EM lühiraja kvalifikatsioon.
Rinnanumber 1. Tunne oli nagu läheks tillumaratoni starti. Aga tegelikult näitas see negatiivset loosiõnne. Eks enne starti lootsin, et mets siiski nii suurt vastupanu ei osuta, et esimesena seda väisates palju aega kaotaks, kuid reaalsus oli muu.
Füüsiline pool osutus samuti loodetust kesisemaks. Katsevõistlusteks ajastatud vormitipp oli hakanud langema ja äsja alanud soojemad suvepäevad hakkasid juba uimasust süvendama.
Starti läksin plaaniga teha kontrollitud sooritus, millega sain valdavalt ka hakkama, kui lõpp välja arvata.
Aga natuke detailsemalt kah:
S-1
Minuga koos alustanud Noah alustas selgelt agressiivsemalt, kuid ise proovisin tagasi hoida ning maastikusse sisse elada. Võtsin hoolikalt suuna ja lugesin välja suurema augu, mille abil jõudsin kenasti sadulasse.
1-2
Väljusin suunaga ning üritasin seda hoida. Teekonna peal lugesin ära suuremad mäeninad ning laskudes soise ala juurde sattus minu ette jälle Noah. Soo pealt eemaldudes hoidsin jälle sirgjoonelisemat joont ning mäeharjalt laskusin šveitslase järel punkti.
Esialgu oli mets suhteliselt joostav olnud, kuigi soo servas olid kõrged sõnajalad ning päris hoogu ikkagi üles ei julgenud võtta. Samuti tundsin, et minek oli kesine ning pigem olin surumisega ettevaatlik.
2-3
Punktist väljus üldise suunaga ja see juhatas kohe sügavasse auku, millest välja ronides hakkas mets juba palju agressiivsemat vastupanu osutama. Palju tuli okstest läbi suruda ja tuulemurru vahel hüpelda.
Jälgisin siiki suunda ja sadula, orvandi ning sellel järgneva augu koos sookesega tuvastasin suurema probleemita.
Edasi oli aga uimane ala väga tiheda kuslapuudest alusvõsaga. Pressisin üldsuunaga edasi ja hakates punktirõngani jõudma proovisin ennast paika panna. Head selget pidepunkti ei näinud - piirkonna ninad ja orvandid ei olnud kuigi veenvad, kuid õnneks oli eemal vasakul aimata kujunevat küngast, kuhu ka sammud seadsin. Õnneks oli seal ka punkt. Väike ehmatus aga erilist ajakulu ei tekkinud.
3-4
Lühike etapp, seega võtsin erilise hoolega suuna. Eemalt paistis juba avatum mets ja meeleolu tõusis, lootuses saada ka mõned kiiremad jooksusammud teha. Jõudes valgesse metsa, kustus aga tuju, sest kuigi mets oli hõre, oli ees tihe vaarikavõsa, mille all oli vana harvesteride alla puistatut oksarisu. Surusin läbi tiheda vaarika ja selle pingutuse auhinnaks ootas enne laugemat lohku veel üks 10 m laiune tihe nõgeseriba. Kiire pilk kahes suunas ning ühtegi möödapääsu ei olnud. Surusin hambad kokku ja vajutasin läbi. Kõrvetada sai küllaga.
Punkt ise oli aga selgete vormide ja hea nähtavuse tõttu lihtne.
4-5
Jätkasin risu ja heina sisse trajektoori planeerimist. Raiesmiku nurk paistis kaugele ja seega tehniline pool ei takistanud. Lihtsalt kiirelt joosta ei saanud. Raiesmikule jõudes sai jälle tihedalt vaarika ja nõgese vihtlemist tunda. Mõnes kohas tundus, et oli äkki testjooksja jälge näha, kuid ega sellest abi ei olnud - ikka pidi ise ujumisliigutustega edasi rühkima.
Raiesmiku servas oli vana traktorijälg, mis võimaldas ettevaatlikult ka sörkida. Aimasin, et juba 20 minutit hiljem on selles kohas kiire magistraal.
Metsa keerasin pisut vara ja jäin rohelisse kinni. Samas edasi liikudes ei aidanud eriti ka valgesse metsa jõudmine kaasa. Selles kohas tekkis mul kaardil kujutatud reljeefi lugemisega väike tõrge ning ei saanud aru, miks ma ei näe enne punkti paremale käele jäävat suur küngast.
Tagantjärgi oli see vist lihtsalt võsa poolt varjatud. Kaldusin liiga vasakule ja kaotasin pisut aega enda paika panekuga. Emotsiooni pealt ütleks, et 20 sekundit kadus ikka.
5-6
Väljusin punktist otse. Varasem maastiku analüüs maaameti kiirortofotode pealt vihjas, et eesolev raiesmik võib olla vana valgustusraie risu poolt äärmiselt ebameeldiv, kuid kuna kaardil oli siiski hõredam viirutus, võtsin riski ning proovisin raiesmiku nurka maha lihvida. See oli halb mõte ning olin jällegi kinni. Jõudes raiesmiku serva olin enda arvates juba nurga ligidal ja keerasin suunaga punkti. Jõudsin aga hoopis liiga varase pisisooni ja tuli sealt korrigeerida. 15 sekundit vähemalt korstnasse + raiesmiku väisamine.
6-7
Paistis, et teevalikut eriti ei ole. Igal pool oli mets rõve ja kõige lihtsam tundus olevat otse raiuda. Alguses oli roheline nõlv päris hull. Seda läbides tõdesin mõttes, et Härjakopli trenn oli olnud täitsa relevantne. Edasi sain ilusti suunaga sadulani ja kahe künkani, kust jätkasin läbi tihniku üldsuunaga. Edasi jõudes uuesti avatumasse metsa ei suutnud aga kohe vormidest kaardil aru saada ning ebalevalt edasi liikudes avastasin end juba valel pool suuremat lohku. Seejärel korrigeerisin ja sain punkti võib-olla u. 20 sek ajakaotusega kätte.
7-8
Väljudes hoolikas suund. Raiusin alusvõsasse teed sisse ja laskusin eriliste tehniliste probleemideta punkti.
8-9
Üldsuunaga raiesmikule. Raiesmik oli ebameeldiv ning selle teises servas paistis ka eespool olev mets ebameeldiv. Hoidsin ennast raiesmiku servast kulgevale vanale harvesteri jäljele, mille peal vedelev oksarisu oli vähemalt vaarikate ja heina kasvu aeglustanud.
Raiesmikult tee peale jõudmiseks tuli aga siiski jõuliselt vaarikaid vastu maad suruda.
Tee pealt maha saamiseks tuli aga jälle rinnuni nõgest tallata.
Kui juba metsa jõudsin, siis sai jälle normaalsemalt joosta ning ettevaatliku suunatööga ei valmistanud punkt probleeme.
9-10
Punktist väljudes hakkas silma, et mets oli lopsaka rohurindega ideaalselt kujunenud heade lohade tekkeks. Muigasin kibedalt ja lugesin tipud ja lohud välja. Vahetult enne punkti hakkasin juba paremale kalduma, kuid õnneks silmasin eemalt punkti. Mõned sekundid läksid siiski.
10-11
Otsisin pilguga hästi joostavaid trajektoore, kuid midagi head ei paistnud. Seega rassisin läbi alusmetsa edasi. Hoidsin poolest etapist alates nõlva kõrgemale osale ning punkti tipp tuli ise vastu.
11-12
Väljusin suunaga ja mõtlesin esimest mäge pigem vältida. Kuna aga mäe parem külg hakkas järjest tihedamaks minema, siis keerasin siiski sirgelt üle mäe ja teisele poole edasi. Soiselt alalt väljudes pani suurem küngas asukoha paika ja edasi suunaga punkti poole. Punkt kaugelt ei paistnud ning seega liikusin pigem ettevaatlikult. Kindlasti saaks kiiremini. Samas oli selleks hetkeks paraku pidev taimestikuga võitlemine juba üksjagu jõudlusele mõjunud ning järgmist käiku enam ei olnud.
12-13
Suund peale ja punuma. Kuigi siin oli jätkuvalt arvestatav rohurinne, siis oleks olnud juba teoreetilist võimalust ka suurem kiirus peale vajutada. Kuna aga keha oli juba töss, siis ei hakanud ka punasesse vajutamisega riskima. Vead on siiski kerged tulema.
Raisemiku lähedale jõudes nägin ära vasakul käel oleva pisisoo ning võtsin suuna punkti peale. Vahele jäi aga vana raiesmiku alla ning võssakasvanud karjäärike. Seal suutsin kukkuda kõhuli mingi suure juurika otsa nii, et enam ei saanud jalgu hästi maapinnani sirutada. Natuke kobistamist ja roomamist ning õnneks tulin tervena punkti.
13-14
Kiire pilk siia-sinna ning loomulikult ei olnud raiesmikult teele jõudmiseks ühtegi mõistlikku trajektoori näha. Korraks läks mingi üksik jälg pisut vasakule kuid selle suund ei sobinud ja tuli ise välja laveerida. Põõsaste ja heinte vahel oli palju vana valgustusraie risu, mida siis esimese võistlejana tallama hakkasin.
Tee peale jõudes hakkasin vaatama edasist plaani ning silmadega otsima mõistlikku jooksukoridori.
Esimest korda hakkasid silma pool-adekvaatsed lohad, mis olid ilmselt korraldajate poolt sisse tallatud. Valisin ühe loha, mis ületas esimese soo vana elektriliini trassi pidi ning hakkasin ajastama punkti poole keeramist. Pisut kiiremad liigutused loha peal aga ajasid mu kauguse tunnetuse pisut sassi ja keerasin seetõttu liiga vara paremale. Eks pea oli ka juba väsinud. Kui ühel hetkel enda vasakul käel soolappe nägin siis sain asjast pooleldi aru ja hakkasin silmadega punktikohaks olevat itta ulatuvat sood otsima. Üks sobiv variant jäi silma ning kuna paremal midagi välistavat ei näinud, siis sinna ka liikusin. Olles natuke aega seda sood inventeerinud sain veast aru ja keerasin õige koha poole. Korstnasse läks ehk 1-1,5 minutit.
Loll viga ja täitsa lõpus kah. Peksin mõttes endale vastu pead ja sain aru, et niigi vaevaline rada sai kirsiks ikkagi ära rikutud sellega.
14-15
Lihtsalt piki sooserva ja siis agressiivselt läbi kuusiku raiuda. Väljusin punkti suhtes pisut paremal - mis seal ikka.
Ja õnneks siis tuli lõpp kätte. Aeg 38’28’’ oli ootamatult suur. Vahetult enne mind lõpetas Noah, kellele õnneks suurelt alla ei jäänud. Aga eks tema jooks oli ka üsna kohutav olnud.
Tagant tuli kohe selga Jaagup, kes oli liikunud minuga pigem sarnases tempos, kuid seda ilma lõpuosa jamadeta.
Meie tagantpoolt startinud eestlased aga olid see-eest väga tublid.
Avamisel kommenteeris Leho Haldna Eesti metsa selliselt, et kui metsas ei ole valus, siis võib olla valus pärast tulemusi vaadata.
Rinnanumber 1 kogemus tõi valu nii metsas kui ka tulemusi vaadates.
Nõgesest tingitud valu ja kipitus ohustab praeguse tunde kohaselt ka ööund.
Jääb kahtlus, et mitmel pool mõjutavad lohad kiirust kuni 1 min/km kohta. Või siis olin ise lihtsalt erakordselt kehva sel päeval.
Selgete vigade taha oskaks konkreetsemalt ehk summeerida umbes 2,5 minutit. Seda maha lahutades ei oleks A finaali ukse vahele siiski mahtunud. Puudu jäi 3’42’’. Kaotust võitjale aga meeletud 9 minutit!
Igasugu ‘Olekseid’ saaks spekuleerida mõtetes sellega, kui oleks kasvõi grupi keskel saanud startida.
Homme aga ootab ees tavarada, kus õnneks läheb enne mind metsa juba 48 meest. Loodan enese rehabiliteerimisele ning ka sellele, et tänane füüsiline raskus oli vaid lahti jooksmata keha probleem.
Füüsiline pool osutus samuti loodetust kesisemaks. Katsevõistlusteks ajastatud vormitipp oli hakanud langema ja äsja alanud soojemad suvepäevad hakkasid juba uimasust süvendama.
Starti läksin plaaniga teha kontrollitud sooritus, millega sain valdavalt ka hakkama, kui lõpp välja arvata.
Aga natuke detailsemalt kah:
S-1
Minuga koos alustanud Noah alustas selgelt agressiivsemalt, kuid ise proovisin tagasi hoida ning maastikusse sisse elada. Võtsin hoolikalt suuna ja lugesin välja suurema augu, mille abil jõudsin kenasti sadulasse.
1-2
Väljusin suunaga ning üritasin seda hoida. Teekonna peal lugesin ära suuremad mäeninad ning laskudes soise ala juurde sattus minu ette jälle Noah. Soo pealt eemaldudes hoidsin jälle sirgjoonelisemat joont ning mäeharjalt laskusin šveitslase järel punkti.
Esialgu oli mets suhteliselt joostav olnud, kuigi soo servas olid kõrged sõnajalad ning päris hoogu ikkagi üles ei julgenud võtta. Samuti tundsin, et minek oli kesine ning pigem olin surumisega ettevaatlik.
2-3
Punktist väljus üldise suunaga ja see juhatas kohe sügavasse auku, millest välja ronides hakkas mets juba palju agressiivsemat vastupanu osutama. Palju tuli okstest läbi suruda ja tuulemurru vahel hüpelda.
Jälgisin siiki suunda ja sadula, orvandi ning sellel järgneva augu koos sookesega tuvastasin suurema probleemita.
Edasi oli aga uimane ala väga tiheda kuslapuudest alusvõsaga. Pressisin üldsuunaga edasi ja hakates punktirõngani jõudma proovisin ennast paika panna. Head selget pidepunkti ei näinud - piirkonna ninad ja orvandid ei olnud kuigi veenvad, kuid õnneks oli eemal vasakul aimata kujunevat küngast, kuhu ka sammud seadsin. Õnneks oli seal ka punkt. Väike ehmatus aga erilist ajakulu ei tekkinud.
3-4
Lühike etapp, seega võtsin erilise hoolega suuna. Eemalt paistis juba avatum mets ja meeleolu tõusis, lootuses saada ka mõned kiiremad jooksusammud teha. Jõudes valgesse metsa, kustus aga tuju, sest kuigi mets oli hõre, oli ees tihe vaarikavõsa, mille all oli vana harvesteride alla puistatut oksarisu. Surusin läbi tiheda vaarika ja selle pingutuse auhinnaks ootas enne laugemat lohku veel üks 10 m laiune tihe nõgeseriba. Kiire pilk kahes suunas ning ühtegi möödapääsu ei olnud. Surusin hambad kokku ja vajutasin läbi. Kõrvetada sai küllaga.
Punkt ise oli aga selgete vormide ja hea nähtavuse tõttu lihtne.
4-5
Jätkasin risu ja heina sisse trajektoori planeerimist. Raiesmiku nurk paistis kaugele ja seega tehniline pool ei takistanud. Lihtsalt kiirelt joosta ei saanud. Raiesmikule jõudes sai jälle tihedalt vaarika ja nõgese vihtlemist tunda. Mõnes kohas tundus, et oli äkki testjooksja jälge näha, kuid ega sellest abi ei olnud - ikka pidi ise ujumisliigutustega edasi rühkima.
Raiesmiku servas oli vana traktorijälg, mis võimaldas ettevaatlikult ka sörkida. Aimasin, et juba 20 minutit hiljem on selles kohas kiire magistraal.
Metsa keerasin pisut vara ja jäin rohelisse kinni. Samas edasi liikudes ei aidanud eriti ka valgesse metsa jõudmine kaasa. Selles kohas tekkis mul kaardil kujutatud reljeefi lugemisega väike tõrge ning ei saanud aru, miks ma ei näe enne punkti paremale käele jäävat suur küngast.
Tagantjärgi oli see vist lihtsalt võsa poolt varjatud. Kaldusin liiga vasakule ja kaotasin pisut aega enda paika panekuga. Emotsiooni pealt ütleks, et 20 sekundit kadus ikka.
5-6
Väljusin punktist otse. Varasem maastiku analüüs maaameti kiirortofotode pealt vihjas, et eesolev raiesmik võib olla vana valgustusraie risu poolt äärmiselt ebameeldiv, kuid kuna kaardil oli siiski hõredam viirutus, võtsin riski ning proovisin raiesmiku nurka maha lihvida. See oli halb mõte ning olin jällegi kinni. Jõudes raiesmiku serva olin enda arvates juba nurga ligidal ja keerasin suunaga punkti. Jõudsin aga hoopis liiga varase pisisooni ja tuli sealt korrigeerida. 15 sekundit vähemalt korstnasse + raiesmiku väisamine.
6-7
Paistis, et teevalikut eriti ei ole. Igal pool oli mets rõve ja kõige lihtsam tundus olevat otse raiuda. Alguses oli roheline nõlv päris hull. Seda läbides tõdesin mõttes, et Härjakopli trenn oli olnud täitsa relevantne. Edasi sain ilusti suunaga sadulani ja kahe künkani, kust jätkasin läbi tihniku üldsuunaga. Edasi jõudes uuesti avatumasse metsa ei suutnud aga kohe vormidest kaardil aru saada ning ebalevalt edasi liikudes avastasin end juba valel pool suuremat lohku. Seejärel korrigeerisin ja sain punkti võib-olla u. 20 sek ajakaotusega kätte.
7-8
Väljudes hoolikas suund. Raiusin alusvõsasse teed sisse ja laskusin eriliste tehniliste probleemideta punkti.
8-9
Üldsuunaga raiesmikule. Raiesmik oli ebameeldiv ning selle teises servas paistis ka eespool olev mets ebameeldiv. Hoidsin ennast raiesmiku servast kulgevale vanale harvesteri jäljele, mille peal vedelev oksarisu oli vähemalt vaarikate ja heina kasvu aeglustanud.
Raiesmikult tee peale jõudmiseks tuli aga siiski jõuliselt vaarikaid vastu maad suruda.
Tee pealt maha saamiseks tuli aga jälle rinnuni nõgest tallata.
Kui juba metsa jõudsin, siis sai jälle normaalsemalt joosta ning ettevaatliku suunatööga ei valmistanud punkt probleeme.
9-10
Punktist väljudes hakkas silma, et mets oli lopsaka rohurindega ideaalselt kujunenud heade lohade tekkeks. Muigasin kibedalt ja lugesin tipud ja lohud välja. Vahetult enne punkti hakkasin juba paremale kalduma, kuid õnneks silmasin eemalt punkti. Mõned sekundid läksid siiski.
10-11
Otsisin pilguga hästi joostavaid trajektoore, kuid midagi head ei paistnud. Seega rassisin läbi alusmetsa edasi. Hoidsin poolest etapist alates nõlva kõrgemale osale ning punkti tipp tuli ise vastu.
11-12
Väljusin suunaga ja mõtlesin esimest mäge pigem vältida. Kuna aga mäe parem külg hakkas järjest tihedamaks minema, siis keerasin siiski sirgelt üle mäe ja teisele poole edasi. Soiselt alalt väljudes pani suurem küngas asukoha paika ja edasi suunaga punkti poole. Punkt kaugelt ei paistnud ning seega liikusin pigem ettevaatlikult. Kindlasti saaks kiiremini. Samas oli selleks hetkeks paraku pidev taimestikuga võitlemine juba üksjagu jõudlusele mõjunud ning järgmist käiku enam ei olnud.
12-13
Suund peale ja punuma. Kuigi siin oli jätkuvalt arvestatav rohurinne, siis oleks olnud juba teoreetilist võimalust ka suurem kiirus peale vajutada. Kuna aga keha oli juba töss, siis ei hakanud ka punasesse vajutamisega riskima. Vead on siiski kerged tulema.
Raisemiku lähedale jõudes nägin ära vasakul käel oleva pisisoo ning võtsin suuna punkti peale. Vahele jäi aga vana raiesmiku alla ning võssakasvanud karjäärike. Seal suutsin kukkuda kõhuli mingi suure juurika otsa nii, et enam ei saanud jalgu hästi maapinnani sirutada. Natuke kobistamist ja roomamist ning õnneks tulin tervena punkti.
13-14
Kiire pilk siia-sinna ning loomulikult ei olnud raiesmikult teele jõudmiseks ühtegi mõistlikku trajektoori näha. Korraks läks mingi üksik jälg pisut vasakule kuid selle suund ei sobinud ja tuli ise välja laveerida. Põõsaste ja heinte vahel oli palju vana valgustusraie risu, mida siis esimese võistlejana tallama hakkasin.
Tee peale jõudes hakkasin vaatama edasist plaani ning silmadega otsima mõistlikku jooksukoridori.
Esimest korda hakkasid silma pool-adekvaatsed lohad, mis olid ilmselt korraldajate poolt sisse tallatud. Valisin ühe loha, mis ületas esimese soo vana elektriliini trassi pidi ning hakkasin ajastama punkti poole keeramist. Pisut kiiremad liigutused loha peal aga ajasid mu kauguse tunnetuse pisut sassi ja keerasin seetõttu liiga vara paremale. Eks pea oli ka juba väsinud. Kui ühel hetkel enda vasakul käel soolappe nägin siis sain asjast pooleldi aru ja hakkasin silmadega punktikohaks olevat itta ulatuvat sood otsima. Üks sobiv variant jäi silma ning kuna paremal midagi välistavat ei näinud, siis sinna ka liikusin. Olles natuke aega seda sood inventeerinud sain veast aru ja keerasin õige koha poole. Korstnasse läks ehk 1-1,5 minutit.
Loll viga ja täitsa lõpus kah. Peksin mõttes endale vastu pead ja sain aru, et niigi vaevaline rada sai kirsiks ikkagi ära rikutud sellega.
14-15
Lihtsalt piki sooserva ja siis agressiivselt läbi kuusiku raiuda. Väljusin punkti suhtes pisut paremal - mis seal ikka.
Ja õnneks siis tuli lõpp kätte. Aeg 38’28’’ oli ootamatult suur. Vahetult enne mind lõpetas Noah, kellele õnneks suurelt alla ei jäänud. Aga eks tema jooks oli ka üsna kohutav olnud.
Tagant tuli kohe selga Jaagup, kes oli liikunud minuga pigem sarnases tempos, kuid seda ilma lõpuosa jamadeta.
Meie tagantpoolt startinud eestlased aga olid see-eest väga tublid.
Avamisel kommenteeris Leho Haldna Eesti metsa selliselt, et kui metsas ei ole valus, siis võib olla valus pärast tulemusi vaadata.
Rinnanumber 1 kogemus tõi valu nii metsas kui ka tulemusi vaadates.
Nõgesest tingitud valu ja kipitus ohustab praeguse tunde kohaselt ka ööund.
Jääb kahtlus, et mitmel pool mõjutavad lohad kiirust kuni 1 min/km kohta. Või siis olin ise lihtsalt erakordselt kehva sel päeval.
Selgete vigade taha oskaks konkreetsemalt ehk summeerida umbes 2,5 minutit. Seda maha lahutades ei oleks A finaali ukse vahele siiski mahtunud. Puudu jäi 3’42’’. Kaotust võitjale aga meeletud 9 minutit!
Igasugu ‘Olekseid’ saaks spekuleerida mõtetes sellega, kui oleks kasvõi grupi keskel saanud startida.
Homme aga ootab ees tavarada, kus õnneks läheb enne mind metsa juba 48 meest. Loodan enese rehabiliteerimisele ning ka sellele, et tänane füüsiline raskus oli vaid lahti jooksmata keha probleem.
Kommentaarid
Postita kommentaar