Vaktsiin

Koroonapandeemia kogub üha enam hoogu. 

Kõige olulisem on pandeemia puhul muidugi ühiskondlik vastutus, kuid lõplike valikute tegemises mängivad olulist rolli ka isiklikud arusaamad. 

Sain hiljuti kätte enda kolmanda doosi Pfizerit. Kuna olin samal ajal PERHis tööl, siis 15 minutit ukse taga ei pidanud ootama vaid läksin kohe enda osakonda tagasi (samal korrusel olev radioloogia). 

Kaasa sai pudeli veega ning jätkasin tööd. Hiljem sõitsin töölt koju rattaga ning tegin plaanipäraselt tund aega jõutrenni. Süstimiskoha õlg ei häirinud.

Järgmisel päeval oli enesetunne tavapärane. See ei üllatanud, sest ka kahe esimese doosiga minul mingeid olulisi kõrvaltoimeid ei esinenud. Õhtul jätkasin oma treeningplaanidega ja läksin jooksma. 

Jooksma hakates oli imelik tunne nagu vasakult kaenla alt kisuks...

Sain aru, et mul olid kaenlaalused lümfisõlmed pisut hellaks muutunud. 

Mõtlen omasoodu, et näed siis - ikkagi reageerib see immuunsüsteem - vähemalt on olemas. 

Plaani muutma ei pidanud, jätkasin poolintensiivse lõigutrenniga ja kõik sai tehtud. Lümfisõlmede olukord kordagi mõjutama ei hakanud. 

Aga see selleks - ühe inimese kogemus on ebaoluline. 

Küll aga tekkis mõtteainet, kas oleks ikkagi pidanud oma treeningplaani korrigeerima? Ja kas on sedasorti mõtteviisis ka midagi, mis paneks üldse sportlasi vaktsineerimisele rohkem tähelepanu pöörama?

Natuke tuhlamist kliiniliste uuringute andmebaasides (eelkõige PubMed) ning rahvusvahelistes koroonaviirusega seotud statistilistes andmekogudes ning sõelusin välja mõned infokillud, et kujundada ka selline piltlik lähenemine vaktsineerimise suhtes keskmise võistlussportlase vaatevinklist. 

Jagasin oma mõttekäiku küll esialgu ainult enda klubi (Harju OK) listis, kuid Etsi agitatsioonil panin ikkagi ka siia postitusena üles:

Pandeemia kulgeb oma loomulikku rada mööda ning varem või hiljem puutuvad ilmselt kõik viirusega kokku. Seda, kas see kellegil ka haiguseks kujuneb sõltub juba vaktsineeritusest ja õnnest.
Seoses pandeemia ja üldise olukorraga tuleb riigilt ja meedia kaudu küllaltki palju infot ning soovitusi, et ühiskond tervikuna saaks sobivalt toimida. Seega ei hakka ma laiemat infot kordama, kuid mõtlesin pakkuda enda poolt otsitud spetsiifilisemat infot.
Spetsiifilisus võiks siis olla seotud rohkem egoistliku vaatevinkliga ning loomulikult ka spordiga. Rõhuasetuse panen praegu keskmisele noorele (12-40 aastat vana).
Igatahes:

Covid põdemise üks oluline risk on saada endale südamelihase põletik (müokardiit) - haigus, millest sportlased peaksid paaniliselt hoiduma. Võib rikkuda terve hooaja või ka karjääri.
Müokardiidi esinemise sagedus raskelt haigestunud (hospitaliseeritud) covid patsientidel on seniste andmete põhjal umbes 40%. Kergelt haigestunutel või asümptomaatilistel ei ole esinemissagedus paraku praeguseks veel väga täpselt teada, sest neid inimesi rutiinselt selle suhtes ei testita.
Samas on natuke andmeid sportlaste kohta - ühes mahukas uuringus võeti kokku ligi 800 covid-positiivset professionaalset sportlast, kellest
- 58% olid sümptomaatilised (ehk haiged)
- umbes 4% olid ebanormaalsete südame testitulemustega
- 0,6% olid kinnitatud südamelihase põletikuga
- haiglasse võeti korraks vaid üks sportlane

Covid infektsiooni saanud sportlaste kohta on antud välja selliseid soovitusi:
- aktiivses haiguse faasis tuleb tavapärased treeningud ära jätta; liikuda ainult enesetunde alusel ja madala pulsiga
- peale kergete sümptomite taandumist, tuleks teha rutiinsed laboratoorsed testid - kui need on korras, siis oleks variant naasta paari päeva pärast treeningutele
- peale raskemate sümptomite taandumist (põhimõtteliselt haiglaravi) tuleks teha põhjalikud laboratoorsed ja funktsionaalsed testid enne treeningute juurde naasmist, kui kõik testid on korras, siis saab naasta treeningutele u. 10-14 päeva pärast haiguse taandumist.
- kuna enamik meist ei ole kõrge palgaga tippsportlased, siis nö. põhjalik testimine ja anlüüside tegemine tavalisel (lihtsalt sportlikul) inimesel kõne alla ei tule ja siin peaks järgima konservatiivset põhimõtet, et alustada treenimisega 2 nädalat peale haiguse (ehk sümptomite) taandumist.
- treenimisega uuesti alustamine peaks olema loomulikult astmeline, alustades tagasihoidlikult
- kui sümptomid kestavad väga pikalt (üle nädala) või tugevalt (eriti väsimus, õhupuudus, kõrge pulss, valutorked rinnus, rütmihäired, tursed), siis peaks muidugi täpsemalt uurima, sh müokardiidi suhtes
- Müokardiidi olemasolul tähendab see 3-6 kuulist koormusest hoidumist (ehk treeninguvaba periood). Ajavahemik on lai sõltuvalt haiguse enda kestvusest ja tüsistustest, kuid alla 3 kuu pigem ei pääse.

Arvestades viiruse väga laia levikut, siis kontaktidest hoidumine on loomulikult töötav meetod ka haiguse ja selle riskide tõenäosuse vähendamiseks, kuid see meetod ei tundu olevat väga jätkusuutlik. Labaselt öeldes - kaua sa ikka kodus peidus saad istuda?
Teine võimalik põdemise ja tüsistuste tõenäosuse vähendamise metoodika oleks siis vaktsineerimine.
Sportlase seisukohast võib tekkida mitu küsimust. Kas vaktsiin ise on füüsilise aktiivsuse juures piisavalt ohutu? Mis efektiivsusega see aitab tõenäosusi vähendada? Kas seda kannatab üldse nt. võistlushooajal teha - ehk siis mõju trennidele ja sooritusele?
Selle kohta oskaks välja tuua niipalju:
- kergeid immuniseerimise kõrvaltoimeid kogeb suur osa noortest inimestest - näiteks lokaalseid kõrvaltoimeid (süstekoha valulikkus, piirkonna lümfisõlmede valulikkus) u. 83% noortest ja süsteemsemaid kõrvaltoimeid (peavalu, väsimus, palavik) u. 50% noortest. Vanematel inimestel on kõrvaltoimeid vähem. Muuhulgas on antud kergete sümptomite nimetamine 'kõrvaltoimeks' ka veidi ekslik, sest olemuselt on tegemist lihtsalt vaktsiini 'toimega' ja immuunsüsteem peabki sellele antud kujul reageerima, et kaitse tekiks. Lisaks saab vajadusel vähendada neid kergeid sümptome nt. valuvaigisti või palavikualandajaga.
- mõõdukaid ja raskemaid kõrvaltoimeid esineb kuni 1-3% inimestest
- kõrvaltoimete kestvus on valdavalt 1-2 päeva, mõnel harvemal juhul ka nädal aega.
- näitena on Kanada andmebaasi alusel (COVID-19 vaccine safety: Weekly report on side effects following immunization - Canada.ca) süstitud üle 57 miljoni doosi covid vaktsiine ning raskeid kõrvaltoimeid kirjeldatud 0,009%. Nendest näitena müokardiiti 0,0017% (29.10.21 seisuga). Võrdluseks mainiksin ka ära, et müokardiidi esinemissagedus üleüldises populatsioonis on ühe allika alusel u. 0,0002%.
- vaktsineerimise eelselt ja hiljem ei pea jätma ära rahuliku ja keskmise intensiivsusega treeninguid. Pigem näitavad mitmed uuringud, et samal perioodil kogetav füüsiline koormus parandab immuunsüsteemi vastust ehk immuniseerimise toimet.
- intensiivsed treeningud ei ole otseselt vastunäidustatud, kuid seoses kergete sümptomitega ei pruugi need trennid lihtsalt tavapärase tõhususega toimida...ja ka enesetunne vb. ei luba


Seega minu isiklik arvamus antud asjast oleks järgnev:
Ilmselt ühel hetkel ma covid viirusega kindlasti kokku puutun. Seda hetke ma ei saa ise ette planeerida ja see võib tulla väga ebasobival ajal. Kui ma ei oleks vaktsineeritud, siis põeksin ma seda haigust ligi 60% tõenäosusega (sportlaste andmed) ning see tähendaks mulle vähemalt 3 nädalast pausi treeningutes (põdemine + taastumisaeg). Lisaks on väike võimalus ka saada müokardiit ja olla seega kuni pool aastat sportimisest kõrval.
Vaktsineerimist saan ma ise ette planeerida. Väga tõenäoliselt saan tunda kergeid sümptome (väsimust, peavalu, süstekoha valulikkust ja õlapiirkonna lümfisõlmede valulikkust), kuid need on lühiaegsed ja igapäevast elu oluliselt ei mõjuta. Raskete kõrvaltoimete esinemine on kordades väiksem võrreldes haiguse läbipõdemise riskidega (mükardiidi risk haigust põdedes 350 korda suurem!). Kuna ma saan süsti planeerida, siis ajastaks selle nii, et samal päeval ja paar päeva hiljem väga suure intensiivsusega treeninguid ei planeeri, kuid treeningrütmi siiski säilitaks. Samuti arvestaksin väga oluliste võistluste toimumisajaga, kuid hetkel, hooaja lõpus see enam hoolikat arvutamist ei vaja. Vaid tugevalt häirivate kõrvaltoimete esinemisel võtaks vb. puhkepäeva.
Kui ma ka peaksin vaktsineerimise järgselt ikkagi haigeks jääma (tõenäosus 0,35 - 0,05% sõltuvalt vaktsiinist), siis raske haiguse saamine on näiteks üldpopulatsioonis noortel inimestel alla 5% tõenäosusega, sportlikel inimestel kaduvväike tõenäosus (iseenesest sarnane ka mittevaktsineerimise ja läbipõdemisega). Samuti on haiguse põdemise aeg siis väiksem - tüüpiliselt mitu päeva lühem.
Samuti ei saa mainimata jätta, et haigust on võimalik põdeda ka korduvalt ning ka siin on vaktsineerimise tulemused tõhusamad, rääkimata võimalusest saada tõhustusdoose.


Kui nüüd proovida pisut toore ja lihtsustatud matemaatikaga panna asjad ühtsesse skaalasse (eeldusel, et ma viirusega ka ühekordselt kokku puutun), siis vaktsineerimise korral kaotan ma tõenäoliselt 0,5*1+0,2*19+0,03*7+0,000017*120= 4,5 treeningpäeva ja mittevaktsineerimise korral kaotan tõenäoliselt 0,6*21+0,006*120= 13,3 treeningpäeva.
Kummalgi juhul eeldan, et haiglasse ei satu kuid müokardiidi võib siiski saada. Lisaks arvestan, et treeningule naasmise kiirendamiseks ei ole piiramatult tervishoiuressurssi analüüside ja uuringute näol.

Sportliku inimesena eelistan 4,5 päeva treenimatust 13,3 päevale (kui ma teeksin neid otsuseid muidugi ainult lähtuvalt enda isiklikest huvidest).

Muide sarnast loogikat rakendaksin ise ka gripivaktsiini puhul. 

Artikleid:
Return to sports after COVID-19: a position paper from the Dutch Sports Cardiology Section of the Netherlands Society of Cardiology (nih.gov)

COVID-19 vaccination in athletes: ready, set, go… - The Lancet Respiratory Medicine

Prevalence of Inflammatory Heart Disease Among Professional Athletes With Prior COVID-19 Infection Who Received Systematic Return-to-Play Cardiac Screening - PubMed (nih.gov)

Exercise and sports after COVID‐19—Guidance from a clinical perspective (nih.gov)

Covid-19 and the impact on young athletes (nih.gov)