Öised vead (EMV 2022)

Pikemat sorti vaba aeg maakodus perega hõivas kogu tähelepanu ning tagasivaateid hilissuve võistlustele ei ole olnud eriti mahti teha.
Kuna aga öised distantsid on minu lemmikud ning tagasihoidlik konkurents võimaldas ka hõbemedalit, siis pean vähemalt eredamad hetked metsast välja tooma.

Alustuseks niipalju, et enda meelisdistantsiks tänavu ettevalmistusaega ei leidnud. Sprindivõistluste nõustamine ja residentuuri lõpueksam röövisid kogu tähelepanu. Viimane öine trenn jäi varakevadesse. Lisaks hankisin EM järgselt endale kerge (mitte-covid) külmetuse - seega enesetunne ei olnud kah kiita. Õnneks aga jalalihased olid puhanud ja värsked. Ka maastik oli üpris tuttav.

Esimene konkreetne viga tuli kuuneda punktiga, kus minu jaoks ei olnud tumeroheline raiesmik pimedas eristuv ning arvasin end olevat rohkem vasakul. 45 sekundiline ajakaotus.



Viga lõi vist rütmi sassi, sest siis hakkas jama pihta. Ilmselt tuli ka esmane väsimus peale.
Seitsmendasse minnes ei saanud matkaraja otsale pihta ning seega otsustasin läbida raiesmiku üldsuunuaga. Heleroheline sel hetkel veel ei hirmutanud.
Hooga sisse joostes aga jäin tugevalt nõgestesse ja vaarikatesse kinni ning kaotasin seal vähemalt pool minutit.



Punktist jätkasin suunaga. Otsus seda etappi sirgelt liikuda sai tehtud juba K-punkti joostes. Algus oli edukas, kuid vahetult enne soo peale jõudmist olin enda teadmata pisut joonest vasakule kaldunud (arvasin end jätkavat lillal).



Edasi toimus šveitsi juustu efekt, kus kõik tehtud otsused olid vigased ja üksteist võimandavad.
Liikusin üldsuunaga, hoides alateadlikult pigem vasakule. Esimesest võsaservast ja sihist läksin üle nõnda, et neid maastikul ei näinud.
Ühel hetkel hakkas risti vastu tulema pisikesi kraavikesi - selle peale proovisin suunda korrigeerida rohkem paremale ning siis kravikesed ka lõppesid. Arvasin, et olin jõudnud kraavide alast juba üle ja teist sihti samuti lihtsalt ei näinud. Seega jäin eespoolt silmadega otsima punktiküngast. Kuna ümbruses oli tühjus ja olin äsja teinud korrektuure paremale, siis hakkasin tugevalt kahtlema. Tekkis hirm, et olin siiski kuidagi liialt paremale, suure sooala peale vajunud. Hakkasin agressiivselt vasakule liikuma, et kindlaid objekte püüda. Jätkuvalt midagi vastu ei tulnud ja aina tugevnevas ebakindluses liikusin natuke aega isegi tagasi. Sundisin ennast rahulikuks ja võtsin jälle suuna läände, kuni lõpuks nägin eemal ka järve.
Edasine oli juba selge.



Tagantjärele GPS-i vaadates hakkasin ülemõtlema ja lollusi tegema vaid mõned meetrid enne suurt ja selget sihti. Oleks kasvõi mõned sammud veel edasi teinud, oleks jõudnud sihile ja seal kauguse tunnetuse jälle paika saanud. Oleksid…
Kokku läks selle hooaja suurima vea peale kaduma kuni 5 minutit.



Enne 10ndat punkti reljeefijooni ületades leidsin aega mõelda, et kogu raja vältel olid tõusud kuidagi ootamatult suurteks osutunud. Vaatasin lõpuks kaardi nurka ja tõdesin, et kõrgusjoon oli 5 meetriseks tehtud. Mõtetes olin veel vana Voorepalu kaardi peal.

12

Veel üks 45 sek viga. Raiesmiku serv ei meenutanud pimedas raiesmiku serva.



Eelviimasega ka veel üks aukaar.



10m enne tee peale jõudmist kustus lamp ära - viide, et olin metsas kauem kui planeeritud aku kestvus. Õnneks oli viimasesse punkti sirgelt mööda teed jooks.

Kokkuvõttes siis tehniliselt nigel jooks, vigu summaarselt 7-8 minutit. Kaotus Kristole 7’30’’ ja hõbemedal. Medali üle olen loomulikult rõõmus - ei jäänud ka see hooaeg kuivale!

Lõppu ka üks pilt hilissuvistest tegevustest.