pisike õhuvahe Steinthaliga.
11-12
Suund, künkahari, sadul ja üle künka punkti. Lihtne, kuid liikumine vaevaline.
12-13
Suunaga välja. Madalamas kohas ei suuda tuvastada, millise lohu juures olen ning liigun kõhklevalt edasi. Jõuan punktist liiga vasakule, kuid märkan tähist. 10 sekundiline lisakaar ning Steinthal saab minu selja järgi jälle tuulde.
13-14
Kulgen edasi. Enne raiesmikku kihutab mööda Viktor Svensk - isegi kaua võttis selleni aega. Kui punkti laskun, siis ta juba väljub.
14-15
Väljun üldsuunaga ning kuna ees on jälle nõges, siis otsin silmadega lohasid. Leian ühe, mis kulgeb soo serva pidi. Hakkan aga liiga varakult juba otsima sooületuse võimalust ning keeran valele lohale ning selle korrigeerimiseks peab üle kahe künka end pressima. Ebaökonoomne…
Punktis saab jälle juua, Steinthal jätkuvalt sabas. Vaatan järgmist etappi.
15-16
Suundun teeni ja mõtlen üllatunult, et pakutakse nii labast etappi, millest pool on sirgelt mööda rada.
Tee peal võtan teise geeli. Jõudes suurele teele keeran paremale ja hakkan silmadega otsima mõnda sobivat loha. Näen ühte ning hüppan luhale. Loha kulgeb pisut kesiselt kohe pokude vahele, kuid õnneks keerab üks jälg ka siiski paremale, kuhu tahtsin ka ise suunduda. Jõeületuse sain seega kenasti planeeritud kaugema kurvi juures. Antud kohas oli jõel aga sügavust küllaga ning kolm tõmmet saan ka ülepea vee sees ujuda. Steinthal istub rahulikult rongis ning teeb supluse kaasa. Punktini jõuan kompassi abil.
16-17
Hoian suunda ja punkt tuleb ise vastu.
17-18
Liigun piki valget riba, kus on ka aimatav loha. Tihedamate võsajuppide vahele jõudes aga loha kaob ning langen ka ise nõlva peal madalamale.
Helekollased on täis rinnuni sõnajalga ning konnaliigutusi tehes üritan neist kiirelt välja saada. Keeran sõnajalgade vältimiseks vasakule valgesse metsa ning seejärel hakkan hoolikamalt kompassi abil enda trajektoori punkti suunas juhtima. Ühel hetkel hakkab ka tähis paistma. Steinthal teeb seiklused vaikides kaasa.
18-19
Punktist väljudes jookseb vastu Viktor Svensk - korralik viga.
Mets oli muutunud väga ilusaks ja kiireks ning Steinthal jõudis järeldusele, et tempo on liiga aeglane ja jooksis pika sammuga mööda.
Endal hakkas aga järjest raskem. Mööda kihutas ka Svensk. Mõlemad kadusid kiirelt ning jäin üksi kannatama ja nokitsema.
Kuna raskustunne tabas tugevalt, siis muutusin ka ise ujuval maastikul ebakindlaks ning kallutasin end meelega vasakule, et teaks kust suunast punktile läheneda. Ajaliselt väike kadu, kuid mitte midagi hullu.
19-20
Vaatan kaarti ja näen, et rada kestab veel pikalt. Tuleb meelde, et peaks jälle geeli sisse võtma.
Hoian hoolikalt suunda, imen geeli ja vajun mitmes kohas juba kergemate põõsaste vahel kõndima.
Enne punkti tuvastan pidepunktid küngaste näol ilusti ära ja punkt tuleb ise vastu.
Poolteist tundi joostud.
20-21
Üritan järjest halveneva vaimse tähelepanuvõime juures hoida sirget joont. Kuni sihi ületuseni on kõik kenasti, kuid siis tähelepanu hetkeks kaob ja sellega ka suund. Suurem nõlv on aga ees ja sunnib kaarti vaatama - seejärel korrektuur.
21-22
Rassin edasi. Soodes on jälle tuulemurdu, millest ülesaamine nõuab kohati juba seismajäämist ja kätega aitamist. Kõik väiksemadki tõusunukid kõnnin. Objektid on selged ja nähtavus hea - seega vaimne energia läheb puhtalt piitsutamise peale.
22-23
Suunaga lihtsalt välja. Enne punkti kaotan järje ning ei suuda enam pilku fokusseerida, et reljeef välja lugeda. Seega vaatan lihtsalt kompassi. Vaid vahetult enne punkti saan aru, et lähen üle õige künka ja kohe tuleb punkt.
Joogipunkt - võtan kaks topsi.
23-24
Suunaga silla poole. Tee peal jõuan järgi ühele Hong Kongi võistlejale. Edasi panen suure hulga vaimujõudu magama, et sundida end tee peal natukenegi adekvaatset jooksusammu tegema. Hiinlasele tempo sobib ja sörgib mul sabas. See on ilmselt see koht rajal, kus ma vaimselt lepin oma saatusega, saan aru, et olen sügava haamri all ja loobun enda tagant sundimisest, et mitte riskida katkestamisega.
Keeran loogilises kohas soo peale ning jälgin ühte loha. Paraku kaldun aga liiga vasakule ning pean tegema sujuva paranduse. Hiinlane on kuni punktini sabas kuid siis kaob ära.
24-25
Punktist väljun koos kahe hispaanlasega, kes on aga väga värske olekuga ning kihutavad koheselt nägemisulatusest välja. Kuna endal virvendab pilt silme ees, siis ei suuda reljeefi välja lugeda ja jälgin parem suunda. Etapile jääv teekäänak muudab aga punkti tabamise kergeks. Näen jälle telekaameraid. Punkti võttes lähenevad hispaanlased teisest suunast.
25-26
Piisavalt lühike etapp, et hea suunaga ei pea kaarti lugemagi. Hispaanlased jooksevad minu selja peale ja kihutavad jälle enne punkti mööda.
26-27
Tõusust kõnnin üles ja kümmekond meetrit ees teeb sama üks türgi särk. Mäe peale jõudes tõestan endale, et minu haamer on väiksem kui tema haamer ja möödun. Tulemuseks on aga isikliku haamri paisumine ning punkti jõudes jään korraks seisma - pilt hakkas juba eest minema. Kohale jõudsin üsna automaatpiloodi abil.
27-28
Veidi läheb aega kuni suudan jälle normaalse suuna sisse saada ja hakkan lihtsalt liikuma. Tuleb meelde viimane geel sisse võtta.
Kuna varasemalt on kogemusi täieliku energiapuudusega piisavalt, siis kasutasin kõiki teadaolevaid võtteid, et enda kulgemine rajal võimalikult väikese pingutusega toimiks. See eeldas teepikkuse miinimumini viimist ja väiksemategi vigade või lisakaarte piinlikus välistamises.
Proovin hoida end joone ligi. Kohe peale teist teeületust saan üle puu astudes esimese krambi tagareide. Venitan.
Enne raiesmikku lükkab taimestik mind liialt lohu põhja ning olen sunnitud raiesmiku nurga maha lõikama. Kõige hullem õnneks ei olegi…vähemalt kõndides. Proovin veelgi enam vältida üle puude ronimist, sest kramp tahab korduda. See natuke rikub liikumisjoont.
Punktini juhivad väikesood.
28-29
Midagi meeldivat ees ei tundu olevat ja selgeid variante ei paista. Seega jätkan joonejooksu. Ülesmäge kõnnin, allamäge sörgin, võsas müttan ja pärast puurisu venitan krampe välja.
Liikumine on niivõrd aeglane, et orienteerumine raskusi ei valmista. Seisakud on vajalikud vaid selleks, et pilti taskusse ei paneks.
29-30
Punktist väljudes möödub juba tuttav hispaania selg.
Tema järel liigun kuni teeni. Kuna on allamäge, siis julgen jooksusammu teha.
Tee peal kaob selg eest. Samas tunnen kergendust - finiš on juba nii lähedal, et nüüd olen veendunud, et suudan raja lõpuni teha.
Punktile lähenedes hakkan tiheda heinaga metsast otsima sobivat loha. Kui ühte loha näen, siis on see juba üsna kaugel ning seetõttu tuleb punkti võtmine pisut kurviline. Endale teadmata suutis hispaanlane siin ikkagi selja taha jääda.
30-31
Väldin suuremat küngast ja keeran heinamaa peal punkti poole. Eespool on mingi rootsi neiu, kelle selg kaugeneb.
Lõpukiirendust ei ole. Hea, et suutsin joostes lõpetada. Kuigi see vist väga jooksmise moodi välja ei näinud.
Pärast lõpetamist viskasin telgis pikali ja jõin kõikvõimalikke vedelikke. Kui 15 minutit hiljem proovisin püsti tõusta, siis tahtis silme eest mustaks minna ja istusin uuesti maha. Jätkasin pool tundi istumist ja lamamist ning proovisin väikeste kogustega ka sööki sisse suruda. Ligikaudu tund aega hiljem leidsin jõudu juba natuke ringi jalutada.
Kokkuvõttes 17,3 km rajal ajaks 2 tundi 14 minutit. Kaotus võitjale Regbornile 35 minutit ning kohaks 60. Tehnilist praaki oskaks summeerida umbes 3-4 minuti vahele.
20-21
Üritan järjest halveneva vaimse tähelepanuvõime juures hoida sirget joont. Kuni sihi ületuseni on kõik kenasti, kuid siis tähelepanu hetkeks kaob ja sellega ka suund. Suurem nõlv on aga ees ja sunnib kaarti vaatama - seejärel korrektuur.
21-22
Rassin edasi. Soodes on jälle tuulemurdu, millest ülesaamine nõuab kohati juba seismajäämist ja kätega aitamist. Kõik väiksemadki tõusunukid kõnnin. Objektid on selged ja nähtavus hea - seega vaimne energia läheb puhtalt piitsutamise peale.
22-23
Suunaga lihtsalt välja. Enne punkti kaotan järje ning ei suuda enam pilku fokusseerida, et reljeef välja lugeda. Seega vaatan lihtsalt kompassi. Vaid vahetult enne punkti saan aru, et lähen üle õige künka ja kohe tuleb punkt.
Joogipunkt - võtan kaks topsi.
23-24
Suunaga silla poole. Tee peal jõuan järgi ühele Hong Kongi võistlejale. Edasi panen suure hulga vaimujõudu magama, et sundida end tee peal natukenegi adekvaatset jooksusammu tegema. Hiinlasele tempo sobib ja sörgib mul sabas. See on ilmselt see koht rajal, kus ma vaimselt lepin oma saatusega, saan aru, et olen sügava haamri all ja loobun enda tagant sundimisest, et mitte riskida katkestamisega.
Keeran loogilises kohas soo peale ning jälgin ühte loha. Paraku kaldun aga liiga vasakule ning pean tegema sujuva paranduse. Hiinlane on kuni punktini sabas kuid siis kaob ära.
24-25
Punktist väljun koos kahe hispaanlasega, kes on aga väga värske olekuga ning kihutavad koheselt nägemisulatusest välja. Kuna endal virvendab pilt silme ees, siis ei suuda reljeefi välja lugeda ja jälgin parem suunda. Etapile jääv teekäänak muudab aga punkti tabamise kergeks. Näen jälle telekaameraid. Punkti võttes lähenevad hispaanlased teisest suunast.
25-26
Piisavalt lühike etapp, et hea suunaga ei pea kaarti lugemagi. Hispaanlased jooksevad minu selja peale ja kihutavad jälle enne punkti mööda.
26-27
Tõusust kõnnin üles ja kümmekond meetrit ees teeb sama üks türgi särk. Mäe peale jõudes tõestan endale, et minu haamer on väiksem kui tema haamer ja möödun. Tulemuseks on aga isikliku haamri paisumine ning punkti jõudes jään korraks seisma - pilt hakkas juba eest minema. Kohale jõudsin üsna automaatpiloodi abil.
27-28
Veidi läheb aega kuni suudan jälle normaalse suuna sisse saada ja hakkan lihtsalt liikuma. Tuleb meelde viimane geel sisse võtta.
Kuna varasemalt on kogemusi täieliku energiapuudusega piisavalt, siis kasutasin kõiki teadaolevaid võtteid, et enda kulgemine rajal võimalikult väikese pingutusega toimiks. See eeldas teepikkuse miinimumini viimist ja väiksemategi vigade või lisakaarte piinlikus välistamises.
Proovin hoida end joone ligi. Kohe peale teist teeületust saan üle puu astudes esimese krambi tagareide. Venitan.
Enne raiesmikku lükkab taimestik mind liialt lohu põhja ning olen sunnitud raiesmiku nurga maha lõikama. Kõige hullem õnneks ei olegi…vähemalt kõndides. Proovin veelgi enam vältida üle puude ronimist, sest kramp tahab korduda. See natuke rikub liikumisjoont.
Punktini juhivad väikesood.
28-29
Midagi meeldivat ees ei tundu olevat ja selgeid variante ei paista. Seega jätkan joonejooksu. Ülesmäge kõnnin, allamäge sörgin, võsas müttan ja pärast puurisu venitan krampe välja.
Liikumine on niivõrd aeglane, et orienteerumine raskusi ei valmista. Seisakud on vajalikud vaid selleks, et pilti taskusse ei paneks.
29-30
Punktist väljudes möödub juba tuttav hispaania selg.
Tema järel liigun kuni teeni. Kuna on allamäge, siis julgen jooksusammu teha.
Tee peal kaob selg eest. Samas tunnen kergendust - finiš on juba nii lähedal, et nüüd olen veendunud, et suudan raja lõpuni teha.
Punktile lähenedes hakkan tiheda heinaga metsast otsima sobivat loha. Kui ühte loha näen, siis on see juba üsna kaugel ning seetõttu tuleb punkti võtmine pisut kurviline. Endale teadmata suutis hispaanlane siin ikkagi selja taha jääda.
30-31
Väldin suuremat küngast ja keeran heinamaa peal punkti poole. Eespool on mingi rootsi neiu, kelle selg kaugeneb.
Lõpukiirendust ei ole. Hea, et suutsin joostes lõpetada. Kuigi see vist väga jooksmise moodi välja ei näinud.
Pärast lõpetamist viskasin telgis pikali ja jõin kõikvõimalikke vedelikke. Kui 15 minutit hiljem proovisin püsti tõusta, siis tahtis silme eest mustaks minna ja istusin uuesti maha. Jätkasin pool tundi istumist ja lamamist ning proovisin väikeste kogustega ka sööki sisse suruda. Ligikaudu tund aega hiljem leidsin jõudu juba natuke ringi jalutada.
Kokkuvõttes 17,3 km rajal ajaks 2 tundi 14 minutit. Kaotus võitjale Regbornile 35 minutit ning kohaks 60. Tehnilist praaki oskaks summeerida umbes 3-4 minuti vahele.
Kohtutava enesetunde ja kiiruse juures on koht isegi üllatavalt okei. Samas oma roll on siin ka asjaolul, et päris paljud võistlejad ei taibanud või soovinud jõge ujudes ületada, mis tõi suuri ajalisi kaotusi. Lisaks murdsid kohalikud olud paljude vaimu.
Kahju on sellest, et viimase poole aasta kõige kehvem füüsiline seisund just nii vale ajastuse saab. Adekvaatsemas olekus ja parema ilmaga usun, et 2 tunni piir oleks mulle reaalne olnud.
Teisalt sedasorti tavarada on just selline emotsionaalne elamus, mille tõttu alatasa metsa suundun. Seega olen kõigest hoolimata väga positiivselt meelestatud. Kuna ei pidanud seekord ka ise lohasid rajama, siis leidsin kogu pika raja vältel palju nauditavat ja heas mõttes väljakutsuvat.
Nüüd on keha hell ja pikali asend põhiline. Eks näis kas nädalavahetuseks mingi eluvaim sisse kah tuleb.
Kahju on sellest, et viimase poole aasta kõige kehvem füüsiline seisund just nii vale ajastuse saab. Adekvaatsemas olekus ja parema ilmaga usun, et 2 tunni piir oleks mulle reaalne olnud.
Teisalt sedasorti tavarada on just selline emotsionaalne elamus, mille tõttu alatasa metsa suundun. Seega olen kõigest hoolimata väga positiivselt meelestatud. Kuna ei pidanud seekord ka ise lohasid rajama, siis leidsin kogu pika raja vältel palju nauditavat ja heas mõttes väljakutsuvat.
Nüüd on keha hell ja pikali asend põhiline. Eks näis kas nädalavahetuseks mingi eluvaim sisse kah tuleb.
Kommentaarid
Postita kommentaar