EMV tavarada Kuutsemäel 11.09.21

 Tavarajale läksin rutiinsest inertsist, sest head maastikku ja väljakutsuvat rada ei saa kunagi niisama ära jätta. 

Eesmärk oli minna orienteerumist nautima ning teha võimalikult sujuv sooritus. Kõrgeid eesmärke ei seadnud, sest võistlusele eelnenud aeg, eriti augustikuu oli treeningute osas puudulik. Septembri kahe esimese nädalaga aga tühjalt kohalt tavaraja vormi tõusmine reaalne ei ole. 

Üldises plaanis meeldivaks osutunud ootamatult soe ja päikeseline päev paraku võistluste seisukohast mulle liiga hästi ei sobinud - palavusega ei taha keha eriti kohaneda. Selle üle aga eriti pead ei vaevanud ning läksin kergel meelel starti. 

Plaanisin algselt endale ka ühe geeli taskusse pista, kuid muude asjadega jändamine võttis tähelepanu endale ning tasku jäigi lõpuks tühjaks - meelde tuli see alles stardihetkel. 

Starti oli soojenduseks parajalt palju maad, kuid juua kaasa ei võtnud ning kohapeal kah midagi silma ei hakanud. Suu küll veidi kuivas, kuid hullu kah ei olnud. 

Stardipiiksude kõlades läksid käima tavapärased rutiinid ning esimeseks ülesandeks oli lagedate pealt ilma kahjudeta metsarajale jõudmine. Õnneks olid mitmed lohad heina sees vastu vaatamas ning tuli ainult kõige meelepärasem valida. 

Tempovalik oli mul kohe algusest peale tagasihoidlik, sest tahtsin meeldiva enesetundega lõpuni jõuda. Seega punasesse ei jooksnud, kuid loomulikult päris lonkima kah ei hakanud. 

Tehniliselt esialgu suuri probleem ei olnud, sisseelamine kulges ootuspäraselt ning rütm oli sujuv. 

Kuna enesetunne püsis hea siis proovisin alates 8ndast punktist ka pisut rohkem kiirust kasvatada, mis esialgu tundus rahuldavalt minevat. 

Liblikasse jõudes oli kõik kontrolli all ning liblika esimese kaare ajal jõudsin järgi ka Alarile. 

Saades pisut positiivset tagasisidet soorituse kohta hakkasin aga juba veidi rohkem kiirustama, mis muutis liikumise kergelt nurgelisemaks. 

Vahetult enne liblikast väljumist nägin ka Kristot ning tundus, et tema liikumiskiirus pööraselt suurem ei olnud. 

Järgmisel etapil olid tegelikult esimesed ohumärgid õhus, kuid neid ma sel hetkel ise tähele ei pannud. 

KP võtmine oli pisut ebakindel, sest kõrge heinaga, soisel raiesmikul ei saanud punkti täpsest asukohast koheselt aru. 

Sellest punktist väljusin väikese ajakaotuse järgselt aga juba kiirustades. Teevalik langes mul vasakpoolse variandi kasuks, sest olin enne võistlust juba võtnud vastu seisukoha, et vanu heinamaid ma (sellel aastaajal) pigem väldin. 

Eespool nägin Kiur Eriku selga ning kahjuks muutusin sellest ka veidi mugavaks. 

Selja kinni püüdmine oli suhteliselt kerge tegevus, kuid pärast seda tekkis mul probleeme uuesti korralikult kaarti ja maastikusse sisse saamisega. 

Kerge segadus ning seisak…

Seejärel rutakas otsus jätkata üldsuunaga - mis viis läbi räige võssi. 

Esialgu proovisin asja parandada jõulise surumisega, kuid kerge jõuetus hakkas juba tunda andma. 

Läbi võsa raiudes sain ennast iseenesest jälle lokaliseeritud ja ka sobivasse ‘ründepunkti’ jõudsin loodetud kujul välja. Nimelt tuvastasin ära vahetult enne punkti oleva rohelise orvandi. Kuigi lühim tee punkti tundus olevat otse üle künka, siis oli mu ees nõlv alusvõsaga läbipõimunud tuulemurruga ning loogiline tundus olevat paremalt poolt väike lisakaar teha. Jätsin kaardilt meelde, et liigun piki künka jalamit ning proovin kinni püüda sookese, piki mida oleksin punkti jooksnud. 

Ühel hetkel tajusingi enda paremal käel sood ning liikusin mööda selle serva edasi. 

Jõudsin isegi tajutava soo lõppu, kuid mida vastu ei tulnud, oli punkt. 

Olin siis vist korraliku väsimuse sisse saanud, sest tekkinud error oli sügav ning mõistus tõrkus töötamast. Ei saanud aru, et olin süsteemis liiga madalal.

Nägin siis ka Andrest, kes mainis midagi oja käänakust, kuid ise ma eriti ojast aru ei saanud. Lisaks olin jätkuvalt arvamusel, et olen soo ääres, kuid ühtegi endale sobivat sood kaardil silma ei hakanud. 

Hakkasin ebalevalt liikuma suunas, kuhu kadus Andres, kuid alusmets oli tihe ning ühtegi selgemat vormi silma ei hakanud. 

Kohtasin Kennyt ja kuna ta liikus üpris enesekindlalt, siis võtsin sappa - jõudsime välja ühe suurema orvandini, kust kulges läbi metsaveotee. Mõtlesin kaardil lõunapoolse metsaveotee peale, kuid millegi pärast ei tahtnud siis suund üldse klappida. Kuna ka Kenny tundus segaduses, siis haakisin konksu lahti ja proovisin ise hakkama saada. Pea oli juba täiesti sassis ning hakkasin otsapidi tegelema ringi tuiamisega. 

Jõudsin uuesti nö. oja nurka (kus jätkuvalt eriti oja ei näinud) ja proovisin teist korda eeldatavalt õiges suunas liikuda. 

Seekord hakkas reljeef õiges suunas liikuma ning noorendiku seest paistiski väike soo koos punktiga. 

KP-sse jõudsin koos Lauriga ning mulle oli selge, et selle punktiga oli minu adekvaatne sooritus rikutud. 

Üleüldse sai see etapp mulle kogu võistluse kirstunaelaks, sest selle rongiõnnetuse järgselt oli sisemusest kadunud kogu füüsiline energia kui ka vaimne meelestatus. 

Punktist väljudes hoidsin kuni teerajani veel Lauri seljast kinni, kuid tee peal enam energiat ei olnud ning selg läks eest ära. 

Kogu järgnev rada oli minu jaoks ränk kannatamine ning viimaste aurude peal liikumine. 

Liikumine oli nii aeglane, et vigu selle pealt loomulikult teha ei saanud, kuid ega see erilist lohutust ei pakkunud. 

Enne joogipunkti jõudmist sain veel jälle Kiur Eriku kätte ning kapakuga möödus ka Timo. 

Kiuri tempo aga oli tol hetkel minu laeks ning hammastega proovisin antud tempo ka vastu võtta. 

Joogipunkt oli kosutav, kuid selleks hetkeks juba selgelt liiga hilja kätte jõudnud abimees. 

Läbijooksul oli raskusi jooksusammu tegemisega ning viimasel, Kuutseka ringil tegelesin juba valdavalt kõndimisega. 

32. punkti minnes tuli alustuseks võtta mõnus 40-meetrine tõus, kus minu liikumine nägi välja järgnev:

- 2 sammu ning lihaskramp

- u. 10 sekundit lihase venitamist

- 2 sammu ning lihaskramp

- u. 10 sekundit lihase venitamist

jne kordused

Päris viimaste punktide puhul, mäest alla, siiski proovisin jälle jooksusammu näidata. 

Üldiselt olin pettunud, sest enda eesmärke ei täitnud - peamiselt just tehnilise soorituse koha pealt. 

Põhiliseks komistuskiviks kujunes just kiirelt ja ootamatult tekkinud energiapuudus. 

Enese poolelt tegin lollid vead sellega, et ei võtnud geeli kaasa ning lisaks oli ka üleüldine pikemate trennide puudujääk. 

Mõneti pettunud olin ka joogipunktide planeeringus rajale, kus jäi tõesti suur tühimik just kõige raskema rajaosa piiresse. 

Maastik aga oli lahe ning oodatust kiirem, tasasem ja läbitavam. 

Sellele platsile naaseks hea meelega veel kindlasti.