EM lühiraja B-finaal

Korraldaja halastas võistlejatele ning lubas b-finalistidel jääda karantiinist välja (et ei peaks seal üle 5 tunni kükitama).
See tähendas, et sai nautida lühiraja A-finaali telepildis, elada kaasa omadele ning õppida radasid kaardi peal põhjalikult tundma.
Pidutsesime Evely Kaasiku hõbemedali võidu üle ning oli aeg hakata ise võistluskeskusesse sättima. Vahepeal oli tugev vihm muutnud õhu värskeks ning sellega oli ka enesetunne oluliselt paremaks muutunud.

B-finalistitest oli neid võistlejaid, kes läksid metsa tõsiselt võitlema vaid käputäis. Enamik kasutasid lihtsalt võimalust kerge sörgiga maastikku inventeerida.
Siiski jagati ka meie hulgas odavaid WRE punkte, mistõttu ei tahtnud päris jalutama kah hakata.
K-punkti liikudes valisin tempo, mis oli tavaraja võistlustempost kergelt aeglasem - ehk siis selline mugav erk jooksusamm.

Meeste B rada oli sarnane A rajaga, kuid mõned punktid olid vahele jäetud või vahetatud naiste raja punktidega. Seega oli eelteave oluliste lohade kulgemisest ning teevalikutest peas.
Etapp 4-5 sai praktiliselt kõigi poolt joostud teed mööda ringi. Ainult Regborn ja üks jaapanlane kasutasid võimalust Eesti looduse võlusid lähemalt kaeda.
Kogu rada oli valdavalt krossijooksulikult mööda suuri lohasid jooksmine, vaid metsa all sai ka pisut orienteerutud.
Lohakusest tegin ikkagi kaks viga - kokku vast 1,5-2 minuti jagu. Muus osas oli jooks eeskujulik.



B-finalistide hulgast sain 12. Koha. Mitmed suured nimed olid veelgi rahulikumalt liikunud, et homseks teateks jõudu säästa.
Sõltumata rahulikumast tempost oli keskmine linnulennuline kiirus võrreldes lühiraja kvalifikatsiooniga märkimisväärselt parem (8.14 min/km vs. 7 min/km). Antud kiirus oleks ka A-finaalis andnud vist ligikaudu top 40 koha. Järjekordne viide tagantpool startijate eelisele.

Enesetunne oli aga hea, jooks pigem ergutas ning teenisin järgmisel päeval teates välja koha Eesti II tiimis.