EMV pikk rada, oktoober 2021

 Hommikul teen voodis silmad lahti, keeran korra külge ja tunnen, et keha ei ole värske. Selline kangus on sees. Saan aru, et viimased päevad olin treeningutega pisut optimistlik olnud ja enne võistlust puhkamine eriti välja ei tulnud. 

Mis siis ikka...tuleb loota vundamendile, mida sai enam-vähem rahuldaval hulgal poolteist kuud laotud. 

Hommikuputru süües vaatan aknast välja - ladistab päris kõvasti. Meenub, et ilmateate alusel pidi lõunast alates vihm taanduma. 

Keskusse jõuan varakult. Autost ei taha esialgu välja minna, tundub kõle. 

Suurem peamurdmine on riietuse valikuga. Ei taha üle riietuda, kuid pika raja lõpp võib energiavaeguse tõttu väga külmaks minna. Otsustan kahekordse õhukese sooja pesu kasuks. Pikkade liiburpükste peale panen veel ka o-põlvpüksid, et katta erinevates kohtades olevaid suuri auke. 

Soojendusega eriti soojaks ei õnnestu saada. 

Stardialas jälgin huviga erinevaid taktikaid riietuse osas ning siis tuleb ka juba rivvi võtta. 

Olin eelnevalt välja mõelnud plaani, et tegelen individuaalse sooritusega. Pundis jooksen vaid siis, kui selle tempo on sobilik ning kui ise paremat teed ei näe. 

Start on esialgu rapsiv - vaja on vist kiirelt soe sisse saada. 

Sander otsustab alustuseks mööda punast joont jooksma hakata. Ats aga hakkab muret tundma ning kutsub ka Sandrit sirgjoonelisemalt suure tee peale välja jooksma. 

Enne teele jõudmist saab korraks ooside nõlvade maitset tunda, kuid edasi läheb juba tee peal rahulikuks tiksumiseks. 

Esimene punkt rahulikult. 

Teise punkti joostes leiab Sander, et tempo on siiski liiga aeglane ning läheb punti juhtima. 

Võtan teise mehena tempo vastu. 

Teisest punktist väljudes hakkavad mehed igaüks oma rada sisse tallama ning see annab põhjuse ka ise individuaalne trajektoor valida. 

Esialgu teen pisut ebaoptimaalse lisakaare, kuid hullu ei ole. Suure tee peale jooksen üksi ning korraks jääb juba mulje, et lähen ainsana parempoolsele valikule. Siiski tekib ühel hetkel ka väiksem punt seljataha. 

Valin endale meelepärase rahuliku tempo ning olen isegi üllatunud, et keegi mööda jooksma ei kipu. 

Vahetult enne punkti jooksevad vastu Sander ja Ats. Vahe tundub piisavalt väike, et olla tingitud tempovalikust - jäin teevalikuga rahule. 

Järgmisesse punkti minnes vaatan kella - juba on pool tundi joostud. 

Leppisin endaga enne võistlust kokku, et väldin tavaraja haamrit ning tarbin regulaarselt iga poole tunni tagant geele.

Kuigi väsimust ei ole ja pulss oli siiani madalal hoitud, siis plaan on täitmiseks ning kohmitsen natuke esimese geeli kallal. Selle ajal jookseb mööda Noah, kellele sappa võtmisega ei hakka ennast vaevama. 

Hajutuse esimese ringi lahendan iseendaga tööd tehes, kuigi tunnetan pidevalt enda läheduses ka punti liikumas. 

Hajutuse teisel ringil hakkab pisut elavamalt liikuma Martin Simpson, keda pidasin selleaastase Eesti Maastikumaratoni võitjana ka üheks tõsiseks konkurendiks. 

Samas järgin jätkuvalt isiklikku trajektoori ning enda tempot ei tõsta. 

Hajutusest väljumist alustan pundi eesotsas. 10ndasse liikudes aga näen kaardil lähenevat joogipunkti ning ka aega oli jälle üksjagu kulunud. 

Alustan jälle geeliga sahmerdamist ning lasen teised endast mööda. 

Edasi teeb Simpson individuaalse mikrovaliku, millega eriliselt eest ära ei saa, kuid mis ilmselt oli veidi parem, sest maastikule oli tekkinud üks uus raiesmik, mis rikkus ära metsa väljaveotee rakendamise. 

Seejärel mõtlen ka ise proovida sihi pealt ilusana tunduva metsa läbitavust ning lõigata maha teenurk. 

Peagi aga ilusam mets muutub heinaseks ning aeglaseks. Samuti ei ole raiesmik kõige lustlikum. 

Kui tee peale jälle välja jõuan, näen punti endast eespool ning see oli hakanud pikaks venima. 

Lippan esialgu Rain Eensaare tuules ja arutlen omasoodu, et kas tal seiklusspordi MM on kah veel jalgades…

Metsa keeran pisut varem ning leian optimaalse trajektoori. 

Punkti võtan enne Raini ning korraks paistavad ka seljad eespool puude vahel. 

Siiani olin terve jooksu läbinud pigem keskpärase enesetundega - erilist särtsakust ei olnud hommikust saadik sees olnud. 

Hindan enda seisu ja kuigi olemine otseselt väsinud või raske ei ole, siis arvan, et ei hakka eraldi tempot tõstma, selleks et eesolevat punti kinni püüda. Jätkan omasoodu nokitsemist. 

13ndasse minnes tundub metsa läbitavus hea ning hüppan sihi pealt varakult maha. 

Leian hea ja kiire jooksukanali ning sellega õnnestub punkti jõuda juba koos pundiga. 

Edasi oli joogipunkt, kus ootas isiklik spordijook ja geel. 

Hakkan oma tooteid tarbima ning näen, et Simpson ja Malsroos kihutavad juba kiirelt edasi. 

Kristo annab ära enda tuulejaki ning liigub samuti edasi. 

Ise veel kiirelt kohmitsen ning jõuan napilt välja joosta nii, et Kristo selg eemalt veel paistab.

Hea et puud lehtes pole! 

Kasutan selga, et suurema vaevata punktini jõuda, kuid saan kiirelt aru, et Kristo oli soojendusega ühele poole saanud ning nüüd läks andmiseks. 

Otsustan, et jätkan enda sissetöötanud tempoga ning ei hakka kaasa minema. 

Edasi näen punti pidevalt enda ees raiesmikul ja teede peal, kuid õhuvahe püsib üsna konstantsena. 

Teen paar lõiget, mille mõlema puhul jään kergelt võssa kinni. 

Punktile lähenedes aga näen ikkagi punti vastu jooksmas. 

Järgmine etapp on lihtne ning teisi näen jälle punktist väljumas. 

Nüüd saab liinialuse peal näha ka kogu seltskonda ning rivi tundub olevat üsna pikaks veninud. 

Edasi jälle mõnda aega selgasid ei näe, välja arvatud korraks tee peal.

Tundub, et vahe pundiga eriti ei kasva ning seetõttu jätkan enesekindlalt, valitud ühtlase rütmiga. 

Järgmise teeotsa peal näen ootamatult Simpsonit, kes seisab täitsa niisama paigal! Korraks mõtlen, et midagi on juhtunud, kuid selgub, et geeli kättesaamisega on lihtsalt probleeme. 

Aitan geeli välja tõmmata ning jätkame kahekesi. 

Esialgu Simpson küll kiirendab tee peal veidi ettepoole, kuid joogipunktist edasi püsin ise ees. 

Edasi kulgevad asjad sujuvalt. Pisut ootamatu on, et 20ndast väljudes, enne teele jõudmist olev heleroheline mets on tegelikkuses väga ilusa joostavusega männimets, kuid see on pigem meeldiv üllatus. 

Sel hetkel küll ei tea aga tagantjärgi targana saan aru, et siin sattusime ka Malsroosist ettepoole. 

Ooside ületamine on juba kergelt vaevaline ning ka tõus punkti kõige kergemalt ei tule. 

Eespool vist näen korraks Kristo selga. 

Võistluse teine liblikas tundub esialgu küll kole, kuid reljeefivormid on suured ja lihtsalt arusaadavad. Ka läbitavuse osas on võimalik üsna joostavaid kanaleid leida. 

Kuna Simpson mul enam taga ei ole, siis saan aru, et oleme erinevas hajutuses. 

Hajutusringid kulgevad mul üsna sündmustevaeselt. 

Teisi võistlejaid küll kohati näen, kuid ega eriti aru ei saa, mis seis on. 

Liblika teise ringi alguses vajub tempo alla, sest kohmitsen jälle pikalt geeliga ning selle peale jõuab tagant järele Malsroos. 

Kulgeme koos hajutuse lõpp-punkti, selja tagant saatjaks kõlamas Lauri valjud ropendamised. 

Hajutuse lõpus kohtume ka Kristoga ning minu suureks üllatuseks, joogipunkti jõudes ka Sandriga. 

Kiire jook ning hakkan mööda teed edasi sörkima. 

Jään ootama, millal kõvad mehed mööda tuiskavad... kuid seda ei juhtu.

Juhin ise kuni punkti piirkonnani, kus tekib korraks reljeefi tajumisega segadus. Jään korraks toppama, kuid koondunud punt lükkab siiski tähiseni. 

Edasi on suunaga vaja välja joosta ning jälle leian ennast ees teed rajamas. 

Ülekasvanud raiesmiku alguses paistab eespool kaks küngast ning valida tuleb neist parempoolne. 

Künkast üles rügades jookseb mööda kerge sammuga Jonatan Karjus. Igaks juhuks küsin üle, et ega ta meie klassi ei jookse ning seejärel juba lihtsalt kadestan värskema olekuga jalgu.

Küngas võtab korraks võhmale ning mäest alla jooksen rahulikumalt. 

Tunnen, et keegi hingab pidevalt ka kuklasse, kuid ei hakka vaatama kes seal järgi hoiavad. Keskendume endale!

 

Järgnevalt veendun hoolikalt, et saaksin kätte metsast väljuva sihikese ning sellele rajale jõudes paistab ka eespool Järla klubi särk. 

Esimese hooga ei taha uskuda, et šveitslane selg ees vastu tuleb, kuid keegi teine see kah olla ei saa. 

Kui Noahist saab mööda joostud, siis tekib ka küsimus, et kus see Ats küll olla võiks. 

Seda ei pea pikalt mõtlema, sest enne punkti jookseb ta meile juba ise vastu. 

Punktini on küll veel üksjagu maad ning arvan, et kinni püüdmise nimel eraldi kiirendama hakata ei ole mõtet. 

Selleks hetkeks saan ka aru, et olen Malsroosiga kahekesi heitlema jäänud ning keskendusingi sellele. 

Punktist tagasi joostes näen ka Noahit, Sandrit ja Kristot ning veendun, et nende kehad olid energiast juba piisavalt tühjaks jooksnud. 

Piki kõrget oosi liikudes loen raja kuni finišini välja ning tõden, et midagi keerukat enam ei pakuta. Kõik jääb füüsise peale. 

Nii 31 kui ka 32 punkti laskudes näen eemalt Atsi punktist väljumas, kuid õhuvahe siiski püsib. 

32 punkti liikudes näitab oosi tõusu peal Malsroos enda tugevaid jalgu ning läheb korraks ka juhtima, kuid pisut kiirem laskumine oosist alla lubab mul eelviimase punkti napilt enne võtta. 

Viimane etapp on mul varasemalt valmis vaadatud ning keskendun kiirele läbimisele. 

Vahetult enne punkti ootab ees aga viimane järsk oosihari. 

Loodan parimat ja surun tõusu. 

Siis aga ründab Malsroos enda vägevate reitega ning hüppab tuulest välja. 

Ise annan küll kõvasti nelivedu, kuid harja peale jõudes on Lauril paarisekundiline edu sees. 

Ülevalt on ka näha, et Atsi õhuvahe püsib. 

Järsust nõlvast alla tuisates ei ole jalad küll veel taastunud, kuid Lauri spurdiga tuleb kaasa minna. 

Paraku aga tõusul saadud edu suudab Lauri lõpuni hoida ning piisavalt särtsu minu enda lihastes enam sees ei ole. 

Lõpuprotokollis jäi vahe 3 sekundit, kuid reaalsuses oli see pigem üks sekund. 

Peale finišijoont haaras mind enda embusse finišikohtunik, kes hoolitses selle eest, et finišimärge tehtaks joone ületamise järjekorras. Sealt tulid ilmselt mõned sekundid ajalist nihet. 

Tulemuseks siis pronksmedal!

Sellega jäin mõistagi rahule, sest enne võistlust stardiprotokolli vaadates palju rohkemat ka ei lootnud. 

Enda pisut uimast füüsist suutsin edukalt kompenseerida väga ühtlase ja teadlikult optimeeritud kulgemisega. Lisaks oli olulisel kohal regulaarne geelide tarbimine, mida tegin kella järgi mitte enesetunde pealt. 

Riietus oli ok...kuigi vahepeal oli veest tingitud lisaraskus üsna tuntav. Vihm kah järgi ei jäänud…

Maastiku poolest oli Voose oodatult väljakutsuv, kuid rada tundus isikliku arvamuse kohaselt lihtsamapoolne. Sellele aitas võib-olla kaasa ka sügiseselt paranenud nähtavus ja läbitavus. Siiski oleks tahtnud Voose oosidest rohkematki välja pigistada. 

Natukene sarnane mulje jäi Tatteri rajast ka veidi lõuna pool, kevadel toimunud Tallinna MV-lt, kus maastiku paremad osad jäid valdavalt rakenduseta. 

Küll aga on arvamus isiklik ning võib-olla oleks rohkem oose ka osadele jooksjatele vastumeelsust tekitanud. 

Teevalikuid oli pigem vähe ning olemasolevad kippusid üsna võrdsed valikud olema. 

Hajutused olid paberil küll kenasti planeeritud, kuid reaalsuses sai hajutuse lõppedes ikkagi suurem punt pidevalt kokku - seekord siis nii. 

Kaart seevastu mulle pigem meeldis ning 5m joon oli parajalt üldistatud. Ainult läbitavus ja taimestiku kajastamine oli kohati ootamatu. 

Huvitav oli lugeda ka Martin Simpsoni muljeid: Orienteerumise EMV pikka rada | Simpsoni matka- ja spordiblogi (jammvek.blogspot.com)

GPS: Sportrec

Tulemused: Tulemused (ton.ee)

Hooaeg sai lõpetatud hea motivatsioonilaksuga ning ka saadud pika raja kaart võiks talvel nii mõnegi hea treeningu välja vedada.