EMV pikk rada 2022
Nädal varem toimunud tavarajaga sai põlv ehmatuse ning veel teisipäeval ei olnud ma võimeline üldse jooksusammu tegema ning ka kõndimine oli valus.
Enda füsioterapeutlik lähenemine aga võimaldas reedel juba liikuda nõnda, et riskisin siiski starti minna. Tahtsin panustada omalt poolt ikkagi EMV medalite väärtuse tõstmisesse. Samas eriti kõrgeid eesmärke ei julgenud endale seada, olgugi, et registreerinuid oli tagasihoidlikult. Nimekirjas hakkas silma ka mitu tugevat jooksjat, kes oskusliku rongis istumisega olid minu arvates võimelised kõrgetele kohtadele jooksma.
Temperatuur oli üle 10 kraadi ja lubas kerget vihma. Tundus, et soe pesu oleks pigem liig.
Võistluskeskuses aga oli näha, et sadu on küllaltki tugev ja võistluse algfaasis oli pigem külmavõitu. Samas ei hakanud veest raske riietus koormama.
Ats võttis joonel paljulubava madalstardi asendi sisse.
Seltskond väljus stardist siiski tagasihoidliku tempoga ning proovisin ka ise ennast tagasi hoida. Esimesena hakkas tempot dikteerima Ats. Vaatasin ka selja taha - Kristo hoidis rahulikult pundi lõppu ja luges kaarti.
Tahtsin ka ise hoida kiirust maas, sest enesetunne liiga värske ei olnud.
Teed mööda lagedale jõudes nägin, et Ats läheb teejooksule ning mõtlesin varakult hakata punti lõhkuma. Keerasin otsevariandile ning kaasa tuli Reimo (vist) ja Kevin. Enne punkti teerajale jõudes nägin ka suuremat seltskonda paremalt lähenemas - u. 10 sekundit maas. Punktiks oli rong jälle muidugi koos.
Teise punkti tee peale. Tee peal otsustas lõpuks Kristo jalad kõhu alt välja võtta ja vedama asuda. Pisut tempokamalt liikusime ka kolmandasse, kus hakkas juba pihta võitlus nõgestega ja oksarisuga. Otsisin enda trajektoori ja jäin sellega suurema pundi taha. Eespool enam Kristot ei silmanud, kuid ühel hetkel minu ees keerasid jooksjad paremale. Liikusin ise otse punkti ja kuulsin, et paar jooksjat olin ka kaasa tõmmanud. Punktist väljudes kedagi ees ei näinud - arvasin, et Kristo oli juba eest ära lipsanud.
Asusin ise tegevusse ja läbisin järgnevad etapid kindlalt. Kiirust samas ei lisanud, sest juba varakult oli selge, et täna kuigi fantastilist minekut sees ei ole - tuli jõudu säästa. Ühel hetkel vaatasin ka selja taha ning nägin ainult Reimot, Siimu ja Alarit.
Kõik läks libedalt kuni 6 punkti rõngani. Koht oli varasemast EMV lühirajast meeles ja seega alahindasin objekti - läksin liiga lohakalt peale ning loll lisakaar maksis üle minuti. Kaaslased tegid vea kaasa, kuid taganttulijaid siis veel silma ei hakanud.
Edasi jälle kontrollitult, kuid nüüd märkasin enne hajutuspunkti jõudmist, et Ats on ikkagi järgi jõudnud. Jätkuvalt arvasin, et Kristo on juba oma teed läinud.
Hajutusringideks jäi mulle seltsi vaid Reimo ehhki tegelikult liitus ka veteranide klassist Raio Piiroja, kellel sattusid olema samasugused liblika kaared.
Esimese hajutuskaare peal sattus ühel hetkel vastu jooksma Kristo. Olin segaduses, sest ei suutnud teda eriti hästi loogilisele kohale rajal sobitama, eriti sellisele, mis ta meist ettepoole asetaks. Liiga palju samas pead ei murdnud.
Hajutuse lõpuks sai jälle rong Reimo, Alari ja Siimuga kokku, Atsi enam ei näinud.
Kohe peale hajutust tegin üsna üksi enda arvates hea tõusu vältiva teevaliku, mis oleks ka üsna edukas olnud, kuid laskusin oodatavasse punktiorvandisse ning punkti ei näinud. Ka Reimo oli segaduses. Tegin ühe otsiva tiiru, kuid ühtegi muud sobivat orvandit kah ei leidnud. Ühel hetkel nägin kaugenevat Alarit ja Siimu - kas nad said punkti kätte?
Sel hetkel Reimo hüüatas ning osutamise peale nägin ka ise 10 m kaugusel sõnajalgade alt paistmas tähist. Mõnes mõttes nõme ebaõnn, kuid eks olin ka ise liialt ebakindel ja võinuks varem juba konkreetsemalt orvandisse sisse joosta.
Asusin siis tempokalt Alarit ja Siimu jälitama ning suureks sooületuseks sain nad ka kätte.
Keskuse läbijooksus olime koos ning üllatuseks tuli tagant ka Kristo kampa.
Uskusin, et Ats meist pigem kiirem ei olnud ja seega olime vast juhtgrupp.
Gruppi asus tee peal kohe pikemaks venitama Kristo, kuid aeglane mets tõmbas kummi jälle lõdvemaks.
Enne teist hajutust suutsin ise soolapid liiga lühikeseks lugeda ja asusin punkti ründama liiga vara. Kristo keeras õiges suunas.
Minuga koos tegid ka teised vagunid vea kaasa. Siin sai Kristo ligi minutise edumaa sisse.
Liblikas läksid Alar ja Siim eraldi kaarele ning Reimo liikus minuga, kuid pikem tõus jättis meile õhuvahe sisse.
Esimese hajutuskaare peal nägin vastujooksudel korduvalt Kristot ning sain aru, et liikumiskiirused on meil pigem sarnased. Samas energiat kiirenduseks ja vahe kinnitõmbamiseks mul enam kehas ei olnud. Liikusin pigem säästurežiimil.
Teisele hajutusringile minnes nägin Atsi seda lõpetamas - sain kinnituse, et ta peaks taga olema.
Liblikat lõpetades märkasin eespool tõusul veel Peko särki - vist oli veel Kristo näha.
Edasi liikusin üksi ning jooksukiiruse alalhoidmiseks tuli ennast juba üpris tihedalt tagant sundida. Etapid olid lihtsad, sai vahelduseks rohkem teejooksu ning orientiirid keerukust ei valmistanud.
Üllatuse pakkus aga 35ndast punktist väljudes segaduses Kristo nägemine, kelle märkusest sain aru, et ta ei olnud veel punkti jõudnud.
Sain väikese heameele osaliseks, kuid samuti aimasin, et õhuvahe ei jää kuigi suur ja eelduste kohaselt peaks ta olema suuteline mulle järgi jõudma.
Ja oligi juba 37ndasse minnes tagant lähenev Kristo kuulda.
Edasi liikus ta erksamalt, kuid suutsin ennast eelviimase punktini kenasti tuules ökonoomitada.
Viimasesse suundudes hakkas Kristo aga kiirendama ning endal järgmist käiku võtta ei olnud. Mäletasin EMV teatest, et enne viimast punkti olev roheline ja raiesmik on tegelikult küllaltki head ja seega otsevariant kiirem, kuid tahtsin väikese võimaluse endale veel alles jätta ja läksin proovima paremalt teejooksu varianti.
Ei olnud võidukas ja seega jäin hõbedale. Samas arvestades üldist seisu, siis tundus ikkagi üsna maksimaalse tulemusena.
Atsi alguse vead maksid kätte ja lõpuks jäi ka Alar Kume temast ettepoole.
Õnneks jalad võistlusest veelgi hullemaks ei läinud, kuid väsimus oli suur.
Kõige hullem oli aga nõgeste kipitus. Koju jõudes pugisin koheselt kõikvõimalike ravimite kokteili sisse ja määrisin paljulubavate salvidega. Väga palju ei aidanud, kuid paari tunni jooksul siiski veidi talutavamaks läks. Öine uni siiski nigel.
Jätkuvalt tahaks rõivatootjatelt osta nõgesekindlaid o-pükse…mitu paari.
Enda füsioterapeutlik lähenemine aga võimaldas reedel juba liikuda nõnda, et riskisin siiski starti minna. Tahtsin panustada omalt poolt ikkagi EMV medalite väärtuse tõstmisesse. Samas eriti kõrgeid eesmärke ei julgenud endale seada, olgugi, et registreerinuid oli tagasihoidlikult. Nimekirjas hakkas silma ka mitu tugevat jooksjat, kes oskusliku rongis istumisega olid minu arvates võimelised kõrgetele kohtadele jooksma.
Temperatuur oli üle 10 kraadi ja lubas kerget vihma. Tundus, et soe pesu oleks pigem liig.
Võistluskeskuses aga oli näha, et sadu on küllaltki tugev ja võistluse algfaasis oli pigem külmavõitu. Samas ei hakanud veest raske riietus koormama.
Ats võttis joonel paljulubava madalstardi asendi sisse.
Seltskond väljus stardist siiski tagasihoidliku tempoga ning proovisin ka ise ennast tagasi hoida. Esimesena hakkas tempot dikteerima Ats. Vaatasin ka selja taha - Kristo hoidis rahulikult pundi lõppu ja luges kaarti.
Tahtsin ka ise hoida kiirust maas, sest enesetunne liiga värske ei olnud.
Teed mööda lagedale jõudes nägin, et Ats läheb teejooksule ning mõtlesin varakult hakata punti lõhkuma. Keerasin otsevariandile ning kaasa tuli Reimo (vist) ja Kevin. Enne punkti teerajale jõudes nägin ka suuremat seltskonda paremalt lähenemas - u. 10 sekundit maas. Punktiks oli rong jälle muidugi koos.
Teise punkti tee peale. Tee peal otsustas lõpuks Kristo jalad kõhu alt välja võtta ja vedama asuda. Pisut tempokamalt liikusime ka kolmandasse, kus hakkas juba pihta võitlus nõgestega ja oksarisuga. Otsisin enda trajektoori ja jäin sellega suurema pundi taha. Eespool enam Kristot ei silmanud, kuid ühel hetkel minu ees keerasid jooksjad paremale. Liikusin ise otse punkti ja kuulsin, et paar jooksjat olin ka kaasa tõmmanud. Punktist väljudes kedagi ees ei näinud - arvasin, et Kristo oli juba eest ära lipsanud.
Asusin ise tegevusse ja läbisin järgnevad etapid kindlalt. Kiirust samas ei lisanud, sest juba varakult oli selge, et täna kuigi fantastilist minekut sees ei ole - tuli jõudu säästa. Ühel hetkel vaatasin ka selja taha ning nägin ainult Reimot, Siimu ja Alarit.
Kõik läks libedalt kuni 6 punkti rõngani. Koht oli varasemast EMV lühirajast meeles ja seega alahindasin objekti - läksin liiga lohakalt peale ning loll lisakaar maksis üle minuti. Kaaslased tegid vea kaasa, kuid taganttulijaid siis veel silma ei hakanud.
Edasi jälle kontrollitult, kuid nüüd märkasin enne hajutuspunkti jõudmist, et Ats on ikkagi järgi jõudnud. Jätkuvalt arvasin, et Kristo on juba oma teed läinud.
Hajutusringideks jäi mulle seltsi vaid Reimo ehhki tegelikult liitus ka veteranide klassist Raio Piiroja, kellel sattusid olema samasugused liblika kaared.
Esimese hajutuskaare peal sattus ühel hetkel vastu jooksma Kristo. Olin segaduses, sest ei suutnud teda eriti hästi loogilisele kohale rajal sobitama, eriti sellisele, mis ta meist ettepoole asetaks. Liiga palju samas pead ei murdnud.
Hajutuse lõpuks sai jälle rong Reimo, Alari ja Siimuga kokku, Atsi enam ei näinud.
Kohe peale hajutust tegin üsna üksi enda arvates hea tõusu vältiva teevaliku, mis oleks ka üsna edukas olnud, kuid laskusin oodatavasse punktiorvandisse ning punkti ei näinud. Ka Reimo oli segaduses. Tegin ühe otsiva tiiru, kuid ühtegi muud sobivat orvandit kah ei leidnud. Ühel hetkel nägin kaugenevat Alarit ja Siimu - kas nad said punkti kätte?
Sel hetkel Reimo hüüatas ning osutamise peale nägin ka ise 10 m kaugusel sõnajalgade alt paistmas tähist. Mõnes mõttes nõme ebaõnn, kuid eks olin ka ise liialt ebakindel ja võinuks varem juba konkreetsemalt orvandisse sisse joosta.
Asusin siis tempokalt Alarit ja Siimu jälitama ning suureks sooületuseks sain nad ka kätte.
Keskuse läbijooksus olime koos ning üllatuseks tuli tagant ka Kristo kampa.
Uskusin, et Ats meist pigem kiirem ei olnud ja seega olime vast juhtgrupp.
Gruppi asus tee peal kohe pikemaks venitama Kristo, kuid aeglane mets tõmbas kummi jälle lõdvemaks.
Enne teist hajutust suutsin ise soolapid liiga lühikeseks lugeda ja asusin punkti ründama liiga vara. Kristo keeras õiges suunas.
Minuga koos tegid ka teised vagunid vea kaasa. Siin sai Kristo ligi minutise edumaa sisse.
Liblikas läksid Alar ja Siim eraldi kaarele ning Reimo liikus minuga, kuid pikem tõus jättis meile õhuvahe sisse.
Esimese hajutuskaare peal nägin vastujooksudel korduvalt Kristot ning sain aru, et liikumiskiirused on meil pigem sarnased. Samas energiat kiirenduseks ja vahe kinnitõmbamiseks mul enam kehas ei olnud. Liikusin pigem säästurežiimil.
Teisele hajutusringile minnes nägin Atsi seda lõpetamas - sain kinnituse, et ta peaks taga olema.
Liblikat lõpetades märkasin eespool tõusul veel Peko särki - vist oli veel Kristo näha.
Edasi liikusin üksi ning jooksukiiruse alalhoidmiseks tuli ennast juba üpris tihedalt tagant sundida. Etapid olid lihtsad, sai vahelduseks rohkem teejooksu ning orientiirid keerukust ei valmistanud.
Üllatuse pakkus aga 35ndast punktist väljudes segaduses Kristo nägemine, kelle märkusest sain aru, et ta ei olnud veel punkti jõudnud.
Sain väikese heameele osaliseks, kuid samuti aimasin, et õhuvahe ei jää kuigi suur ja eelduste kohaselt peaks ta olema suuteline mulle järgi jõudma.
Ja oligi juba 37ndasse minnes tagant lähenev Kristo kuulda.
Edasi liikus ta erksamalt, kuid suutsin ennast eelviimase punktini kenasti tuules ökonoomitada.
Viimasesse suundudes hakkas Kristo aga kiirendama ning endal järgmist käiku võtta ei olnud. Mäletasin EMV teatest, et enne viimast punkti olev roheline ja raiesmik on tegelikult küllaltki head ja seega otsevariant kiirem, kuid tahtsin väikese võimaluse endale veel alles jätta ja läksin proovima paremalt teejooksu varianti.
Ei olnud võidukas ja seega jäin hõbedale. Samas arvestades üldist seisu, siis tundus ikkagi üsna maksimaalse tulemusena.
Atsi alguse vead maksid kätte ja lõpuks jäi ka Alar Kume temast ettepoole.
Õnneks jalad võistlusest veelgi hullemaks ei läinud, kuid väsimus oli suur.
Kõige hullem oli aga nõgeste kipitus. Koju jõudes pugisin koheselt kõikvõimalike ravimite kokteili sisse ja määrisin paljulubavate salvidega. Väga palju ei aidanud, kuid paari tunni jooksul siiski veidi talutavamaks läks. Öine uni siiski nigel.
Jätkuvalt tahaks rõivatootjatelt osta nõgesekindlaid o-pükse…mitu paari.
Kommentaarid
Postita kommentaar