Jõhvika maraton 2021

Kõigist väärilistest võistlustest kirjutamiseks kipub aega vähe olema, kuid antud üritus väärib mainimist kindlasti maastiku tõttu. 

Valitud väike tükike Viivikonna suurtest aheraine platsidest andis maitse suhu küll. 

Üldiselt jäi mul võistlusest sisse kahetised tunded. Ühelt poolt nautisin jooksmise seisukohast seda pinnast, metsa ja keskkonda sajaga, kuid orienteerumistehniline pool muserdas seevastu meeleolu samavõrra madalamale. 

Meeletuid vigu tuli palju, kokku hinnanguliselt u. 20 minuti kanti. 

Suurte vigade tegemises ei olnud ma küll ainus (kõik paugutasid), kuid teoreetiliselt oleks võinud neid vähemalt mingil määral ikkagi vältida. 

Peamiseks põhjuseks kujunes minu arvates asjaolu, et kombinatsioonis oli kokku sattunud väljakutsuv maastik ning väga harjumatu kaardistusstiil. 

Ilmselt oleks nii ühe kui ka teisega saanud paremini harjuda, kuid olin kohale tulnud mõttega teha kiire võistlustrenn. Seega ei tahtnud kohe kuidagi tempot oludega vastavamaks kohandada. 

Maastiku väljakutseks oli loomulikult väga standardsete ja eristamatute reljeefiobjektide suur arvukus ning samal ajal ka taimestiku poolt tingitud tagasihoidlik nähtavus. Lisaks tingis füüsiliselt nõudlik joostavus probleeme ühtlase suuna hoidmisega. 

Kaardistusstiil oli harjumatu ning minu isiklikul arvamusel ka veidi toores. Langujoon tundus kajastavat kenasti olemasolevaid vorme, kuid tegi seda inimsilma tunnetuse suhtes suboptimaalselt. Joon kippus liikuvat matemaatilist, mitte tajutavat kõrgusnivood. 

See aga põhjustas väga suure ebakindluse objektide kajastatavuses ning kindlustunnet terve jooksu vältel ei tekkinudki. 

Siiski tahaks korraldajaid tänada, sest eks sellise orienteerumise peolaua katmine lihtne töö ei olegi ning võimalus antud metsas joosta oli positiivne. Kindlasti tahaks sinna veel tagasi minna. 

Natuke jooksust kah.

Kuna stardist alates keegi pundis väga suurt tempot üles ei võtnud, siis haarasin juhtohjad ning esimesse punkti minnes juhatasin juba kogu grupi hooletu jooksuga liiga vasakule ning korraks tekkis raskusi mäeharjal enda paika saamisega. Sisetunde ajel liikus korrigeerivalt paremale ning esimene punkt mingi õnnega ka vastu tuli...kuigi objekt eriti tajutav mulle ei tundunud. 

Edasi oli hajutus. Selja taha ei vaadanud ning mõtlesin, et proovin korra kiiremat liikumist. Jooksin hoolikalt suunda hoides ning kui lootsin juba punkti näha, siis jõudsin muutunud metsa servale, kus oli värskelt tehtud harvendust ning maas oli rohket risu. 

Kiire pilk kaardile ning nägin, et isegi oli üks rohelise viirutusega ala punktist põhja pool. Arvates, et olen selle nurka jõudnud, keerasin paremale ja liikusin ringi vahtides edasi. 

Kui oli selge, et punkt jälle niisama vastu ei tule, siis võtsin vastu otsuse tee peale välja minna ning seal paika pannes sain aru, et antud risune mets lihtsalt ei olnudki kaardil eraldi kajastatud. Seega uuesti suund peale ning seekord paistis ka punkt...umbes 15m eemal vea alguskohast. 

Viga tehes sain aru, et Ats ja Andres olid minust möödunud ning seejärel hakkasin agressiivselt tagaajaja rolli täitma. 

Olin muidugi kahe veaga juba ettevaatlikuks muutunud ning järgmiste punktide puhul panin ennast enne punkti kindlatel objektidel konkreetselt paika (vastavalt mäehari ja kõlvikupiir). Lahendus töötas ja tempo oli hea. 

5ndasse minnes hoidsin jälle hoolega suunda ning kuna head pidepunktid puudusid, siis lootsin enda kauguse tunnetusele (mis 7500 mõõtkavaga kah proovile pandi). Punkti hakkasin ootama päris õigel ajal, kuid olin suunaga siiski veidi ära kaldunud ning reljeefist arusaamine võttis minutike aega. 

Piirkonnas tiirutas juba terve seltskond, sh Ats.

Väikese uitamisega leidsime õige augu üles ning võistlus võis jätkuda.

Nüüd aga oli mul Ats sabas ja mõtlesin, et panen ta metsajooksu vormi proovile. Tõstsin risuses metsas tempot ning olin juba ära kaldumas, kuid korrigeerisin viimasel hetkel. 

Enne 6ndat nägin Andrest punktist väljumas ning selle põhjal jooksin ka ise punkti. Punkt asus ühes pikas orvandis ja ootamatult madalal. Sel hetkel pikalt pead ei murdnud, kuid takkajärgi olen veendunud, et punkt oli vales orvandis ning mind toetab mingil määral ka GPS. 

7. punkt tuli ebalevalt, kuid piirkond oli tuttav ja see päästis. 

Uuesti punkti 32 suunas minnes lootsin ka siin asjaolule, et punkti piirkond on selge ning tuttav. Seega kruvisin jälle tempot, kuid tulemuseks oli viimaste aastate üks suuremaid suunavigu. Tuttavlikku piirkonda vastu ei tulnud ja suurt midagi aru ei saanud. 

Ats oli kah nõutu. 

Otsisin enda sügavusest mingi kõhutunde välja ja natukese liikumise järgselt sai juba õige piirkonna kätte. 

Selleks hetkeks olin näinud piisavalt konkurente piirkonda kaardistamas ning uskusin, et enamik on meist veelgi nigelamalt alustanud. Ainult Andresest ootasin, et ta püsib meist kahest veel eespool. 

Liblikast väljudes oli paar pikemat etappi, millest esimene läks minimaalse komistamisega, kuid 10. punkti piirkond oli jällegi segane ning objekte ei suutnud ma ühildada kaardiga...eks suund oli ka pisut kreenis. 

Ats püsis ilusasti kandadel, tegi vead kaasa ning kasutas aega ära meie koha ja tulemuse üle valjult spekuleerides. 

Natukene tiirutamist ning 10 punkt oli käes ja siis sai joosta suunaga suurte objektide peale. 

11 ja 12 punkt tulid vigadeta, sest vormid olid suured ja selged. Ainult punkti 12 juures olnud poollage oli tegelikkuses siiski pigem tavaline valge mets. 

Lisaks nägime 11ndast väljudes Andrest vastu tulemas. Üllatunud olime nii meie kui ka tema - mina arvasin, et ta on eespool ja tema arvas, et me oleme palju kaugemal. 

Edasi olid lihtsad etapid, mida lihtsustas ka piirkonnas olnud metsa parem läbipaistvus. Endal otsustas enne 13. punkti hakata kõht häda tegema ning kohe peale KP-d keerasin trajektoorilt kõrvale ning tegin kiire metsapeatuse. Ats liikus eest. 

Ise võtsin uuesti hoo üles ning 14ndas punktis oli juba jälle Atsi selg paistmas. 

Etapi 15 lahendasin tõhusalt ning saavutasin sellega Atsi ees kerge õhuvahe, mida proovisin siis ka alal hoida. 

16 punkt tuli sujuvalt ning vahe püsis. 

Seejärel aga hävisin jälle suunaga, sest teele välja joostes muutusin kompassitöös laisaks. 

Iseenesest eeldasin, et nagunii saan tee peal korrigeerida, kuid endalegi ootamatult jõudsin teeni ning ei saanud üldse aru, kus ma seal olen. 

Nägin nii ühel kui ka teisel pool teed mättaid ning oli ka veidi reljeefi, kuid ükski koht kaardil ei tundunud nagu klappivat. 

Arvasin, et olen pigem paremal pool joonest kuid ei teadnud kui palju. 

Seega võtsin lihtsalt tunde ajel suuna ja hakkasin rühkima. Mingil hetkel otsustasin hakata vasakule korrigeerima ja siis nägin ka eemal märja karjääri lagedat paistmas (õigemini paistis tühimik puude võrades). Selle ajel sain punkti ning seal ootas juba Ats ees, kes oli selle etapi võidukalt lahendanud. 

Hakkasin väljuma ning kui Ats järgi võttis, sain aru, et meil on ka sellel ringil sama hajutus. 

Liblika punktid läksid suuremate vigadeta, kuid pisiasju kippus ebakindluse tõttu ikka sisse tulema. 

Kui olime liblika seltskondlikult läbi tiksunud, siis nägin, et Ats oli initsiatiivi haaramas. Kuna jäänud oli vähe punkte ning oli selge, et niisama enam eest ei jookse, siis lasin Atsi ette ning jäin otsima võimalusi paremaid alternatiive kasutada. 

Vahetult enne 24ndat punkti oli ees suur vall ja sama sügav kraav - selles kohas liikus Ats esialgu rohkem vasakule. Lootes, et teisel pool valli on ehk märja platsi servas parem joosta, siis otsustasin ise otse üle valli ronida ning sellega kohe ka hävisin. Sattusin kuusenoorendikku ning kui punkti jõudsin, oli Ats juba 10 sek vahe sisse saanud. 

Kuna punktist nägin, et ta liikus eelviimasesse KPsse otse, siis lootsin ise veel parempoolsele sihivariandile. 

Liikudes sihil aga tekkis mul ootamatu probleem. Ma ei suutnud piisava enesekindlusega enam aru saada kui kaugele ma olen jooksnud, sest maastikul nähtavad tipukesed ja augud ei tahtnud justkui olla vastavuses kaardile kantuga. 

Reaalselt toimus seal metsas ja sihil kohati palju rohkemat ning kohati vähemat. 

Lõpuks keerasin lihtsalt tunde alusel metsa ja sama tunde ajel tuli õnneks ka punkt vastu. 

Atsi enam ei näinud ja ei teadnud, kui edukalt ta asja lahendanud võis olla. 

Viimasesse punkti läksin jäärapäiselt otse, et maastikust veel viimane välja pigistada ning veetsin enamuse ajast jõllitades trajektoori peale jäävaid sügavaid piklike auke ning proovides aru saada, millised need kaardil on...kui ongi. 

Punkti jõudsin jälle pigem kõhutunde ajel. 

Finišisse joostes nägin juba Atsi ja Andrest ees ootamas. 

Alguses arvasin, et ka Andres oli mööda jooksnud, kuid siis selgus, et ta oli loobunud kaardiga võitlemisest ning tema ettenähtud trenniaeg oli täis tiksunud. 

Kokkuvõtvalt oli vinge trenn ja õpetlik kogemus. 

Hiljem kodus kippusin siiski rahutu olema, sest sellises kohas tahaksin ikka täiuslikku orienteerumiselamust saada. 

Laadisin LIDAR andmed alla ning proovisin enda digi-kartograafia kogemuste najal teha mõnest väiksemast piirkonnast prooviks isiklik reljeefikaardi nägemus. 

Joonistamise aluseks võtsin 1m lõikevahega genereeritud kõrgusjooned ning varjutuskaardi. Kõikjal, kus võimalik üritasin varjutuse põhjal nihutada või täiendada reljeefijooni nõnda nagu arvan, jooksjat maastikku tunnetavat. Ehk siis just järsema kallakuga nõlvad peavad saama kajastatud. 

Lisaks proovisin seda kõike teha hoopis 5m joonega, et jätta reservi ka selle maastiku karmimate osade adekvaatseks kajastamiseks. 

Toon võrdluseks välja kolm piirkonda. Esimene on 1m lõikevahega reljeefijoonte (punased) ja varjutuskaardi pilt, teine on võistluskaardi pilt (2,5m joonega) ja kolmas on minu nägemus (aluse põhjal) 5m joonega. Minu enda kaardil on muidugi mitmed vormistuslikud puudujäägid veel sees (aja kokkuhoiu mõttes). 

Nende näidete põhjal on muidugi kõnekas fakt, et erineva nägemuse korral kipuvad kohati võistluseks valitud punktiobjektid ära kaduma. 

Seega - maastik on ülivinge ning kiitus Jõhvikale, et seda pärli kasutada võetakse. 

Äkki oleks võib-olla isegi kõige ägedam plaan viia siia piirkonda mõned rahvusvahelised võistlused - miks mitte Balti meistrivõistlused või midagi veelgi suuremat?