EMV nädalavahetus Saaremaal 2021 augustis

 Põhjustest

Suviti Muhus aega veetes tunnen teatavat huvi loomulikult ka orienteerumise vastu Saaremaal. Esimene tihedam kontakt Saaremaa Orienteerumisklubiga oli mul 2016 aastal kui läksin Kuressaare haiglasse tegema enda 6nda kursuse arstipraktikat. Praktika kestis 6 kuud ning loomulikult oli tarvis selle aja jooksul saada ka kaarditreeninguid. 

Seega võtsin ühendust kohalikega ja sain jutule Andres Ramsti ning Mait Mustaga. Selleks, et saada endale kaardifaile, lubasin enda poolt neid kaarte ka uuendada ja viisin metsa tähised. Seega sai tol aastal pakutud saarlastele vist u. 4-5 lisaelementidega kaarditreeningut.

Eks tollal jäi minu panus tagasihoidlikuks ja kevadel naasin ka Tartusse. Siiski jäi kuhugi mõtete tagasoppi kükitama ka idee, et tol hetkel üsna väljasuremisohus olevat kogukonda võiks veel proovida kuidagi stimuleerida. 

Õnneks aga toimus minu kui välise vaatleja silmis saarlaste hulgas sisemine ergastumine ja aktiivsema rolli võtsid enda peale mõned noorema generatsiooni esindajad. Kohalikus mastaabis väljendus see esilagu peamiselt orienteerumispäevakute liitumisega RMK sarja ning sellega seotud uuenduskuuri läbitegemises. Lisaks tekkis o-kalendrisse uus üritus - rogain Väle Pätt. 

Isiklikus mastaabis hakkasin vaikselt pinda sondeerima ja tihedamalt suhtlema kohaliku päevakute eestvedajaga - Heljus Saksiga. Pikkamisi sai selgeks, et kõige suurem probleem orienteerumise edendamisel Saaremaal oli kaardistajate põud. Olemasolevad kaardid olid vananenud ning uusi naljalt juurde ei tulnud. Samuti vajaks kaardistajate töö motiveerimiseks mõnda suuremat võistlust, mitte ainult päevakuid. 

Endal oli küll soov aidata, kuid tol ajal oli ajalised takistused veel liiga suured. 

Teatava pöörde plaanidesse tekitas asjaolu, et ka minu enda klubi - Harju OK (endine Harju KEK RSK) - hakkas rohkem mõtisklema mõne võistluse korraldamisest. Eks olime olnud ju suuresti ‘tarbiv’ klubi. 

Seega hakkasin enda peas asju kokku viima ja tekkis mõte kombineerida SOK ja Harju OK inimesi, et mõlema poole puudujääke suurema võistluse korraldamise nimel ära katta. 

Antud idee tooriku käisin SOK inimestele välja 2019 aasta kevadel ning jäin ootama esimest reaktsiooni. Kuna saarlased võtsid piisava positiivsusega vedu, siis sai koostöö plaan ette kantud ka Harju OK talvisel suurel koosolekul. 

Keegi otseselt plaanile vastu ei olnud ning seega võtsin juhtohjad enda kätte ja asusin välja töötama esmast kondikava, mille alusel ka võistluste korralduse taotlus sisse anda. 

Olles ise vastu võtnud otsuse olla peakorraldaja, oli mul koheselt ka eesmärk korraldada võistlus selliselt, nagu ma enda nägemuses tahaksin Eesti meistrivõistlusi rutiinselt toimimas näha. 

Maastikud

Esimene suurem otsustuskoht oli maastike valik. Eks varasemalt olin enda peas juba välja mõelnud, et eelkõige oli suund teha EMV sprintide nädalavahetus, sest Kuressaare linn oli selgelt veel seni üks paremaid kasutamata sprindimaastikke Eestis. Seega arvasin, et nii sprint kui ka sprinditeade mahuvad kenasti Kuressaarde ära ja peamurdmist on vaid öise maastikuga. 

Esialgu tekkiski sügavam arutelu Erik Keerbergi ja Paul Poopuuga võimalike variantide osas. 

Varasemate aastate öised võistlused olid hakanud kinnistama ideed, et see distsipliin peaks toimuma lihtsamas ja linnalähedasemas metsas. 

See aga oli miski, mida tahtsin muuta. 

Isiklikus nägemuses on just öine võistlus see o-gurmaanide ala, kus orienteerumistehnika võimaldab füüsiliselt tugevamatele konkurentidele siiski kandadele astuda. Samas ei ole kuigi meeldivad olnud ka mõned varasemate aastate ‘kloaagid’, kus oli halva õnne puhul võimalik ennast ka väga võssa juhatada. 

Igatahes olid algsetes valikutes jutuks näiteks linnalähedased Tehumardi ja Kudjape maastikud ning minu enda soov viia võistlus Kasesoole (kõige tehnilisem maastik, mis kaardipildi järgi silma oli hakanud). 

Fragment Kasesoo vanast kaardist. 

Tehumardi ja Kudjape maastikud ma enda jaoks välistasin üsna kindlalt (kuigi pidin selle ka teistele kuidagi ära veenma), sest kindlasti ei sobinud need platsid minu ‘tehnilise’ öise plaani elluviimiseks. Kahjuks ei sobinud ka Kasesoo hästi, sest seal puudusid sobivad kohad suurema võistluse võistluskeskuse püstitamiseks. 

Seega hakkasin maa-ameti kaardirakenduses põhjalikult ringi skännima. Lisaks vaatasin ka varasemalt teadaolevaid häid maastikke, kuid nende puhul kippus esinema probleeme kas uute raiesmike hulgaga või siis ülekasutusega (päevakud pidevalt peal). 

Silma hakkasid mitmed head maastikud, kuid tihti olid need üsna lagedaks raiutud. Ühel hetkel süvenesin loomulikult ka Pidula-Teesu maastiku võimalustesse ning nähtav mikroreljeef pani asja edasi uurima. Lisaks oli osa maastikust kaitseala ja seega puutumata ning ülejäänud osas tundus raietegevus veel pigem tagasihoidlik. 

Pidula reljeefivarjutus

Kuna maastiku servas paiknes ka Pidula Forell, mis tundus keskuseks ideaalselt sobivat, siis oli juba piisavalt põhjust, et antud maastik laiemasse arutellu lükata. 

Tegin maastikust esmase auto-genereeritud kaardi ja tõin plussid-miinused välja. Kuna esialgu keegi vastu ei olnud, siis jätkasin protsessi ja käisin 2020 aasta kevadel ka kohapeal uudistamas. 

Esimene auto-genereeritud kaart

Tegin automaatse kaardi peal ühe suurema tiiru ning olin positiivselt üllatunud. Metsa läbitavus soisematel aladel oli selgelt parem kui olin eelnevalt lootnud. Luidetel oli joostavus juba nagunii ideaalne. 

Sel hetkel oli minu enda mõttes maastik valitud ning ka teistele selle otsuse kommunikeerimine eriti vastumeelsust ei tekitanud. 

Lisaks sain kohapealsest kogemusest ajendatuna korrigeerida ka veidi auto-genereeritud toote parameetreid ning teha mõned käsitsi täiendused. 

Seega sai nö. välitöö-vaba kaardi, mis nägi välja selline:

Kui asjaosalised olid maastike osas nõusse räägitud, siis selleks, et mitte liigselt paberimajandusega venitada, esitasin EOL-ile korraldustaotlused kiirelt ära, kuhu märkisin mõlema sprindi toimumiskohaks Kuressaare. 

Kui oli juba selge, et korraldus meile ka jääb, siis oli soov ka korra kõigi osapooltega maha istuda, et plaanid kõigile üheselt arusaadavad oleksid. 

Selleks sai Saaremaal maha istutud ning kohalike ja mõne harjukaga esmased ideed läbi vaadatud. 

Just sellel koosolekul tuli Jaanika Tiitson sirgjooneliselt välja Leedri küla kasutamise sooviga üheks sprindiks. Varasematest kirjavahetustest oli mulle küll kuskilt see nimi meelde jäänud, kui maastikke pakuti, kuid olin selle üsna kiirelt ära unustanud (eks mõte oli esialgu selgelt Kuressaare peal). 

Siiski oli Jaanika jutt veenev ning oli näha, et tegemist oli millegiga, mis pakuks ka kohalikele olulist motivatsiooni. Isiklikult ei olnud tollal veel Leedri külla kunagi sattunud, kuid Muhu jm piirkondade külade näitel aimasin, mida seal oodata oleks. 

Mõistsin, et potentsiaal oleks olemas, kuid selle eelduseks on siiski taluhoovide lahti saamine. See aga tundus mulle vähetõenäoline. 

Kuna Jaanika seevastu oli veendunud, et hoovid on avali, siis nõustusin esialgu seda plaani edasi kaaluma. Üheks eelduseks oli tegelikult ka mõne kaardistaja leidmine, sest ise olin arvestanud, et saaksin eelkõige hakkama kahe kaardi tegemisega (Kuressaare + Pidula), kuid kolm tundus juba palju olevat. 

Kaardistajate otsimisel piirdusin inimestega, kes pigem olid nooremast põlvkonnast (mulle tuttavamad). Kahjuks esialgse küsitlusringi tulemusel keegi vedu ei võtnud ning kaalusin ka mitmeid kogenud kaardistajaid mujalt. Siiski uskusin, et Saaremaale väga sõita ei viitsita ning see oleks vb ka kaardistamistasusid üsna kõrgeks ajanud. 

Teisalt olin vaikselt ka juba Kuressaare kaardi osas maad uurinud ning sain vallalt kätte üpris hea ulatusega linna detailplaneeringu kaardi. Sellele lisaks oli Kuressaarest värske LIDAR lend maaametist saadaval ning õnneks ka google street view oli Kuressaares loodetust oluliselt värskem (aastad 2018 ja 2019). Kõik see kokku andis võimaluse teha Kuressaare kaart juba suuremas osas arvutiekraani taga valmis. 

Fragment Kuressaare detailplaneeringust

Üldiselt olin planeerinud enda välitööd toimuma kõik 2021 suve algusesse, sest siis sättisin ennast Kuressaare haiglasse residentuuritsüklisse tööle. Küll aga uskusin, et hea eelmaterjaliga on Kuressaare kaardi peale kuluv välitöö aeg minimaalne ning enda ajaraamidesse mahutaksin ära ka Leedri küla kaardi tegemise. 

Seega nõustusin plaaniga, viia sprinditeade Leedrisse ja olin valmis ka selle kaardi enda peale võtma. Teadsin, et töö maht saab olema suur, kuid piisav kogus optimismi ja muretust hoidsid plaanid sellisena käigus. 

Oskustööjõud

2020 suvel-sügisel olid mul peamised tegevused seotud esimeste kooskõlastustega (Pidula Forell, vald, linnahaldus ja valdkonnajuhtide otsimine). 

Rajameistrid mõtlesin enda peas kiirelt välja, sest soov oli piirduda SOK ja Harju klubi liikmetega, kelle hulgas kogemustega rajameistrite valik just suur ei olnud. Erik Keerberg ja Eduard Pukkonen olid loogilised valikud ning õnneks olid mõlemad ka plaaniga nõus. 

Järgmine oluline roll võistluste läbiviimisel oli IT ja ajavõtt. Siin oli mulle selge, et korraldatavatest klubidest hetkel kedagi piisava kogemuse ja oskustega võtta ei ole ning tuli leida keegi väljastpoolt. Üsna varakult sain muidugi Paulilt info, et Johannes Ehala võiks antud ülesandeks hästi sobida, sest ka suvekodu olla saarel olemas. Jällegi läks asi minu jaoks sujuvalt, sest Johannes oli plaaniga nõus ning võttis suure hulga kohustusi enda peale. 

Lisaks eelnevatele päästis mind suuresti välja ka õde Tiina, kes pakkus end paremaks käeks. Tegevuste käigus kujunesid talle peamisteks ülesanneteks sponsoritega suhtlemine ja auhinnad, võistlusmaterjalide kujundused ning mitmed jooksvad pisimured. 

Kui esimene läbirääkimistering oli mul tehtud, siis keskendusin mõnda aega kaartidele. 

Ajakava

Kuna mõned ideed ja plaanid kippusid juba varajases staadiumis ambitsioonikad olema, siis oli selge, et vajame rohkelt osavõtjaid, et eelarve tasakaalus püsiks. Ühelt poolt sai planeeritud promotööd, kuid selge oli ka see, et Saaremaale sõiduks ei pruugi kahest päevast ja kolmest stardist kõigile piisata. Võistluste kontseptsiooni päris algjärgus juba tekkis idee pakkuda orienteerumist ka neljapäeval ja reedel. Kuna Muhus olev Rannaniidi kaart oli mul juba suuremas osas valmis, siis teadsin koheselt, et antud nädalavahetus on ideaalne võimalus saarele sõitvaid orienteerujaid eripärase maastikuga tuttavaks teha. 

Lisaks oli reedeks planeeritav linnapäevak juba asjade loogiline käik, sest Kuressaares on sobilikku linnamaastikku veel rohkelt. 

Lootsin, et varane reklaam aitab osavõtjaid kohale meelitada ning eriti tahtsin juba esimestest kuulutustest peale rõhutada asjaolu, et pakume nelja päeva jooksul viite orienteerumiselamust. Just aastavahetuse paiku oli soov täita enda seatud eesmärgiks esimese võistluste reklaami üles riputamine. Küll aga vajab iga õige võistluse flaier kaardinäidiseid, mis ahvatleks varakult enda sõiduplaane sobivalt kohale sättima. Seega kiirustasin teatud esmase info fikseerimise ja kaardifragmentide viimistlemisega ning tulemusena sai Tiina vormistuse käe alt üpris varakult valmis plakat. Kuigi pisut loodetust hiljem, aga plakat ja info laiali läks ning usutavasti ka piisavalt varakult, et rahvas saaks enda puhkuste aegu vastavalt planeerida. Plakati taustaks sai valitud eelmisel aastal Muhu neljapäevakul tehtud foto. 

Plakat

Päris esimene plaan oli iseenesest korraldada EMV 21-22 august ning sellisel juhul oleks reedene päev ka enamikel vaba olnud, mis vb oleks osavõtjate hulka veelgi tõstnud (eriti neljapäeval), kuid EYOC asetumisega sellele ajale tuli veel 2020 sügisel teha EOL kalendris vangerdusi.

Tagantjärgi võib öelda, et neljapäevasel päevakul oli osalejad üsna ootuspärane hulk, kuid reede üllatas positiivselt. Üllatuse tulemus oli see, et meie kohapealne kaartide printimisvõimekus sai korraliku ülekoormuse. 

WRE

Võistluste planeerimise käigus käis ka üpris varakult peast läbi mõte määrata sprint WRE võistluseks. Natuke mõtlemist ja arutamist ning selle plaani jätsin esialgu kõrvale, sest ei tahtnud lisakohustusi võtta. 

Kui aga selgus Eesti langemine mudaliigasse ning põhjuseks oli selgelt sprindi WRE punktide puudulikkus, siis tuli suurema hüvangu huvides mõtlematult haarata võimalusest ning lasin EOL-il teha taotluse. 

Eks tegelikult WRE-ga kaasnev lisavaev ei ole kuigi suur, sest reeglid on riigisiseselt ja rahvusvaheliselt üpris sarnased ning ainsa selgema aspektina tuleb leida IOF advisor ja viia põhiklasside regamine IOF eventorisse. 

WRE-ga seotud lisatasu on tüüpiliselt suurusjärgus 200-250€, mis ei tohiks suurt mõra kellegi eelarvesse lüüa. Küll aga võiks minu nägemuses maksta WRE tasu kinni EOL poolt, kui see vähegi motiveeriks korraldajaid rohkem antud vaeva enda peale võtma. Eriti muidugi on puudus sprindi WRE-dest. 

Rahade planeerimine

2021 kevad kulges mulle endale üpris töises rütmis, kus üritasin palgatöö ning aastaajale vastavate suuremate treeningmahtude kõrvalt aeg-ajalt ajada edasi ka võistlustega seonduvat. 

Kevadine suur eesmärk oli mulle eelarve võimalikult täpne paikapanek. 

Loomulikult oli umbkaudne eelarve valmis juba aasta varem, kuid selle põhjuseks oli eelkõige asjaolu, et läbi Jaanika Tiitsoni oli meil suurepärane oskusteave projektipõhise lisarahastuse taotlemiseks. 

Tänu Jaanikale õnnestus saada LEADER programmiga seotult Saarte Koostöökogult 2000€ ning sellele lisaks toetas Saaremaa vald meid ka spordiprogrammi kaudu 1500 euroga. 

Antud rahasummad tähendasid, et kaardistuskulud, rajameistritöö ja ajavõtt sai rahaliselt enam-vähem kaetud. 

Lisaks tegi koos Jaanikaga head tööd ka Tiina, kelle kaudu leidsime ootamatult suure koguse sponsoreid auhinnalaudade katmiseks. Oluline kontakt oli siin Ehtne Saaremaa, mille tootemärgi alla on koondunud palju Saaremaa väikeettevõtjaid. Antud ühise kontakti kaudu leidsime lihtsa vaevaga arvukalt kohaliku eripäraga tooteid, mis sobisid auhindadeks ideaalselt (valdavalt toidukraam). 

Positiivse üllatusena oli kiirelt nõus toetama ka Tactical Foodpack. 

Ülejäänud eelarveread aga olid juba vajalikud selleks, et võistlus oleks ka uhke, meeldejääv ja atraktiivne. 

Suuremad ja konkreetsemad kulud saime üsna varakult paika - välikäimlate rent, teatav varustuse rent, IT, GPS-id, joogivesi ja muud väiksemad elemendid. 

Üsna varajases staadiumis hakkasin ka uurima võimalusi teleproduktsiooni ja suure ekraani suunal. Enne kui veel toetusvoorude otsuseid teada ei olnud, tundus selge olevat, et suurt ekraani eelarvesse ei mahuta ning ka teleülekande jaoks jääb minimaalselt raha. Kui oli juba teada, et projektirahad tulevad, siis hakkasin juba agressiivsemalt ekraani ja produktsiooni võimalusi käima lükkama. 

Algstaadiumis olin ise suhelnud ühe produktsioonifirmaga, et saada algsete plaanide kaalutlemiseks esmased hinnapakkumised. Kuigi hinnapakkumised sain kätte, siis edasine koostöö vajus nigela kommunikatsiooni tõttu ära (kirjad jäid lihtsalt vastusteta - ilmselt olid sealpool ka kiired ajad). Läbi suure ekraani kontaktide tekkis meile aga uus võimalik koostööpartner - Event Media, kellega proovisin ise ka esimese konkreetsema võimaluste, detailide ja hindade koosoleku maha pidada. Koosoleku käigus sain aru, et mingisusguses mahus (vajadusel ka minimaalses) on teleproduktsioon meil võimalik ning andsin esialgu ka lubaduse edasi suhelda - abiks oli ka näiline hinna paindlikkus. Loomulikult ei ole ise kuigi teadlik videotootluse maailmas toimuvaga ning tagantjärgi tuleb tõdeda, et mul puudus igasugunegi oskus selgeks teha, mida produktsiooni võimekuselt üldse ootasin. Esimesed soovitud miinimum-hinnapakkumised oleks vist parimal juhul ainult mõne seisva kaamera meile ette mananud. 

Ajaliselt juba üsna viimasel hetkel aga tegin ühe olulise liigutuse ning selleks oli Tomi-Andre Piirmetsa kaasamine teleproduktsiooni tegemiseks. 

Tomi oli juba selgelt inimene, kellel olid kõik vajalikud teadmised ning ka arvestatav kogemus sellise plaani juhtimiseks. Kuna orienteerumise arendamine kipub paraku olema siiani veel suuresti ala fanaatikute ennastohverdava tegevuse vili, siis ka seekord olen Tomile asja ette võtmise eest väga tänulik. 

Lisaks teatavatele mõõdetavatele rahalistele panustele lisandus Tomi poolt ka veelgi suuremas hulgas keeruliselt mõõdetavat ajalist ja fanaatilist panust. 

Paraku ei olnud aga ajakavaliste ja korralduslike aspektide tõttu ka teleproduktsiooni planeerimine lihtne töö. 

Load

Kevadiste ülesannete hulka sättisin endale muuhulgas ka kaardistust, et suvist koormust paremini jagada - selleks tuli muidugi nädal puhkust võtta. 

Veetsin märtsis nädal aega Saaremaal ning tulemuseks oli põhimõtteliselt valmis Leedri kaart. Natukene jõudsin ka Kuressaare hoovitaguseid läbi käia, kuid öise metsa jaoks siis veel aega ei jäänud. 

Leedri kaardi tegemine oligi vist lõppude lõpuks kõige kergem osa - ise ma eriti maaomanikega pikalt läbirääkimisi ette võtma ei pidanud ning ka maa-ala oli pigem tagasihoidliku suurusega. 

Kuressaare kaardi puhul venis mul kaardi lõplik valmimine äärmiselt pikalt, sest väga palju oli selliseid kohti ja hoove, mille puhul tahtsin enne kaardijoonise valmimist saada ka maaomanike lubasid (et teaks juba koheselt nt mõned kohad oliivroheliseks panna). Paraku oli see taktika ebaõnnestunud, sest just meeletus koguses maaomanike otsimine ja tagaajamine panid suure hulga korralduslikke asju venima. 

Ühe suurima õppetunnina kavatsengi ilmselt tulevikus teha kaart visuaalsete põhimõtete alusel varakult valmis ning jätta maaomanikega suhtlemise pool juba sellele hetkele, kui on teada potentsiaalsed punktikohad ja läbijooksud. Samuti jätta siis keelualade täpsustamine kah juba hilisemaks tegevuseks. Praegusel juhul oli töökavas juba peaaegu kõigi kesklinna kinnistutega suhtlemine, mis käis meile selgelt üle jõu. Kuna aga tahtsin edastada nö. lõplikult fikseeritud kaarti, siis selle edastamine rajameistritele venis. See aga omakorda tähendas, et venisid stardikohtade pleneeringud, keskuste planeeringud ning ka teleproduktsiooni oli keeruline ette planeerida. 

Kuigi keskuste täpne planeering kippus veel pikalt ebaselge olema, siis vähemalt keskuste üldised asukohad olid praktiliselt koheselt, maastike paikapanekuga selged. Öise ja sprinditeate keskuste valikus muid alternatiive ei olnudki. 

Kuressaare puhul käis peast läbi ka mõte kasutada Linnuse sisehoovi, kuid selle kahjuks rääkis kolm asjaolu - selles kohas on kunagi varasemalt juba o-võistlust korraldatud, asukoht ei oleks niivõrd publikule nähtav ja atraktiivne võrreldes keskväljakuga ning lisaks ei klappinud see asukoht ka võimalike radade oodatud kvaliteediga. 

Iseenesest on Kuressaare Linnus Eestis üks väheseid kvaliteetseid linnuse-orienteerumise maastikke, kuid EMV radade siia viimisel oli mitmeid takistusi:

- avatud linnuseala ja arvukad alusmaterjalid oleksid võimaldanud põhjalikematel orienteerujatel teha endale linnuse süsteem täiesti selgeks ja väga tugevalt ka etapivalikute eeltööd teha

- tehistõkete lisamiseks oli linnuseala ruumilahendus pisut liiga avar

- palju oli linnusemüüride peal väiksemat, poolkõrget müüri, mis veteranide klasse arvesse võttes tuleks joonistada ületamatuks müüriks, kuid tiitlivõistluste puhul vajaks meeletus koguses lindistamist ja rajakohtunikke

- kesklinna ja linnuseala üheskoos kasutuselevõtuks jäänuks sprindirajad liiga pikaks ja palju oleks tulnud kasutada kahe maastikuosa vahele jäävat ‘igavamat’ maastikuosa

Seega otsustasin jätta linnuse platsi rahumeeli päevaku tarbeks, kus reeglite rikkumine jäi samuti iga võistleja enda südametunnistusele (tagasiside põhjal olla müüride ületamist olnud massiliselt). 

Kuressaare keskväljaku kasutamine sai kohaliku valla kultuuri- ja sporditöötajaga läbi räägitud juba aasta enne võistlust. Esialgu jäid meie jutud kirja teel omavaheliseks, sest sellel hetkel polnud mul veel piisavalt infot, et oleks pidanud mõtekaks ametlikud valla ürituste korraldamise loataotlused ära täita. See aga osutus hiljem üheks pingekohaks. 

Umbes pool aastat enne võistlust ei saanud ma enam enda kirjadele valla poolt vastust ning üsna juhuslikult sain kohalike käest ka teada, et valla kultuuri- ja spordivaldkonna tegelane oli ametiposti vabaks jätnud. Lisaks ei olnud sel hetkel veel ka midagi teada asenduste kohta. Arvasin, et kui jätkan suhtlust Kuressaare Linnahaldusega, siis ju jõuab kõik vajalik ka lõpuks muude valla asjaajajateni välja. 

Paraku ei tulnud valla poolt ühtegi teadet mõne uue kontakti suhtes ning kuna Linnahaldusega olid meil asjad räägitud, siis ei osanud ka lubade taotlusega ülearu kiirustada. 

Kui lõpuks sai keskuse skeemi enam-vähem paika ning ka muud detailid vormistatud, siis esitasime avaliku ürituse loataotluse vallale umbes 3 kuud enne võistlust, juuni alguses. Isiklikus plaanis tundsin, et üks oluline pidepunkt sai tehtud ning enam sellele palju mõtteid ei raisanud. 

Kuskil kuu aega hiljem hakkas tekkima ka juba huvi - kas ei ole vald juba jõudnud taotlust läbi vaadata? 

Valla poolseid kontakte pisut surkides sain teada, et seoses muude suviste üritustega käib valla asjaajamine rahulikke ja pikaldasi radu pidi ning tuleb varuda kannatust. Samas aga oldi väidetavalt ka esmane pilk taotlusele peale visatud ning mitteametlik tagasiside oli selline, et probleeme ei tohiks asjaga tekkida. Seega rahustati mind maha ning keskendusin muudele korralduslikele tegevustele. 

Augusti algul tulid ära sprinditeate ja öise võistluse load ning uskusin, et sprint järgneb koheselt. 

Siis aga tabas valla poolt 2 nädalat enne võistlust teade, et keskväljakut nad meile kinni panna ei saa. 

Seoses vastava info edastamisega tuli välja, et lõpuks oli vallale tekkinud ka jälle vastava valdkonna juht, kes vist varasematest plaanidest muidugi teadlik ei olnud. Probleemne tundus olevat ka asjaolu, et samale päevale oli broneeritud keskväljakul Kultuurse Saaremaa üritus, mis esialgu valla arvates meie kõrvale ära ei mahuks. 

Õnneks aga oli meie taotlus piisavalt selge, üritus piisavalt suur ning muudatuste raskused nähtavad ka alaga miteseotud inimesele ning teatud leebumine tundus tõenäoline. 

Leppisime siis vallapoolse valdkonnajuhiga kokkusaamisaja, et kompromissivõimalused paika rääkida. Vestluse käigus üritati mind veenda, et viia finiš Ferrumi keskuse ette, keskplatsilt eemale, kuid see oleks paraku tähendanud väga paljude klasside radade ümbertegemist, mida 2 nädalat enne võistlust kindlasti ei tahtnud ette võtta. 

Minupoolne selgitustöö ning ka veenmistöö kandis lõpuks vilja ning õnnestus ilma oluliste kadudeta ka enda plaanid siiski paika jätta. Ainus konkreetsem muudatus keskuse plaanis oli vajadus viia o-tarvete müüjad piki Tallinna tänavat kaugemale, sest algse platsi peal laiutasid lõunasel ajal muusikud ja rahvatantsijad. 

Samas aga olid meil kasud sees - enne startide algust oli võistluskeskuses kultuurne melu ja muusika täitsa niisama käes. 

Seega valla poolt mingeid olulisi probleeme lõpuks ikkagi ei tekkinud ning pigem võitsid topeltüritusest mõlemad osapooled, kuid kommunikatsioonihäired ja töötajate vaheldumine tekitas minule siiski väga stressirohkeid hetki. 

Infotekstid

Paralleelselt kõiksugu kirjeldatud tegevustega käis loomulikult ka võistlustega seotud info kokku panek ja avalikustamine. 

Kõige esimene plakat sai loomulikult varakult reklaamiks Tiina poolt vormistatud, kuid esmane võistlusjuhend oli samuti miski, mille planeerisin juba kevadeks välja anda. Eks nende materjalide jaoks paningi endale ise nõuetest mitu nädalat varasemad tähtajad. Ise enda seatud tähtaegu küll alati ei jõudnud täita, kuid see-eest ametlikes juhistes toodud tähtaegadest suutsin eespool püsida. Eks enda lähenev tähtaeg võimaldas varakult mingeid puudusi lahendama ajada. 

Info kokku kirjutamine ning inglise keelde tõlkimine jäi küll valdavalt minu enda teha, kuid kujundusega panustas õnneks jällegi Tiina. 

Antud tekstide loomine oli vist üks sellistest tegevustest, mida küll tahtsin rohkem teistele koostöös kirjutada anda, kuid selle delegeerimisega paraku hakkama ei saanud. Varajases staadiumis ei olnud enamik teisi korraldajaid veel paraku ürituse lainel ning lihtsam tundus olevat kõike ise teha. 

Koroona

Augusti alguses lisas meie tegevustele lisavaeva veel halvenev olukord covid-rindel. 

Riiklikud uued piirangud hakkasid mõjule just meie võistluse eelselt ning saime teerajajaks olla koroonapasside kontrollimisel orienteerumisvõistlusel. 

Kuigi erinevad ülesanded olid korraldajate väikese seltskonna vahel juba üpris optimaalselt jaotunud, siis õnneks võttis lisaülesande veel enda kanda Gea Rennel, kellega sai läbi mõeldud ka kontrollimise süsteem. Lisaks aitas suuresti passide kontrollimisel kaasa meditsiinipealik Merilin. 

Teoreetilise aluse seadis meile üsna konkreetselt ette riiklik korraldus ning sprindivõistluse stardikarantiin ja kohustuslikud võistlusnumbrid pakkusid võimaluse kontrolli hästi defineeritud tingimustes läbi viia. Kõik lihtsalt pidid sisenema karantiini ja kõik pidid saama endale numbri. Koroonapasse kontrollisime nii eelnevalt päevakutel, meilile saadetud kujul ja lõpuks ka stardikarantiinis. 

Kuigi paar nurisejat oli, siis koroonateemadega me rohkem põhjalikult pead murdma ei pidanudki. 

Hügieeni seisukohast tuli appi ChemiPharm, kes toetas meid suurtes kogustes seebi ja desinfektandiga. 

Kaardid

Teadlikult suurem töömaht sai võetud endale kaardistuste näol, mis iseenesest mulle tegevusena ka kõige rohkem huvi pakub. 

Leedri küla kaart valmis juba talve lõpus, kuid kuna võistlus toimus suvel, siis juba kaardistuse ajal proovisin taimestiku kasvu ette ennustada ning põõsastikud vastavalt kaardile saada. Hooldatud külakeskkonnas on õnneks valdavalt ainult väga hea läbitavusega alad ning läbimatud alad. 

Pisut rohkem peamurdmist oli mõne võsatukaga, mis oli veidi rohkem hooletusse jäänud ning sellisel puhul on raske ennustada, kas tegemist võiks olla läbitava alaga või mitte. Tüüpiliselt kajastasin tihedama võsa siiski kõige tumedama rohelisega, mis sprindikaartidel on loomulikult keelatud tingmärgiks. Teades, et keelatud rohelisega võib võistlejatel kohati probleeme tekkida, siis sai varakult ka silm segasematel kohtadel peal hoitud. 

Suvisel ajal tehtud täpsustused seisnesid suuresti lõplike karjaaedade fikseerimises ning maaomanike palvete rakendamises. Valdav osa segasema taimestikuga alasid jäid karjaaedade sisse ning sellega meile enam peavalu ei valmistanud (kogu täiega keelualadeks). 

Üks probleemsem koht lõpuks siiski jäi, kus teeäärne võsa koos vana okastraataiaga võis siiski segaseks jääda. Selle koha konkreetsemaks kajastamiseks panime rajameister Etsiga ühisel nõul kaardile veel lisaks paksu lilla joone peale ja olime veendunud, et nüüd küll asjad segaseks ei tohiks jääda, kuid siiski… Probleem tekkis ikkagi, olgugi, et etapi loogiline lahendus oleks pidanud sealt selgelt eemale suunama. Kuid selle aspekti juurde tulen korra veel eraldi tagasi. 

Muus osas muretsesin palju ka kiviaedade autoriteedi osas. Juurtelt muhulasena on mulle lapsepõlvest peale tambitud pähe keeldu kiviaia peal ronida ning seda varistada. 

Siiski ei pruugi mandrimassakad alati intuitiivselt sama loogikaga asjale läheneda. 

Kaardile said küll ka madalad kiviaiad selgelt keelatud müüridena kajastatud, kuid mõttekoht oli ikkagi õhus - eriti kuna ka külaelanikud rõhutasid kooskõlastuste juures just muret oma aedade osas. Seega oli rajakohtunike paigutus arvestatud just madalamate kiviaedade ja tupikus olevate punktikohtade juurde. 

Hilisema tagasiside põhjal aga siiski kiviaedadega suuri probleeme ei tekkinud ning ühtegi aeda korraldajad ise jälle üles lappima ei pidanud. 

Kuressaare oli kaardistamise tehnilise lahenduse pealt üsna tüüpiline linnamaastik ning sellega seotud tavad on juba hästi välja kujunenud ning erilisi peamurdmisi ei olnud. Küll aga avastas välitöödel linnas mõningaid uusi ja huvitavaid paiku, millest kõik paraku lõpuks võistlusmaastikule ka ei mahtunud. 

Üks tüütumaid viimase hetke muudatusi oli lõpuks Lossi 6 kinnistule keeluala lisamine. Esialgu ei osanud sellele alale keeluala ohtu pakkuda, sest selle ala sisse jäi ka näiteks ühe kohviku väliterrassi ala ning kinnistu oli püsivalt ka jalgsi liiklejatele avatud. 

Siiski selgus, et antud hoonesse võib harvadel asjaoludel olla vajalik liikuda politseikonvoil, et teostada mingeid kohtulikke menetlusi. Antud konvoieerimiste käigus sulgetakse väidetavalt kogu ala kõrvalistele. Kuigi teoreetiliselt pidid sellised aktsioonid olema väga harva esinevad, siis ei saanud me siiski riskida, et sellise asja käiku minek meie võistlusele põntsu paneks ning olime sunnitud ka sealt eemale hoidma.

Viimasel hetkel lisandunud keeluala

Antud muudatus mõjutas lõpuks eelkõige ühte pikemat etappi, mis oli ka meeste ja naiste põhiklassidel, kus sellega kadus lihtsalt üks teevalikuvariantidest ära. Siiski oli see kaotus piisavalt väike, et selle tõttu ei hakanud me radu oluliselt teistsuguseks ümber planeerima. 

Samuti oli viimasel nädalal vaja muidugi ka mõned värskemad ehitustandrid ära fikseerida ning selle tõttu sai ka üks punkt pisut kõrvale nihutatud. 

Algne plaan ja lõpptulemus

 

Nagu sai mainitud, siis sprindikaartidega suutsin olla valdavalt graafikus (vaid maaomanikud tekitasid selgusetust), kuid öise maastiku kaardistamise põhiraskus langes juuni ja juuli peale. Just juuni lõpus oli mul võetud järjekordne nädal aega puhkust, mis läks peaaegu kogu täiega Pidula metsade vahel tammumisele. Paraku sattus antud perioodile ka selle suve kõige karmim kuumalaine, mis tähendas, et 8 tunniseid metsapäevi veetsin 35 kraadises leitsakus, millele lisasid vürtsi kahetiivaliste seltsi kuuluvad putukad. 

Kui parmuparvedega sain enam-vähem hakkama ennast diffusiliga üle leotades, siis mereäärsetel liivikutel kogesin palju häirivamaid tegelasi - mingit tüüpi kuklase liik (vb. liivikukuklane?) ehk sipelgad. Kuum ilm mõjus neile sipelgatele vist eriti toniseerivalt ning piisas vaid sekundiks jala maha toetamisest, kui juba oli jala peal kümneid isendeid. 

Alguses proovisin küll pidevalt neid tegelasi enda säärte pealt maha pühkida, kuid kuna see oleks tähendanud kaardi joonistamise unarusse jätmist, siis lõpuks lõin käega ning lasin neil rahumeeli ringi siblida. Vaid kaelalt, näost ja juustest üritasin neid rutiinselt välja rookida. 

Sipelgate agressiivsust iseloomustasid luidetel ka arvukalt nähtavad seigad, kus nõmmeliivatee õitele laskunud kimalased langesid samuti väga kiire rünnaku ohvriteks. 

Niisiis sai ilmselt mereäärne ala kaardistatud valdavalt olekus, kus riiete peal ja vahel siblis ringi kümneid sipelgaid. 

Õnneks piirdusid siplegad eelkõige liivaste aladega ning sügavamas metsas sai nendest rahu. Küll aga oli metsas rohkelt ämblikuvõrke, mis pidevalt näos, suus, juustes ja ka tahvelarvuti peal frustratsiooni tekitasid. Tahvelarvuti peal kippusid need kohati ka sõrme simuleerima, mistõttu pidi jälgima, et kaardile ülearu objekte tekkima ei hakkaks või siis programm mõnda muud lollust ette ei võtaks. Seega selgelt tuli üks tahvliga kaardistamise miinuspool esile. Teine probleemne koht on enamasti seotud vihma ja niiskusega - kui vähegi veepiisad ekraanile satuvad, siis võib see palju tüütut pahandust tekitada, enamasti küll jooksutas lihtsalt arvuti kokku. 

Kuumalaine positiivse poole pealt ei pidanud vähemalt sooja riietuse peale mõtlema ning lisaks oli omaette kasu ka taimestiku kaardistamisel. Nimelt sai hea ettekujutuse suvisest läbitavusest, mis vastas paremini ka võistluste toimumisaegsetele tingimustele. Pahatihti on tipp-kaardistusaeg sügis-kevad ning nii mõnedki rõvedad kohad võivad saada seetõttu lehevabal perioodil alahinnatud. Seega usun, et läbitavus kujunes seeläbi kaardil hilissuvele sobivaks. 

Pikkade välitöö tundide jooksul kulub pahatihti rohkem aeg just võsaste alade uurimiseks, sest kehvema nähtavuse tõttu tuleb ala suurema tihedusega üle vaadata. Ilusas männimetsas näed kauge perimeetriga objektid ära ning ka nende paiknemine erilist raskust ei valmista. 

Suhteliselt pikem aeg soos ja võsas aga mõjus pikkamisi enda emotsioonidele ning lõpuks oli endal juba antud piirkonnast sügavalt kopp ees. Jäi mulje nagu koosneks kogu maastik ainult rõvedatest kohtadest. Selle mulje kustutamiseks tegin ka ise mõned o-treeningud pooliku kaardiga, mis süstisid jälle positiivset ning samas võimaldasid ka paremini kaardistuse loetavust hinnata. 

Reljeef valmistas peavalu just oma varieeruvuse poolest. Lamedad ja uimased alad vaheldusid väga tiheda ja järsunõlvaliste reljeefipesadega ning ühtse stiili hoidmine oli keeruline. Palju oli maastikul ka väikeseid luite-kuhjakesi, millest enamus kippusid just oma kõrguselt sinna 1m piirile jääma, mida standardi alusel proovisin kajastamise piiriks hoida. Tihti tuli jällegi kasutada ka silmatunnetust ning loota võistlejate sarnasele nägemusele. 

Mikroreljeefi kajastamist alustasin esialgu kõigi piisava kõrgusega vormide väljajoonistamisega ning seejärel hakkasin vastavalt üldistusstandardile detaile vähemaks kärpima. Palju sai pooljooni ära jäetud ning mõned vormid ka sujuvamaks üldistatud. Erilist tähelepanu pöörasin ka sellele, et reljeefijoonte omavaheline kaugus piisava õhuvahega jääks. 

Kaardistamisel kasutasin enda poolt kokku pandud taristut, millega jäin üldiselt rahule. 

Peamised töövahendid olid järgmised:

- LIDAR andmed Maaametist, mis on viimastel aastatel muutunud juba väga kvaliteetseks (loe andmemahukaks). Lisandväärtusena õnnestus tänu klubikaaslasele Ingerile saada kasutamiseks ka värsked ehk  2021 kevadised ülelennu andmed, mis olid veel küll lõplikult töötlemata, kuid väidetav viga kuni 20cm (!) oli äärmiselt marginaalne. Antud andmed olid just Pidula maastiku taimestiku joonistamiseks kuldaväärt. 

- OCAD uusim tarkvara, mille kasutamiseks on mul peamine koostöö Seiklushundi litsentsiga, kuid välitöödel kasutan ka Harju OK litsentsi, et oleks vähem pilvepõhist litsentside aktiveerimist ja deaktiveerimist mitme arvuti vahel. 

- Tarkvaralise eeltöö ehk aluskaartide genereerimise ning ka hilisema digitaliseerimise põhitöö teen enda tööhobuseks olevas läpakas, mille võimekus on ostuhetkel ka vastavalt valitud (Lenovo Legion). 

- Välitöödel kasutan Panasonic Toughbook 2008 aasta mudelit (kasutatuna ostetud), sest antud seeria tundus olevat selliseks tegevuseks kõige spetsiifilisemate omadustega - kasutatav nii tahvli kui ka läpaka kujul, veekindel, suhteliselt kukkumiskindel, hea võimekusega, spetsiaalse peenikese tahvlipliiatsiga, väike ja kerge, piisava akuvõimekusega ning ka jooksvalt vahetatavate akudega. Kuna tegemist oli siiski kasutatud riistaga, siis akukestuvse huvides ostsin endale ka ühe lisaaku juurde, millega kokku kannatab ilusti 8-10 tunniseid välitöö päevi teha (rohkem ühe päeva jooksul metsas olla ei jaksagi). 

Antud läpakamudelite kõige uuemad seeriad tunduvad olevat muidugi eriti vinged ja ahvatlevad, kuid ligi 4000€ suurused hinnad veel hetkel otsma ei kutsu. 

- Positsioneerimiseks olen soetanud endale Garmin bluetooth GPS logeri, mille täpsus täidab enam-vähem minu vajadused. Kindlasti saaks ränga raha eest osta endale ka proffesionaalsema riistapuu, kuid o-kaardil ei ole ka alla 5m täpsust vaja taga ajada. 

Üldiselt suudab antud Garmini vahend lagedal alal olla paari meetri täpsune, kuid tihedamas metsas kipub viga olema mõnikord ka kuni 15m. Õnneks välitöö käigus kujuneb hea kogemus GPS käitumisest ning positsioneerimist kasutangi pigem üldise perimeetri määramiseks. Pedantse täpsuse jaoks kasutan enamasti juba LIDAR varjutuskaarti, mille abil on võimalik maapinna ebatasasusi väga hästi tuvastada ning selle abiga ka objekte meetri täpsusega paika sättida.  

- Selleks, et käed läpaka hoidmisest ära ei sureks, siis amazoni kaudu leidsin endale sobivad rakmed, millega saab tahvlit enda ees rinnal, aluse peal hoida ja kätega samal ajal kõike muud teha. 

- Olulisel kohal olid muidugi ka kummikud ja diffusil. 

Alusmaterjalide puhul on suured tööhobused varjutuskaart ning intensiivsuskaart. Varjutuskaardil kasutan keskmist rõhutatust. Intensiivsuskaarti korreleerib tihti ka tavalise ortofotoga. 

Tüüpiliselt esimese tegevusena lisan tavapärastele aluskaartidele ka automaatselt genereeritud kõrgusjooned. Sõltuvalt maastiku liigendusest valin sobivad kõrguste vahemikud. Antud Pidula kaari puhul tegin 2,5m jooned kohe tavapärasteks kontuurideks ning lisasin kitsad punased jooned 0,5m lõikevahega. 

Punaseid jooni kasutan uimasemates piirkondades varjutuskaardil oleva info objektiviseerimiseks ning ka erinevate kohtade omavaheliseks võrdluseks. Olles juba nende tarkvaraliste kõrgusjoonte ning maastikul reaalselt nähtava infoga juba mõnda aega kogemusi hankinud, siis on tekkinud suhteliselt hea arusaam, kuhu tõmmata pooljooni ning kuhu mitte. Samuti saab abi täisjoonte nihutamise võimalustest - kui palju kannatab joont liigutada, et mahtuda veel varieeruvuse standardisse. 

Antud juhul näiteks arvestasin, et pooljoone tegin alles siis, kui vähemalt kaks 0,5m abijoont kõrvuti sattusid ning samal ajal ka varjutusel konkreetne nõlv nähtavale tuli. 

Võrdluseks varjutuskaart, 0,5m lõikevahega punased jooned varjutusel ning lõpp-produkt. 

Suuremaid probleeme tekkis kohati täisjoonte paigutamisega. Kuna neid ei saa katkestada ning lähima tajutava nõlvani võib olla liiga suur kõrguse vahe, siis tuli mõnes kohas vedadada neid läbi üpris suvalise ja uimase ala. Hea kompromissi saavutamiseks tuli mõnikord ka standardis ette antud piire pisut vabameelsemalt tõlgendada. 

Kui reljeefi teen suures osas juba kodus arvuti taga valmis ning maastikul piirdun valdavalt ainult paranduste ja täiendustega, siis läbitavus vajab juba põhjalikumat lähenemist. 

Intensiivsuskaart aitab enamasti eelkõige kõlvikupiiride joonistamisel ning aeg-ajalt ka muu info saamisel. Ortofoto aitab lagedamatel aladel teatud täppistööga. 

Ortofoto ja intensiivsuskaart rannaalal ning lõpp-produkt. 

Siiski jääb aga suurem osa metsaalast intensiivsuskaardil ja ortofotol varjatuks ning siin on vähemalt osaline abi jälle LIDAR pilvest. 

Uuemates OCAD tarkvara võimalustes on LIDAR punktipilv enda äranägemise järgi filtreeritav nõnda, et kindlal kõrgusel olevad taimestikupunktid saavad välja sõelutud ning seejärel ka aluskaardiks genereeritud. 

Tüüpiliselt eraldan ise kõik taimestikupunktid kõrgusvahemikus 0,3 - 2,5m. Kui andmehulk on tagasihoidlikum, siis mõnikord tuleb vahemikku ka pisut laiemaks ajada, et punkte piisavalt tekiks. 

Saadav punktide toorkaart annab kohati päris hea visuaali antud kõrgusel olevast taimestiku tihedusest, kuid mõned puudujäägid siiski esinevad. 

Nimelt on Maaameti suurema punktitihedusega ülelennud tehtud valdavalt kevadel, et saada rohkem maapinna tagasipeegeldusi (lehtpuud ei ole veel lehtes). Seega alahindab saadav punktipilv enamasti tugevalt lehtpuu puistuste läbitavust. Ühe lahendusena on muidugi võtta kasutamiseks maaameti suvised (metsanduslikud) LIDAR andmed, kuid need on siiani olnud tüüpiliselt hõredama punktipilvega ning seetõttu ka ebatäpsemad. Loodetavasti ka need andmed veel tulevikus paranevad. 

Minu õnneks aga Pidulas moodustasid tihedama alusvõsa eelkõige kadakad, mis olid kevadisel lennul vägagi esinduslikult olemas. Erand olid soisemad alad, kus oli ka lehtpuuvõsa, kuid need alad olid samuti sooservade põhjal üsna kergelt defineeritavad. Näitena tooksingi mõned kaardifragmendid, kus on võrdlevalt taimestiku punktipilve pilt ning lõplik kaardiprodukt. 

Võrdlused LIDAR pilve ja lõpp-kaardi vahel.

Eriti hästi tulevad hea LIDARi pealt välja värsked tuulemurru alad, kus joonistuvad eriti kuused ilusti puntipilvelt välja. Kuna sellised mahalangenud puud on jooksjale tihti oluliseks takistuseks, siis leidsid ka need oma tee kaardile. 

Kuna lõplikud taimestike tingmärkide piirid selguvad siiski maastikul, siis metsas kaardistades kasutasin kõige rohkem aluseks sellist tausta, kus sulandasin varjutuskaardi, 0,5m jooned ja taimestikupunktide pilve üheks kihiks, kust sain hea täpsuse ja enesekindlusega kõik maastikul nähtava koheselt digitaliseerida. 

Näide enamkasutatud aluse vormindusest. 

Üldiselt ei hiilga ma eriti suure hulga varasemate metsakaartide hulgaga ning ka kogemuslikke tunde on nimekate kaardistajate kõrval vähe. Seega oli väike ootusärevus metsakaardi kasutamisel tiitlikateks ikka sees ning ootasin huviga kõiksugu kommentaare. Mõtetes valmistasin ennast ette pigem kriitikalaineks, sest pisut võõramat tüüpi maastikul, eriti veel öösel on arvestatav oht, et vigu tuleb palju ning süüdlaste otsimisel rändavad pilgud ikka kaardi ja radade autorite suunas. 

Seekord aga negatiivset kriitikat minuni ei jõudnud. Võib-olla ka, et otsustati mind erinevatel põhjustel säästa ning tulevikus enam ei hellitata…

Siiski arvan, et vanemate O-kaardi korüfeede ütlused tänapäeval enam 100% paika ei pea - heaks kaardistajaks saamisel ei pruugi enam 10 000 kaardistustundi vaja olla. Esiteks on mängumaa muutunud alusmaterjalide täpsuse tõusu tõttu ning lisaks on ka muud tehnoloogilised abivahendid kasutusel. Seega ei pea enam lihvima tipptasemele enda sammulugemisoskusi, asimuudi mõõtmise oskusi, meetrivaia kasutamise oskusi jm veel keerulisemaid klassikalise kartograafia ampluaasse kuuluvaid tehnikaid. 

Üldiselt piisab juba eelkõige arusaamast, millise sümboliga võiks teatud mets, objekt või vorm kajastatud olla. Hea kaardi saamise kõige tähtsamaks eelduseks on kujunenud arusaam kaardi täpsuse, üldistamise, joonistuse loetavuse ja stiili ühtsuse nüanssidest. Antud teadmised aga kujunevadki välja eelkõige ise tipp-tasemel orienteerumisega tegeledes. Seega esmajärjekorras võiks olla vaja 10 000 orienteerumistundi - mida kõrgemal tasemel ja mitmekesisematel maastikel, seda parem.  

Rajad

Nagu varasemalt sai mainitud, siis rajameistrite töö tegin pisut keeruliseks sellega, et kõiksugu põhjuste tulemusel said kaardid päris lõpliku lihvi alles augusti alguseks. Õnneks sai muidugi teatud osa tööst ka varem ära teha, kuid ebaselguste foonil on raske ka lõplikuid radade otsuseid ära teha. 

Olles ise ka mingil määral radade planeerimisel juures, siis ilmselt metsas toimuvate võistlustega on asjalood kõige lihtsamad - seal saab keskenduda puhtalt radadele ning välitööna vaja ainult punktikohad üle kontrollida. 

Öisel võistlusel oligi radade planeerimine Erikule vist suhteliselt kerge tegevus ning probleemsem oli ainult sobiva digitaliseerimislahenduse küsimus. 

Kuna tahtsin lõplikud printimisfailid ise välja eksportida, siis surusin enda poolt peale OCAD tarkvara kasutamise - eesmärgiga kasutada pidevalt sama failivormingut ning välistada ühe programmi pealt teisele üle hüppamisest tingitud vigu. 

See aga tähendas, et tuli teha kiire OCAD koolitus, et oleksime samal lainel. 

Õnneks oli Saaremaa Orienteerumisklubil ka juba endal tekkinud initsiatiiv hankida endale tarkvara, et hakata intensiivsemalt kaarte uuendama. Seega kujunes koostöö piisavalt sujuvaks. Lõpuks sain ise ka kõik failid üle vaadata ning endapoolset käekirja lisada. 

Öise radadest oli minu enda mõjutusi vist lõpuks ainult M21 klassi rajal, kus lisasin Eriku algsele kavandile veel endapoolsed ettepanekud, mis lõpuks sellisel kujul ka jõusse jäid. 

Muudatused seisnesid peamiselt mõne punktikoha nihutamises, mõne etapi lisamises ning üldiselt ka rajale pikkust lisades. Tagantjärgi oli meeste põhiklassi raja pikkus võitja aega arvestades (alla tunni) siiski pigem lühike, kuid arvestades Sildade üleolekut teiste võistlejate ees, siis oli antud pikkus ilmselt hea kompromiss piisava distantsi ning teiste võistlejate võimete vahel. 

Sprindikaartide vormistamiseks oli Etsil varasem kogemus OCADiga olemas, kuid palju oli uut avastamist, sest OCAD8/9 pealt OCAD 12 peale üleminek on pisut nagu keskpärasest Opelist uude Ferrarisse istumine. 

Üks võrratumaid lahendusi sprindi radade planeerimiseks on OCADi Route Analyzer, mis lubab kiirelt ja suhteliselt automaatselt kõikvõimalike etappide teevalikute pikkust võrrelda. Saadud tulemused aitavad hinnata teevalikute sobivusi, ajakulu ning ka keerukust. 

Meeste sprindiraja pikima etapi pikkuste võrdlus RouteAnalyzer’is

Mõnikord kipub muidugi liigne info jälle segama ning esialgu vingena tunduv etapp teevalikute võrdlust nähes enam sedavõrd geniaalne ei tundu. Lõpuks võib tekkida ka vaimne väsimus ning siis võivad radade loomingulised lahendused toppama jääda. 

Üldiselt andsid Etsi sprindiradadele tema enda loomingu kõrval sisendit ka mina ise ning Tomi. Enda poolt aitasin lihtsalt erinevate etappide pakkumisega. Tomi aga andis suuniseid radade sobitamiseks teleproduktsiooni plaanidega. 

Radade lõpptulemusega jäin ka ise suures pildis rahule. Eks neid tegureid, mis raja tulemuses rolli mängivad, on niivõrd palju, et üksikule võistlejale see taust naljalt kohale ei jõuagi. Seega tehnilisuse või muude aspektide hindamisel tuleb üsna hästi tajuda ka võimaluste eripärasid. Ise muidugi jõudsin kahjuks peamiselt süveneda ainult põhiklasside radadesse. 

Tiimitööd

Suuremaid koosolekuid pidasime saarlaste ja harjukatega koos maha kevad-suvisel perioodil kolm. Koosolekud kippusid olema peamiselt ülevaate andmised arengutest ning iga koosolekuga sai natukene selgemaks ka teatud taristuvõimaluste rakendumised. 

Viimane koosolek sai peetud 24 august ning siis tundus, et korraldajate tuumik oli ootusärevalt valmis väljakutsele vastu astuma. Eks küsimärke oli natukene veel õhus, kuid need olid peamiselt seotud lihtsalt kogemuse puudumisega ning tuli lasta asjadel loomulikku rada pidi kulgeda. 

Kuigi korraldustuumik oli asjaks valmis, siis tähelepanuta jäid kahjuks muud klubiliikmed, kes jooksvalt plaanidega kursis ei olnud. Nimelt ei jõudnud kiire tegutsemise ajal põhjalikult ette valmistada ka niisama appi tulevaid klubikaaslasi. Kuigi ülidetailseks valmistumiseks poleks nagunii vist ka aega olnud, siis võinuks ehk päästa ka eelnev hoiatamine, et vähese tööjõu ja tiheda graafiku tõttu kujuneb nädalavahetus päris intensiivseks. Tagantjärgi tundus, et korraldusega seotud ‘möll’ osutus paljudele ootamatuks väljakutseks. 

Kitsama pundiga suutsime aga olla boonusena produktiivsed ka põhjaliku promotöö raames. Nimelt oli selge soov kasutada kõiki võtteid, et osalejate arvu üles viia. 

Popp promomeetod on loomulikult tutvustav video. 

Ühelt poolt tahtsime teha lihtsalt kaasatõmbavat reklaami, kuid teisalt üritasin seda videot vormistada ka kui teatavat maastike tutvustust. Nimelt ei ole tihti fotod maastikust kuigi ilmekad ning jooksva isiku nägemine mõjub palju elavamalt. 

Seega leppisime kokku ühe sobiva päeva augusti alguses, kus kogunesime pärastlõunal Tiina, Sassi, Mardi ja Meriliniga Kuressaares ja alustasime võtetega. 

Kuna mul olid võtete kohad ja ideed juba enam-vähem valmis mõeldud, siis saime enda tegevusega üsna kiirelt hakkama. Filmimiseks kasutasime lihtsat go-prod. 

Kuna eriti palju kordusvõtteid ei teinud ja väikese seadme ekraanilt oli kvaliteeti raske tuvastada, siis paraku tagantjärgi oli kasutuskõlblikku materjali pigem vähe, kuid üheks heaks videoks siiski piisavalt. 

Leedris ühines meiega ka Jaanika ning mu onu - Madis. Madise suutsin ära rääkida, et tulla meile appi droonivõtete saamiseks ning tulemus sai kuhjaga täidetud. Eriti rohke kajastuse sai Leedri tuulik. 

Pidula metsa jõudmise planeerisin õhtuks selliselt, et kaadrisse jääks juba pigem hämar mets. Ühest küljest oli kujunduslikult vaja näidata pealambi valgusvihku, kuid teisalt tahtsin, et ka maastik oleks tuvastatav. Üldiselt valgus tundus hästi töötavat ning boonuseks jõudsime mere äärde juba ilusti päikeseloojanguks. 

Loojuva päikese taustal sai eepilise kaadri, mis minu enda silmis oli veel eriti kohane, sest antud videopildi kohast jooksid raja alguses läbi ka põhiklassi mehed (küll teises suunas). 

Video kokkupaneku töö võttis enda kanda Sass, kes sai sellega ka suurepäraselt hakkama. 

Video ise: https://youtu.be/2FN7jYRii2A

Viimased ettevalmistused ja taristu logistika

Viimasel paaril nädalal enne võistlusi oli mul endal põhilised ülesanded seotud kaartide printimisfailide vormistamisega, vallaga suhtlemisega, politseiga suhtlemisega ning kõiksugu taristu kohalesaamise logistikaga tegelemisega. 

Valdkondade sisesed pisidetailid proovisin siis jätta juba puhtalt valdkonnajuhtidele. 

Enda suhtluse tulemusel politseiga saime väärtuslikku toetust Kuressaares mõne suurema tänavaga seotud ületuskohtade turvamisega. Leppisime varakult kohad ja kellaajad kokku ning kõik töötas. Vähemalt probleeme minuni ei jõudnud, kuigi ise ka antud kohtadele asju üle vaatama ei jõudnud. 

Üsna viimase hetke peale jäi mul ka päevaku kaartide ja radade tegemine. Muhu Rannaniidi kaart valmis mul kaks nädalat varem ning punktikohad määrasin kah üsna jooksvalt, mälu põhjal. 

Kuressaare päevakuala kaart sai samuti pisut enam kui nädal enne võistlusi valmis ning ka siin planeerisin rajad paralleelselt kaardistamisega. Piisav kogemus ning päevakutega kaasas käiv suurem eksimisruum lubas neid asju õnneks viimasel hetkel ja kiirustades läbi viia, ilma suuremat jama tekitamata. 

Taristu osas oli meil suur tugi JOKA, SK100 ja Seiklushundi poolt, kelle varustust me kasutada saime. Kuna meie klubidel endal suurema võistluse korraldamiseks põhjalikum püsivarustus puudus, siis suurejoonelise keskuse ettevalmistamiseks oli nimetatud klubidelt saadev abi asendamatu. Samas aga tähendas see seda, et kogu kraam tuli kohale vedada Tallinnast, Tartust ning siit-sealt ka mujalt. Palju oli õnneks ikkagi ka Saaremaal olemas ning siin olid olulised kohapealsed abilised Heljus Saks, Anu Tanila ja Mart Aru. 

Selge oli see, et erinevaid vahendeid oleks lõpuks saanud ka kohapealsete kontaktide kaudu rohkemgi, kuid kuna planeerimisfaasis minul vastavat teavet oludest ei olnud ning samal ajal ka kohalikud tihti ei osanud asju varakult välja pakkuda, siis oli mul lihtsam muude allikate kaudu asjad ära broneerida. 

Võistluste ajal juba mingeid tulekahjusid lahendades koorus välja arvukalt häid võimalusi just saarlaste poolt, mis annab mulle veendumuse, et võistluste korraldamisega saaksid nad tegelikult edukalt ka omapäi hakkama. Eelkõige on võib-olla vaja just rohkem ise võistlejana kogemust käia hankimas mandril ning saadav kogemus ka korraldamisesse üle kanda. 

Kahjuks satub SOK liikmeid aga mandrile võistlema väga harva. Võib-olla peaks rohkem agiteerima? 

Kuna enamik suuremaid võistlusi kipuvad ka Lõuna-Eesti piirkonda jääma, siis on muidugi vaja palju motivatsiooni, et viitsida 5-tunnist sõitu ette võtta, kuid hiidlaste näitel see võimatu kah pole. 

Igatahes planeerisin taristu vedamise selliselt, et Tallinnast tõi kõikvõimaliku tavaari kohale Aleksander Tali ning ma ise sõitsin asjade järele Tartu. Saaremaa taristu kokkuvedamine jäi Heljus Saksi õlgadele. Võistlusele eelnev nädal oli mul loomulikult ka puhkus võetud. 

Tartusse sõitsin nädal enne võistlusi, pühapäeval kohe peale Soomest (Jukolalt) saabumist. 

Esmaspäeva hommik kulus kergelt välja magamise peale ning lõunasel ajal sai juba EOL ja Seiklushundi asjade järel käidud. 

Arvi lubas lahkelt ka haagist kasutada (et ei peaks asju ümber tõstma hakkama) ning VW golf sai endale korraliku laadungi taha. Saaremaa poole sõites tuli tee pealt veel ka Tactical Foodpack auhinnatooted peale võtta. 

Killavooriga maabusin esmalt Muhus, kuhu ka haagise jätsin ning liikusin edasi Kuressaarde. Olin lubanud teisipäeva hommikul veel haiglas mõned ultraheli uuringud teha (et järjekorrad päris üle mõistuse ei läheks) ning seejärel kasutasin veel kahte vaba päeva, et enne suuremat möllu pisut rahulikumalt asjad üle vaadata. Olulise aspektina said siis saadetud printimisse kõik kaardifailid

Muuhulgas jooksin teisipäeva pärastlõunal ka veel testiks läbi öise võistluse meeste põhiklassi raja (ajaga 66 minutit) ning veendusin, et kõik on nii nagu peab. Antud jooks koos neljapäevase päevaku punktide panekuga jäid ka mul selle nädala ainsateks trennideks. 

Kolmapäeval proovisin veel viimased kriitilised, tegemata tegevused joonele saada (näiteks Leedri avatud raja kaardid) ning õhtuks läksin juba Muhusse, olles veel ka päevaku punktid linnast kaasa haaranud. 

Ja hakkas pihta...

Neljapäeval tegin kiire töö mailboxiga ning siis sorteerisin päevaku taristu auto peale (et ei peaks suure haagisega karjateedel manööverdama) ning liikusin varakult välja. 

Kahekesi koos raseda naisega kulus telkide, laudade, lippude, genekate, jm asjade ülesseadmisele üksjagu aega ning sel hetkel oli ka ilm päris kõledalt vihmane ja tuuline. 

Punkte hakkasin paika viima u. tund enne päevaku algust ning see kippus väheseks - viimased punktid sain maastikule u. 10 minutilise hilinemisega. 

Muhu neljapäevakuga olid mul varasemalt kõige rohkem muremõtteid olnud just parkimisega. Esialgsetes plaanides olin lootnud viia päevaku keskuse ühe teise, suurema karjääri alale, kuid antud ala osutus kaitseala piiranguvööndisse jäävaks ning keskkonnaamet sinna parkida ei lubanud. Siis kaalusin varianti teha parkimine ka Lõetsa küla sisse ning lasta maastikule jõudmiseks u. 1,5 km kõndida, kuid ka see väga ahvatlev ei olnud. 

Lõpuks otsustasin siiski jääda varasemalt läbiproovitud pisikese karjääriala juurde, millega maaomanik ja keskkonnaaamet ka nõus oli, kuid mille osas kartsin, et vb. ei mahu kõik autod alale ära. 

Eks päevaku ajal tõesti ka pisut kitsaks läks, kuid õnneks parajalt pikk ajavahemik ning parkimisregulaatoritena appi tulnud isa, õde ja Mart lahendasid asja edukalt ära. 

Kuna päevakutele eelregistreerimist ei olnud, siis ei osanud kuigi täpselt ette ennustada, palju osavõtjaid juba neljapäeval kohale laekub. Mingi optimistlik lootus oli mul 100 osalejat täis saada ning lõpuks see arv vist tõesti ka 80-90 kanti jõudis. 

Rahvahulk oli piisav, et kogu päevaku ajaks paarile korraldajale piisavalt tegevust pakkuda ning aeg kulus ruttu. Samuti hoidis vaatamata kehvale ilmale rohke positiivne tagasiside tuju üleval. 

Lõpus korjasime 2-4 inimesega ka punktid kokku - laotasime SI jaamad järjekorda ning selgus, et üks on puudu - nonii - ju kukkus maha! Lahkudes sõitis Mart veel maastikule tagasi ning käis enda liikumistrajektoori läbi ja oh seda õnnistust - leidiski jaama üles. Tegemist oli selgelt karjatataval alal korraldamise eelisega - muru oli madalaks pügatud ning maapinnalt asjade leidmine lihtne.

Telgi saime kokku juba siis kui oli jõudnud pimedaks minna ning selleks ajaks oli Tallinnast haagisega kohale jõudnud ka Sass ja Mikk. 

Käisime poes midagi hamba alla hankimas ning sõitsime veelgi kasvanud killavooriga maakoju ööbima. 

Reede

Reede hommikuks määrasin varajase äratuse, lootuses enne lõunat juba Kuressaares olla. Hommikul saime isegi planeeritud ajal küll üles, kuid mitmete lisavahendite kaasa pakkimine võttis oma aja ning liikuma sai siiski pigem hilinemisega. 

Kuressaarde jõudes käisin veel haigla ööbimiskohast läbi, et võta sealt mõned vajaminevad asjad ning tuligi kiirelt reedese päevaku keskusesse sõita. 

Jällegi sättisime telgid jm kraami üles ning käisin jalutasin ka kontrollpunktid maastikule. 

Enda varasemad ennustused reede päevaku osavõtjate arvu osas olid mul arvestatud u. topelt nejapäevase suhtes - ehk siis ligi 200 inimest. Reaalsus aga ületas selgelt minu ootusi ning kohale tuli vist u. 270 inimest. See muidugi tähendas, et meie üksikud korraldajad said juba paraja koormuse ning ka kaarte tuli juurde printida. 

Printimise osas olin varunud enda isikliku värviprinteri koos väikese elektrigeneraatoriga kohale. Iseenesest prindib antud masin väga kvaliteetset toodangut, kuid paraku printimiskiirus on üpris aeglane. Kuna ka kaartide lisavajadus jõudis meile kohale alles siis kui esimene laar otsa saamas oli, siis tekkisid korralikud käärid meie kaartide printimise kiiruse ja uute osalejate tuleku vahel. Seega pidid mõned osalejad esialgu enda soovitud rajakaarti mõned minutid ootama. Lõpuks aga said kõik soovijad rajal käidud ning õnneks ühtegi punkti ka ära ei varastatud. Lukustamata punktide piirkonda saatsime iseenesest üsna hõredalt ka valvureid jalutama, kuid eks aitas vist ka tihe jooksjate voog punktidel alles püsida. 

Päevaku ajal nägin ka, et homse stardikarantiini ala juurde olid ära toodud välikäimlad, kuid nende asukoht ei vastanud karantiiniala plaanidele (kuigi skeemid olid eelnevalt teenusepakkujale esitatud). Peale kõne tegemist slegus, et töölised olid juba kodudes ning mulle pakuti välja, et paar inimest jaksavad need käimlad ise ümber tõsta. 

No nii siis ka tegime - mõned Harju OK noored said kerge jõutrenni ning käimlad paigutasime enda poolt planeeritud alale. 

Nagu varasemalt mainisin, siis maastik küll tõeliselt relevantne järgmise päeva eestikatele ei olnud, kuid piisava keerukuse teevalikute näol siiski pakkus. Palju oli muidugi kaardil keelatud müüride ületamist, kuid antud formaadis oli see ka paratamatu. Iseenesest oli variant ka märkida mõned u. 1m kõrgused müüriastangud ületatavateks, kuid seda pidasin algselt ülekohtuseks mõnede vanemate veteranide suhtes, kelle parkuurivõimed on langenud. 

Samas siiski muutsin nüüd sügisel SOK-ile üle antud kaardifailil linnusevallide peal olevad väiksemad astangud ületatavateks, et edaspidi päevakutel oleks vähem seletamist ja näpuga näitamist. 

Neljapäevaku osas oli jällegi positiivset tagasisidet palju, kuid teine täispäev õues korraldamist hakkas ka juba veidi väsimuse osas tunda andma. 

Igatahes pakkisime väikese pundiga pimedas jälle asjad kokku, viisime haagised kinnisesse parklasse homset ootama, võtsime Olerexist kiired wrapid ning sõitsime ööbimiskohta - Pidula Forelli. 

Pidulas oli Thea koos abilistega juba täies hoos stardinumbrite, paika panekuga vastavalt laekunud koroonatõenditele. Jälgisin natukene kõrvalt tegevust ning tundus, et neil olid tegevused mõistlikult laiali jagatud ning sekkuma ei hakanud - oleks vb hoopis segajaks olnud. 

Ise tegelesin peamiselt hoopis sellega, et vaatasin teleproduktsiooni tiimi majutuskoha üle, et oskaks neid saabudes õigesse kohta suunata - telemehed laekusid nimelt kella 23 paiku. Samuti rääkisin hommikuks välja mõned võikupakid varasematele väljujatele. 

Kitsama, vahetult enda hallatava korralduspundiga (Tiina, Sass, Mikk) rääkisime kokku äratuse kella 7 paiku. 

Laupäev

Laupäeva hommikul avastasime üllatuseks, et majutuses oli varakult juba võikumaterjal väljas ning kasutasime seda ära. Pakuti kohaliku forellipasteeti, mis oli tõeliselt hea ning tahaks igapäevaseltki. 

Küll aga venis pisut väljumine ning Kuressaarde jõudsime alles peale 8t. See küll eriline probleem ei olnud, sest keskväljaku sulgemise lubas vald meile alles kella üheksast, kuid ideaalis oleks võinud meil kell 9 juba kõik asjad platsil valmis olla. Lõpuks oli ikka nii, et väheste ehitajate arvelt tuli kasutada ka veel inimesi asjade kohale transportimiseks. Varustust oli selgelt rohkem kui kolme haagisega korraga vedada suutis ning seega tuli teatud asju transportida mitme sõiduga, meie ‘kinnisest aiast’ (siinkohal suur tänu AS Levelile ja Heljus Saksile). 

Kui mulle tundus, et keskväljakul said tegevused sujuma, siis vedasin suure laari asju ka stardikarantiini, kus oli Thea juba ettenähtud abilistega tegutsemas. 

Laadisin varustuse maha ning soovisin edu, sest kahjuks ei olnud eriti aega ise sinna appi jääda - lootsin, et ka nemad saavad oma väikese meeskonnaga hakkama. 

Natukene aega hiljem helistati mulle seoses välikäimlatega - teenusepakkuja oli tulnud meie ümbertõstmist üle vaatama ning väitis, et soovitud kohast ei saa ta neid enam täitumise järgselt masinaga kätte. Seega oli vaja kõik käimlad ikkagi tagasi vedada ning karantiiniala seetõttu ka viimasel hetkel ümber planeerida. Ennast ärritaski peamiselt käimlatega tegeleva ettevõtte oskamatus õigeaegselt selliseid asju kommunikeerida. 

Karantiiniala ümberplaneerimine aga üle mõistuse keeruline ei olnud - vaja oli lihtsalt suurem perimeeter ära linditada. 

Natukene küsimärke oli õhus ka seoses stardi ning eelstardi kohtade ülesseadmisega. Pisut asjatamist oli vaja, et hakkama saada ainult kahe stardikellaga ning ka stardinumbrite kontrollimise sujuvusega. 

Uuesti keskuses olles paistsid asjad visuaalselt ilusad, telgid olid püsti, suur ekraan kohal, rahvatantsijad täies hoos ning orienteerujad juba platsil uudistamas. 

Mille me aga esialgu ära unustasime oli helisüsteemi ja kõlarite paikapanek. Nimelt pakkus Kultuurne Saaremaa meile pikalt muusikalist tausta ning kui nad enda asju kokku pakkima hakkasid, siis alles jõudis meile kohale, et helipult on veel kuskil kastides. 

Ajalist viidet tekitas ka asjaolu, et ainus sobilik inimene, seda üles seadma oli Sass, kes aga oli juba niigi tegevustega hõivatud. 

Tulemuseks oli olukord, kus startide alguseks ei suutnud me edastada spiikri heli ning seetõttu jäi ka linnas muidu jalutavale publikule põhjalikum promo heli teel tegemata. 

Küll aga ilma helita me lõputult ei jäänud ning peagi said Artur ja Sixten süveneda kommentaatoritöösse. 

Kui võistlus juba hoo sisse oli saanud, siis informeeris mind Sass ühest ohukohast. Nimelt vedasime oma elektri keskväljaku kilbist, kus oli aga ainult üks 32A pistik. Seega oli kogu meie taristu ühe faasi peal. 

Selle informeerimisega sai vist ka kuri karja hüütud, sest paarkümmend minutit hiljem käis plõks….ning kogu elekter oli kadunud. 

Kuigi korgid said kiirelt jälle sisse lükatud, siis mõju oli ka pikem. Peamiseks probleemiks sai ajavõtt, kus süsteemide taaskäivitamine võttis aega kümmekond minutit ning seda olukorras, kus võistlejate pealevool oli ehk kõige tihedamas faasis. 

Seega kuhjusid lõpetanud meie niigi väikeses finišialas, päikese käes juba üsna soojaks köetud telgi all. Hingeldades ja higistades oli paljudel ärritunud küsimused - miks küll maha loetud ei saa. Kui aga süsteem jälle töökorda sai, siis hakkas ka järjekord kiirelt lahenema. 

Teine probleem tekkis suure ekraaniga. Voolu kadumise ja taastumise järgselt see enam ise automaatselt käima ei läinud ning seda me tegelikult kohe poleks ka tahtnud, sest just käivitumise hetkel nõuab see kaadervärk kõige rohkem elektrit ning see oleks meil ilmselt uue ülekoormuse tekitanud. 

Uue probleemi vältimiseks saime Anu kaudu kiirelt ligipääsu Raekoja elektrikilpidele ning vedasime kaks uut kaablit, mille tulemusena said produktsioonibuss ja suur ekraan individuaalsete faaside peale. 

Kui uued kaablid said veetud ning ka suur ekraan uuesti käima lükatud, siis võis juba pisut rahulikumalt hingama hakata. 

Ees ootas päeva tipphetk, kui tahtsime põhiklasside võistluse kogu hiilguses vaatemänguks teha. 

Algus oli rabe. Ülekanne hilines, sest kummitav ajapuudus tegi oma töö ka produktsioonitiimis ning ise proovisin lihtsalt rahulikuks jääda. 

Natukene närvitsemist ning lõpuks läks siiski ka ülekanne tööle ja oh seda õnne - asi töötas soovitult. 

Palju andis ülekande põnevusele juurde jooksev kaamera, mille jaoks tuli meile sprindis appi Hannes Poolamets (järgmisel päeval sprinditeates oli selles rollis Ats Sõnajalg). 

Selleks võistluste faasiks oli enamik asju juba töökorras ning mul endal avanes võimalus ka keskuses lihtsalt olla ja võistlust täiel rinnal nautida. 

Võistluste ajal mingeid olulisi probleeme ette ei tulnud ning tulemused sai rahumeeli jõusse jätta. Kuna sprindivõistlus oli ka WRE, siis see oli selle hetkeni peamine fookus ning stressi allikas. 

Põhiklassidelt saadud tagasiside põhjal tekitas ainsana arutelu punkti 46 legendi kasutus. 

Tegemist oli sealjuures punktiga, mis oli algsete plaanide kohaselt mõeldud olema antud müüride ristumise suhtes loodepoolses sisenurgas, kuid seal paiknesid prügikonteinerid. Seega oli vajadus nihutada punkt mujale, kuid ei tahtnud muuta oluliselt olemasolevaid teevalikute pikkusi. Kuna antud müüril oli ka idapool väike sisenurk, siis sai seda kaardil rõhutatud ning punktikohaks kasutatud. Kiirel jooksul tekkis aga probleem kaardilt antud pisikese nurga väljalugemisega ning legendil nähtav ‘sisenurk’ oli paljude arvates hoopis see suurem edelapoolne (süvenemata loomulikult legendi nurga suunda). 

Selliste asjade vältimiseks olid tegelikult ka kaardil punktirõngaste tsentrid nihutatud loetavuse huvides rõhutatud kaugusele, kuid eks joostes on silmanägemine ikka teistsugune. 

Lisaks sain muidugi tagantjärele teada, et ühe veteranide rajaga oli siiski ka viga sisse lipsanud, kus punktinumber (8-40) jäi ühte müüri varjama. Antud vea põhjusel olid vist mõned kabedamad veteranid ka kattuvuse kohas otsustavalt üle müüri hüpanud. 

Võistluse ajal sai veidi ärevust tekitatud ka sellega, et sprindivõistluse medaleid ei leitud graveerimisfirmast saadud kastidest üles, kuid pikema otsimise tulemusel tulid need põhjast välja. Siiski aga 80 vanuseklassid jäid sel hetkel ajutiselt medalita, sest need ‘uued’ EMV klassid vist tõesti olid medalite tellimisel ära ununenud. 

Autasustamine kulges aga ilusasti Tiina käpa all ning ka fantastiliselt päikeseliseks ja soojaks muutunud ilm põimis kogu sprindivõistluse ilusaks ja meeldejäävaks mälestuseks kokku. 

Siiski aga ei saanud pikalt päikest nautima jääda, sest öine võistlus ootas…

Kui viimased põhiklassi võistlejad olid startinud, siis sai juba kiirelt stardi ja karantiini varustus kokku aetud ning Pidula poole teele saadetud. 

Pidulas kohapeal oli aga Andrus Sipsaka saanud endale peamise eestvedaja rolli, et võistluse miinimumtaristu oleks varakult juba püsti. 

Ise juhtisin Kuressaares keskuse kokkupanekut ning kohe kui detailsem asjade paigutamine selgeks sai, siis sõitsin ka ise Pidulasse, et varakult silm tegevustel peal hoida. 

Kuressaarde jäid veel viimaseid asju pakkima Sass ja Mikk, kes juhtumisi said endale lisaülesandeks ka Sixteni Pidulasse toomise. 

Üldiselt on umbes 2-3 tunnise ümberpakkimisajaga ja 30 kilomeetrise vahega kahe suure võistluse korraldamine haiglaselt hektiline tegevus. 

Õnneks olime duubeldanud mõned telgid, mis tähendas, et Andrusel oli varakult finišitelk üleval. Samuti sai start enda taristu varakult üles. Sekretariaat oli seekord söögitare katuse all. 

Küll aga pidime kribinal-krõbinal hakkama üles sättima kõike seda, mis Kuressaarest alles viimasel hetkel kohale jõudis - ehk valdavalt siis teleproduktsiooni ja heliga seonduvat. Ja jällegi jäime enda helisüsteemi ülespanekuga ajahätta. Seega kommentaatorite hääled ja keskuse õhustik ei olnud esimeste startide ajaks veel paigas - kuid parem hilja kui mitte kunagi….

Lõpuks saime kõik asjad toimima, mis oli isegi kergelt üllatav. 

Nimelt kartsin Kuressaare kogemuse põhjal, et Pidulas suure ekraani tööle saamine viskab kogu küla korgid välja, kuid seda probleemi ei tekkinud. 

Teine hirm oli seoses internetiühendusega, sest varasemalt ei olnud 4G antud piirkonnas kuigi hästi ennast ülal pidanud. Selle hirmu ajel oli telemeestel renditud ka tõstuk, et sidevahendite kaudu ka kõrgemates õhuvooludes liikuvaid netiräbalaid tõhusamalt kinni püüda. 

Esialgu pöidlad pihku - ning õnneks - vahendid töötasid ja ka ülekanne jõudis ilusti üle Eesti.

Juba varajases korraldamisstaadiumis olin mõlgutanud mõtteid ka ise panustada ülekannetesse vahetumal moel. Öise võistluse korralduslikud eripärad lubasid teha optimistlikke plaane, mis lubanuksid mind võistluste ajal üldisematest tegevustest kõrvale (lihtsam keskuse ülesehitus, vähem ohte ‘tulekahjudega’ ning algselt juba dubleeritud korraldustiim). 

Seega nihverdasin ennast koos Sixteniga kommentaatoritööd tegema, sooviga kogeda ka ise sedasorti tegevust. Samuti tahtsin pakkuda ülekandesse ka täpsemat siseinfot maastikust ja radadest, sest eks öisel võistlusel oli nagunii visuaalset poolt vähem ning põhirõhk GPS jälje edastamisel. 

Kommenteerimine ise aga oli mulle õndsaks vahelduseks ja meeldivaks võimaluseks ennast korraks üldisest korralduslikust närveldamisest välja lülitada ning nautida sajaga orienteerumisvõistluse jälgimist. 

Isikliku kogemuse najal tekkis arusaam väljakutsetest, mida sisaldab ennast võistluse kommenteerimine, kus võistlusklasse on mitukümmend. Kõigel lihtsalt ei ole võimalik adekvaatselt silma peal hoida. Lisaks tuli ülekande puhul jälgida enda GPS ekraani, online tulemuste ja muu info kõrval ka teleülekande ekraani, et räägitav jutt püsiks vastavuses ka pealtvaatajatele näidatavaga. 

Aga nagu mainitud, siis nautisin igat hetke ning selle võistluse möödumisel tekkis juba esimene sügavam rahulolu hetk. Vähemalt kaks võistlust kolmest oli juba suurema katastroofita üle elatud ning sealjuures ka neile seatud põhieesmärgid enda silmis täidetud. 

Sealjuures vast ehk kõige ägedam element öiste võistluste seisukohast oli see võistluse melu, mida me suutsime enda ekraani, ülekande ja kompaktse keskusega luua. Asjaosalised mainisid, et ekraani ees nautlev seltskond oli justkui ka teatavat Jukola vaibi tekitanud. 

Selline melu öise võistluse puhul...ja veel Eestis, on haruldane. 

Võistluse lõppedes said suuremad kodinad üsna efektiivselt kokku kraamitud ning sättisin ka ise ennast vaikselt magama. Sealjuures oli veidi kahju Johannesest, kes oli võtnud nõuks kõik tulemused korrektselt üle käia ja enne und veel need lõplikult ära fikseerida. Samas ta arvas, et lihtsam on seda teha öösel kui varahommikul. 

Siis kui olin ennast juba voodisse sättinud, saabus Tiina ja edastas info, et üks võistleja on jätkuvalt veel metsa jäänud. 

Mis siis ikka - tuli ennast välja ajada ning selleks hetkeks veel üleval olijatega otsima minna. Uskusime, et võib-olla oli selle võistleja lamp tühjaks saanud või muud moodi õnnetus juhtunud. Arvestades maastiku paiknemist läksime esmalt autodega mereäärse maantee peale, kus lootsime signaaliandmise ja valgusvihkudega pakkuda konkreetset sihtpunkti, mille suunas vajadusel metsast välja liikuda. Samuti hakkasin planeerima seda, kuhu ja kuidas esmalt metsa kammima minna. Olime aga vaevu jõudnud mööda maanteed liikuda kui juba tuli info, et antud võistleja oli omal jõul finišisse jõudnud ning oli pigem isegi üllatunud, et pikast võistlusest probleem tekkis. 

Aga lõpp hästi, kõik hästi. 

Kuna olin sel hetkel üpris ärkvel ning nagunii olime juba mere läheduses, siis kasutasin avanenud võimalust, et minna otsima Alar Kume poolt kaotatud GPS seadet. Olin eelnevalt jätnud meelde seadme viimase GPS signaali asukoha ning läksin mobiilivalguse saatel rannamändide vahele jalutama. 

Mälu ei petnud ning umbes paari minuti järel vaatas mulle juba liivasel maapinnal vastu sinise tulukesega Sportreci seade. Seega sai ka see väike mure lihtsa lahenduse. 

Siis tagasi keskusesse ning seejärel pääses tõesti magama. 

Pühapäev

Pühapäeval tahtsin varasemaid hilinemisi parandada ning äratus sai pandud kella kuueks. 

Esimese väikese pundiga haarasime hommikul toidupakid, tegime veel kiire varustuse pakkimise ja haagiste kontrolli ning sõitsime Leedri suunas välja. 

Kohale jõudes läks juba osaliselt sisse töötanud lahtipakkimine ja ülesehitus täie hooga käima. 

Palju oli aedade ülespanekut ja lintide vedamist, sest keskuse jooksukoridorid, karantiin, keelualad jm nõudis rohkelt piirdeid. Ajaline viide tekkis seekord aga sellest, et suur ekraan jõudis kohale loodetust hiljem ning mitmete objektide püstitamine ootas selle järel. 

Ja jälle jäime hiljaks helisüsteemi ülesseadmisega - kõik muu nõudis lihtsalt varem rohkem tähelepanu. 

Seega läks keskuse õhustiku loomine ja kommentaatorite mängu sisenemine rabedalt, kuid siiski enne esimest starti jõudsime järjele. 

Ühe kommentaatorina sai enda ristsed Andres Saetalu, kelle olin varasemalt ära rääkinud, et tuua selle ülesande juurde ka natuke uut ning nooremat verd. 

Andrese rabe algus tõi mulle endale muige suule, kuid eks peagi sai ta ka ennast mugavasse rütmi. 

Ise vaatasin, et kuskil midagi ei põleks ning siis sättisin ennast finišisirge ja kommentaatoritelgi lähedusse, et hoida kõigel silma peal ning samaaegselt ka jälgida võistlust. 

Päris õigel hetkel juhtusin olema kommentaatoritelgi nurga juures kui tuulepuhang otsustas hakata telgiga minema lendama. Mängisin hetkeks telgiankrut ning koos Andresega tõmbasime kiirelt telgi seinad (purjed) maha. Seejärel jõudis Rait juba telgivaiadega kohale ning järjekordne ‘moment’ sai üle elatud. 

Valdavalt kulges sprinditeate võistlus ilma suurema elevuseta, kuid reaktsiooni tekitas ülekande kaamerasilma jäänud reeglite rikkumine Eveli Saue poolt. 

Koheselt peale momendi nägemist vahetasin paar sõna Paul Poopuuga ning soovitasin vaimu protestideks valmis panna. Seejärel suhtlesin Etsiga asjaoludest parema ülevaate saamiseks, sest sel hetkel haldas tema rajakohtunikelt tulevat infot. 

Meie esimene otsus oli selline, et kaamerapildi ja GPS jälje alusel veel kedagi ei tühista. 

Siis aga sai Ets juba rajakohtunikult info, kes oli Eveli liikumise keelatud kohast ära tuvastanud. Antud info valguses oli meie poolt loogiline otsus Ilvese võistkonna tulemus tühistada. 

Mõnes mõttes oli Evelil ka pisut ebaõnne, sest tegelikkuses oli ta üks väheseid võistlejaid kelle rikkumise antud kohas kohtunik ka reaalselt fikseeris. 

Nimelt võistluste algusjärgus ei osanud korraldajad seda konkreetset kohta võimalikuks rikkumiste kohaks ette ennustada, mistõttu optimeerisime enda vähest rajakohtunike ressurssi pigem mujale. Kui aga antud koht probleemseks osutus, siis tähelepanu jõudis sinna pöörduda alles Eveli läbimise hetkeks, kellel oli segadust suurendava elemendina seal vist ka väike loha ees olnud. 

Antud rikkumiste kohta on Ets teinud endapoolse kajastuse ka isiklikus blogis (http://spordilinn.blogspot.com/2021/09/emv-sprinditeade-leedri-kulas.html ). 

Üks väike möödalaskmine oli meie poolt tegelikult veel. Kirjeldatud keelatud tõke oli oma olemuselt kadakatihnik (kaardil tumeroheline), mille sees oli lagunenud okastraataed (kaardil ületatav aed). Kaardil oli loetavuse huvides pandud selle koha peale veel lisaks jäme lilla joon. Küll aga ei saanud antud koht võistluste ajaks endale veel eraldi kilelinti, mis oleks veelgi rohkem keelatud tõket esile toonud. 

Kui süveneda kaardistusstandardisse, siis nimetatud lillat joont kasutataksegi eelkõige olemasolevate sümbolite ületamist keelava info rõhutamiseks. 

Kilelintide laiem kasutamine on tekkinud viimastel aastatel, kui antud jooni tõmmatakse nö. tühja koha peale, kus ei ole eristatavaid objekte, mille alusel orienteeruda. Küll aga on sellest tekkinud kohati ka arusaam, et lilla joon peab võrduma kilelindiga. Seega reeglistiku alusel polnud kilelint justkui kohustuslik, kuid ikkagi jäi mulle mainitud probleem kripeldama ja tunnistan, et meie poolt oleks võinud seal olla ka veel visuaalselt kaugele nähtav kilelint. Tavaline okastraat ei olnud piisavalt veenev.

Võistluse lõppedes rääkisin põhjalikult tühistamise asjaolud läbi ka Ilvese võistkonna liikmetega, kes lõpuks otsustasid protesti mitte esitada. See loomulikult oli korraldusliku poole pealt positiivne ning saime rahulikult süveneda autasutamisele ning võistlustele joone alla tõmbamisele. 

Võistluse lõppjärgus oli meil tegemist ka veel avatud raja teenuse pakkumisega, sest ka siin oli huvi oodatust selgelt suurem. Printer sai jälle viimase vindi peal tööle pandud ning kõik soovijad ka maastikule saadetud. Seoses avatud radade kaartide vormistamisega olin ise suutnud ühe suure apsu sisse jätta, mis meelitas pikima raja jooksjaid punkte vales järjekorras läbima. Tähelepanelikud küll lõksu ei langenud, kuid nii mõnigi oli pärast segaduses ning ärritunud. See oli siis viie ürituse peale kokku kolmandaks konkreetseks veaks radade vormistamisel.

Autasustamise emotsionaalseim hetk oli vast Jaanika enda tehtud lapiteki välja loosimine, mille sai endale Kaarel Kallas. Tegemist oli sellise sümboolse auhinnaga, mis tõi esile ürituse olulisust kohalikule kogukonnale ning viitas ka kulutatud ajale, energiale ja suurele motivatsioonile. 

Kohe kui suurem töö tehtud ning rahvast hõredamalt liikvel oli, sai ennast kosutatud kohalike poolt pakutava maitsva supiga. Kokkupakkimisega kiirustada ei tahtnud, sest kogu päev oli juba üks suur kiirustamine olnud. 

Küll aga sai ka korra veel kõik korraldajad kokku kutsutud, et mingi vormiline lõppsõna ka omakeskis välja hüüda ning samuti kõiki abilisi tänada. Sponsortoodete hulgast leidsime nänni ka kõigile korraldajatele, mis küll ei tasunud kulutatud vaeva, kuid loodetavasti näitlikustas minu tänutunnet. 

Järgnenud pakkimine, asjade laiali vedamine ning muude vormiliste asjade lõpetamine oli kõik juba jällegi pigem rutiinne ja rahulik tegevus. Ise pidin ka veel hakkama tegelema Tallinnasse kolimisega, et veeta seal enamus enda viimasest residentuuri-aastast. 

Lõpuks

Mitu kuud hiljem on kogu üritus veel selgelt meeles ning emotsioonid värsked. 

Enne võistlusi olin seadnud endale mõne sihitud eesmärgi, mille alusel hindasin võistluste kordaminekut:

- kõik võistlused saavad kehtivad tulemuste protokollid

- osalejatelt jääks kõlama positiivne tagasiside

- ülekanded jõuaksid ka mujal Eestisse, orienteerujate ekraanidele

- ise saaksin võistluste ajal keskuses melu nautida

- eelarve jääks positiivseks

Peab tõdema, et kõik need eesmärgid said vähemal või rohkemal määral täidetud ning seega tunnen, et läbikukkumist ei olnud. 

Kõige viimasena selguski viimase eesmärgi täitumine. Võistluste eelarve jäi napilt plussi ning seda kindlust tegelikult just lõpuni ei olnud. 

Kuna olin juba varakult aimanud, et lõpuks võib kulude-tulude suhe üsna piiripealseks jääda, siis käsitlesin tegelikult kogu eelarve kaardistustasu osa, kui puhversüsteemi. See tähendas, et kaartide joonistamiseks paika pandud hinnaread olin vajadusel valmis ka ohverdama suurema eesmärgi nimel. Selleni aga asi lõpuks ei läinud - suuresti tänu saadud toetustele. Kindlasti ei saa tähelepanuta jätta ka arvukate korraldajate ennastohverdavat panust - eelkõige aja kui kohati ka kaudsete materiaalsete kulude osas (lugematud töötunnud, sõidukulud, isiklik taristu, kõrvalised rahalised kulud jne). Eks selles mastaabis üritusi korraldades on teatav eneseohverdus korraldajate poolt vist paratamatu, vastasel juhul kerkiksid osalustasud taevasse. Mingil määral päästis meid muide ka päevakutelt saadud lisatulu. 

Illustratiivsuse huvides toon siin välja ka meie lõpliku eelarve, kus kulud on vastavalt grupeeritud. Lisakommentaariks toon ka välja, et suure ekraani rendikulu on ‘tehnika’ all ning hõlmas sellest valdava enamuse ning teleproduktsioon on meedia all, hõlmates samuti valdava enamuse. 

Eks tabeli põhjal on võimalik teha ka arvutusi erinevate ‘oleksite’ korral. 

Kuna selle konkreetse teksti vormistamine on arvestatava ajalise viitega, siis saan ka juba kommenteerida asjaolu, et tugev pingutus selle võistluse tegemisel päris kogu õhku seest välja ei lasknud. Lähiajal küll midagi suurt ette võtta ei kavatse, kuid mitmeid mõtteid peas juba liigub ning eks tuleb osata lihtsalt õiget aega ja olustikku tulevikus ära kasutada. 

Lisaks on jõutud mulle juba pakkuda ka Euroopa Meistrivõistluste tehnilise koordinaatori rolli, kuid sellest olen pidanud siiski selgelt ära ütlema. Eks ühelt poolt ei ole lihtsalt aega, kuid teisalt olen siiski võtnud nõuks ka ise koondisesse kandideerida...või siis vähemalt teistele võistlema pääsemise võimalikult väljakutsuvaks teha.

Lõpetuseks veel pilt öise raja kõige ‘mürgisema’ punkti vigadest.