Residentuuri lõpueksam ehk 23 õppeaastat sai grande finale
12 aastat kooliõpet, 6 aastat arstiõpet ja 5 aastat eriarstiõpet ehk radioloogia residentuuri.
Kogu selle perioodi kõige stressirohkem ja olulisem eksam oli tegelikkuses ikkagi residentuuri sisseastumiseksam, sest mõjutas edasist elu kõige rohkem. Lisaks tuli seal rinda pista konkurentsiga, sest vaid pooled mahtusid õppes loodud kohtadele. Lõpueksam seevastu tundus pigem nagu viimane pingutus kõige eelneva vormistamiseks.
Eks rõõm on järjekordse tähise ületamisest sees.
Eksamist üldsõnaliselt rohkem ei olegi rääkida, kuid asjade jäädvustamise mõttes kommenteeriksin enda eksamit ka detailsemalt.
Seega edasine on pigem juba spetsiifiline jutt, mis huvitav vaid erialalistele inimestele.
Eksam koosnes kahest osas:
- kirjalik valikvastustega test
- 7 haigusjuhtu uuringute näol, mis tuli esitada suuliselt
Kirjalik valikvastustega test põhines suures osas etteantud kirjandusele, milleks oli valitud 50 radioloogia eriala laiapõhist teadusartiklit.
Osaliselt olin artikleid lugenud ka kevadel ja suvel muu töö kõrvalt, kuid suur osa jäi ka viimastele nädalatele.
Kuna nädal enne eksamit olin Euroopa Meistrivõistlustel, siis lootsin, et leian aega ka seal veidi õppida, kuid reaalsuses selleks energiat ei olnud.
Seega tegin viimast tulekahju kustutamist peale EM-i, kui oli veel kaks päeva alles, et artiklid diagonaalis läbi töötada. Lõpuks jäi vist vaid 3-4 artiklit üle vaatamata.
Testiosaga sain enda arvates enam-vähem hakkama. Küsimused olid päris spetsiifilised, igapäevatööga eriti ei haakunud, kuid kui olid artiklitest kõik detailid pähe jätnud, siis oli vastatav. Enim peamurdmist oli just nende artiklite põhjal, mis vastamata olid jäänud.
7 haigusjuhtu olid vastavalt 5 rindkere röntgenpilti, 1 kompuuteruuring ja 1 magnetuuring. Kuna rindkere röntgenülesvõte on üks kõige suuremate potentsiaalsete valesti tõlgendamistega uuring, siis loomulikult oli eksami põhirõhk nende abil residentide orki tõmbamisel.
Kohe esimene ülesvõte oli mulle pähkel. Tegemist oli 32 aastasel mehel kopsudes arvukate retikulaarsete tihenemiste, kopsujoonise deformatsioonide ja ümarate hõrenemisaladega. Märkasin ise ka rindkere puhitunud kuju ning emfüsematoosset õhustatust, kuid pidasin seda pigem taustal esinevaks muutuseks ning selle kaudu diagnoosi välja töötama ei hakanud. Rõhudes noorele patsiendile, kergelt fibrootilistele muutustele ning võimalikele tühikutele oli enda esmaseks diagnoosiks vaskuliit (granulomatoos polüangiidiga). Küll aga oli tegelikuks diagnoosiks tsüstiline fibroos, mis oli kroonilise protsessina muutnud antud noore mehe kopsu koledaks. Reaalses elus paraku on sellise haiguse diagnoos juba pandud lapseeas ning sellist täiskasvanu pildil ennustamist tegema ei pea.
Teisel pildil oli üks pikaajalise köha ja palavikuga keskealine mees, kelle oli kopsudes kahepoolne pneumoonia ja lisaks paremal alaosas mitmed vedeliku nivooga tühikud. Tühikute suurus, asetsus ja seinte paksus jätsid esmase mulje empüeemiga tüsistunud põletikule. Haigus ise aga oli osutunud tuberkuloosiks, ning seega kaotasin punkte, et ei pakkunud ebatüüpilisel juhul koheselt tuberkuloosi võimalust.
Ülejäänud kolmel pildil tõrkeid ei olnud. Nendel oli vastavalt parempoolne pneumoonia, kahepoolne õhkrind koos pneumomediastiinumiga, ning paremasse bronhi lükatud nasogastraalsond koos kahepoolse pneumooniaga.
Kompuuteruuringuks sattus mul samuti rindkere uuring. Antud uuringul oli põhileiuks kopsufibroos, mis oli tüüpilise NSIP mustriga. Kuna anamneesis oli napisõnaliselt mainitud hiljuti põetud viirushaigust, siis reaalsuses tahtsid eksamineerijad minult vastusena saada COVID järgset kopsufibroosi, kuid ise ei hakanud ainult pildi põhjal selliseid oletuslikke järeldusi tegema ning püsisin lihtsalt NSIP mustri juures. Seega justkui midagi valesti ei teinud, kuid ei osanud eksamineerijate mõtteid lugeda. Antud diagnoosi panekuks pidanuksin teadma rohkem anamneesi.
Magnetuuringuks sain ühe põlve, kus oli tehtud ACL sideme plastika. ACL graft oli uuringul katki ning lisaks esines mõlema meniski rebend (üks radiaalrebend ja üks juure rebend) ja loomulikult artroosi. Antud uuringu puhul minult midagi täpsustada ei soovitud.
Kokkuvõtvalt hinne C. Enda esmane emotsioon oli, et oleksin võinud ehk B-d väärt olla, kuid arvestades tagasihoidlikku eksamispetsiifilist ettevalmistust, siis oli hinne täitsa OK. Ei teadnud ka kuidas testiosa läks.
Kogu selle perioodi kõige stressirohkem ja olulisem eksam oli tegelikkuses ikkagi residentuuri sisseastumiseksam, sest mõjutas edasist elu kõige rohkem. Lisaks tuli seal rinda pista konkurentsiga, sest vaid pooled mahtusid õppes loodud kohtadele. Lõpueksam seevastu tundus pigem nagu viimane pingutus kõige eelneva vormistamiseks.
Eks rõõm on järjekordse tähise ületamisest sees.
Eksamist üldsõnaliselt rohkem ei olegi rääkida, kuid asjade jäädvustamise mõttes kommenteeriksin enda eksamit ka detailsemalt.
Seega edasine on pigem juba spetsiifiline jutt, mis huvitav vaid erialalistele inimestele.
Eksam koosnes kahest osas:
- kirjalik valikvastustega test
- 7 haigusjuhtu uuringute näol, mis tuli esitada suuliselt
Kirjalik valikvastustega test põhines suures osas etteantud kirjandusele, milleks oli valitud 50 radioloogia eriala laiapõhist teadusartiklit.
Osaliselt olin artikleid lugenud ka kevadel ja suvel muu töö kõrvalt, kuid suur osa jäi ka viimastele nädalatele.
Kuna nädal enne eksamit olin Euroopa Meistrivõistlustel, siis lootsin, et leian aega ka seal veidi õppida, kuid reaalsuses selleks energiat ei olnud.
Seega tegin viimast tulekahju kustutamist peale EM-i, kui oli veel kaks päeva alles, et artiklid diagonaalis läbi töötada. Lõpuks jäi vist vaid 3-4 artiklit üle vaatamata.
Testiosaga sain enda arvates enam-vähem hakkama. Küsimused olid päris spetsiifilised, igapäevatööga eriti ei haakunud, kuid kui olid artiklitest kõik detailid pähe jätnud, siis oli vastatav. Enim peamurdmist oli just nende artiklite põhjal, mis vastamata olid jäänud.
7 haigusjuhtu olid vastavalt 5 rindkere röntgenpilti, 1 kompuuteruuring ja 1 magnetuuring. Kuna rindkere röntgenülesvõte on üks kõige suuremate potentsiaalsete valesti tõlgendamistega uuring, siis loomulikult oli eksami põhirõhk nende abil residentide orki tõmbamisel.
Kohe esimene ülesvõte oli mulle pähkel. Tegemist oli 32 aastasel mehel kopsudes arvukate retikulaarsete tihenemiste, kopsujoonise deformatsioonide ja ümarate hõrenemisaladega. Märkasin ise ka rindkere puhitunud kuju ning emfüsematoosset õhustatust, kuid pidasin seda pigem taustal esinevaks muutuseks ning selle kaudu diagnoosi välja töötama ei hakanud. Rõhudes noorele patsiendile, kergelt fibrootilistele muutustele ning võimalikele tühikutele oli enda esmaseks diagnoosiks vaskuliit (granulomatoos polüangiidiga). Küll aga oli tegelikuks diagnoosiks tsüstiline fibroos, mis oli kroonilise protsessina muutnud antud noore mehe kopsu koledaks. Reaalses elus paraku on sellise haiguse diagnoos juba pandud lapseeas ning sellist täiskasvanu pildil ennustamist tegema ei pea.
Teisel pildil oli üks pikaajalise köha ja palavikuga keskealine mees, kelle oli kopsudes kahepoolne pneumoonia ja lisaks paremal alaosas mitmed vedeliku nivooga tühikud. Tühikute suurus, asetsus ja seinte paksus jätsid esmase mulje empüeemiga tüsistunud põletikule. Haigus ise aga oli osutunud tuberkuloosiks, ning seega kaotasin punkte, et ei pakkunud ebatüüpilisel juhul koheselt tuberkuloosi võimalust.
Ülejäänud kolmel pildil tõrkeid ei olnud. Nendel oli vastavalt parempoolne pneumoonia, kahepoolne õhkrind koos pneumomediastiinumiga, ning paremasse bronhi lükatud nasogastraalsond koos kahepoolse pneumooniaga.
Kompuuteruuringuks sattus mul samuti rindkere uuring. Antud uuringul oli põhileiuks kopsufibroos, mis oli tüüpilise NSIP mustriga. Kuna anamneesis oli napisõnaliselt mainitud hiljuti põetud viirushaigust, siis reaalsuses tahtsid eksamineerijad minult vastusena saada COVID järgset kopsufibroosi, kuid ise ei hakanud ainult pildi põhjal selliseid oletuslikke järeldusi tegema ning püsisin lihtsalt NSIP mustri juures. Seega justkui midagi valesti ei teinud, kuid ei osanud eksamineerijate mõtteid lugeda. Antud diagnoosi panekuks pidanuksin teadma rohkem anamneesi.
Magnetuuringuks sain ühe põlve, kus oli tehtud ACL sideme plastika. ACL graft oli uuringul katki ning lisaks esines mõlema meniski rebend (üks radiaalrebend ja üks juure rebend) ja loomulikult artroosi. Antud uuringu puhul minult midagi täpsustada ei soovitud.
Kokkuvõtvalt hinne C. Enda esmane emotsioon oli, et oleksin võinud ehk B-d väärt olla, kuid arvestades tagasihoidlikku eksamispetsiifilist ettevalmistust, siis oli hinne täitsa OK. Ei teadnud ka kuidas testiosa läks.
Juhtude põhilised eksimused tundusid ka olevat ainult elukaugete probleemidega, mispuhul röntgenuuring nagunii ei ole sobilik lõplike vastuste ja diagnooside määramiseks.
Nüüd saab pidada ennast täieõiguslikuks eriarstiks ja hakata tegelema konkreetsete tööalaste väljakutsetega.
Nüüd saab pidada ennast täieõiguslikuks eriarstiks ja hakata tegelema konkreetsete tööalaste väljakutsetega.
Kommentaarid
Postita kommentaar