Nüüd siis Euroopa Meistrivõistlused
Kui algselt kuulutati EM Eestis välja 2020 aastaks, siis mäletan, et kuigi pisut spekuleerisin koondisesse saamise ideega, jätsin selle üsna kiirelt tahaplaanile. Tol perioodil olid tegevused ja huvid jaotunud liiga paljude asjade vahel laiali ning enda tase oli minimaalse treeningu taustal olematu.
Reaalsema tõuke euroopakatele pealesaamiseks ja enda motiveerimiseks sain mitme juhuse kokkulangemisel. Esimene oli loomulikult võistluse edasilükkamine perioodi, kus hakkasin üha rohkem leidma aega ja tahtmist trenni teha. Omamoodi boonuseks oli esimese koroonalaine ajal tekkinud tööpaus ja rahulikumad ajad (suur osa hobidest langes ära). Tekkis lihtsalt vaba aega, mille täitsin trennidega.
Antud treeningud aga tekitasid esmase tillukese arengu jõudluses ning endale sobivamatel, tehnilistel maastikel tulid ka mõned kenad võistlustulemused. Seega mitmed võimalused hakkasid arengut soosima ja viimase tõuke andis Olle (toonane koondise treener) poolt B-koondisesse nimetamine.
Võtsin edasised plaanid tugevalt luubi alla ja analüüsisin enda selle hetke olukorda, võimalusi ning plaane.
Kuna isiklik baastase oli siiski küllaltki nõrk tõdesin, et kahe aastaga võiks küll olukorda pisut parandada, kuid tippudele kandadele kindlasti veel ei astu. Seega selleks, et suuta asju tasakaalukamalt planeerida, võtsin eesmärgiks pigem 5-aastase projekti, millega vaadata, kui tugevaks veel antud vanuse juures punnitada jõuab. Selle projekti vahe-eesmärgiks aga saigi võetud EM võistlustele pääsemine.
Viimase kahe aasta motiveeritust kajastab loomulikult kõige paremini treeningtundide tabel kuude kaupa alates aastast 2011 (vahepeal on 2014-2016 umbes pooleteise-aastane lünk andmetes).
Päris palju trenni sai ka gümnaasiumi perioodil tehtud, kuid siis oli tegemist peamiselt kõiksugu muu liikumisega ja jooksu oli seal vähe. Sellest muidugi ka nõrk jooksu baastase.
Ülikooli esimesed aastad olid koormuste mõttes tagasihoidlikud, kuid aasta-aastalt vähemalt hakkas just jooksu ja orienteerumistrennide osakaal kasvama.
Siin siis sama ulatusega tabel jooksu ja O-kilomeetritest.
Enda seisundi detailidest, tehtud plaanidest ja treeningute ülesehitustest tahaksin tegelikult kirjutada ka täpsemalt, kuid hetkel selleks aega ei kipu leidma - peab veidi edasi lükkama.
Reaalsema tõuke euroopakatele pealesaamiseks ja enda motiveerimiseks sain mitme juhuse kokkulangemisel. Esimene oli loomulikult võistluse edasilükkamine perioodi, kus hakkasin üha rohkem leidma aega ja tahtmist trenni teha. Omamoodi boonuseks oli esimese koroonalaine ajal tekkinud tööpaus ja rahulikumad ajad (suur osa hobidest langes ära). Tekkis lihtsalt vaba aega, mille täitsin trennidega.
Antud treeningud aga tekitasid esmase tillukese arengu jõudluses ning endale sobivamatel, tehnilistel maastikel tulid ka mõned kenad võistlustulemused. Seega mitmed võimalused hakkasid arengut soosima ja viimase tõuke andis Olle (toonane koondise treener) poolt B-koondisesse nimetamine.
Võtsin edasised plaanid tugevalt luubi alla ja analüüsisin enda selle hetke olukorda, võimalusi ning plaane.
Kuna isiklik baastase oli siiski küllaltki nõrk tõdesin, et kahe aastaga võiks küll olukorda pisut parandada, kuid tippudele kandadele kindlasti veel ei astu. Seega selleks, et suuta asju tasakaalukamalt planeerida, võtsin eesmärgiks pigem 5-aastase projekti, millega vaadata, kui tugevaks veel antud vanuse juures punnitada jõuab. Selle projekti vahe-eesmärgiks aga saigi võetud EM võistlustele pääsemine.
Viimase kahe aasta motiveeritust kajastab loomulikult kõige paremini treeningtundide tabel kuude kaupa alates aastast 2011 (vahepeal on 2014-2016 umbes pooleteise-aastane lünk andmetes).
Päris palju trenni sai ka gümnaasiumi perioodil tehtud, kuid siis oli tegemist peamiselt kõiksugu muu liikumisega ja jooksu oli seal vähe. Sellest muidugi ka nõrk jooksu baastase.
Ülikooli esimesed aastad olid koormuste mõttes tagasihoidlikud, kuid aasta-aastalt vähemalt hakkas just jooksu ja orienteerumistrennide osakaal kasvama.
Siin siis sama ulatusega tabel jooksu ja O-kilomeetritest.
Enda seisundi detailidest, tehtud plaanidest ja treeningute ülesehitustest tahaksin tegelikult kirjutada ka täpsemalt, kuid hetkel selleks aega ei kipu leidma - peab veidi edasi lükkama.
Omaette teemad on ka tagasilöögid...
Tehtud töö aga on kandnud esimesi vilju. Olen füüsiliselt teinud nii subjektiivse kui ka objektiivse arenguhüppe. Hüpe ei ole suur, kuid siiski selge. Parem füüsiline tase on tähendanud muidugi ka seda, et orienteerumistehnika peab kohanema kiirema liikumisega ning sellega olen ka viimased nädalad vaeva näinud. Kuigi o-tehniline rabedus on veel sees, siis vähemalt EM-il võistlemise eesmärgi sain täidetud ning nüüd saab järgmisi sihte tabama hakata.
Esiteks loomulikult on soov teha Põlula maastikel nüüd enda tasemele vastavad jooksud, millega saaks sisimas rahule jääda.
Selleks, et olla Põlula maastikuks valmis, on tehtud mitmed trennid ja laagrid piirkonna o-platsidel. Paraku on muidugi Põlula niivõrd äge ala, et head relevantset kaarti naljalt sellele ei leiagi. Ilmselt vaid Miila kaardi reljeefipesa annab mingi selgema arusaama.
Oluliseks testimiseks olid kaks nädalat tagasi toimunud katsevõistlused Sae ja Pukametsa maastikel.
Füüsiliselt olin nendeks võistlusteks hästi valmis, kuid tehniliselt ebaõnnestusin. Probleemi tuum peitus ilmselt mitme asja kokkulangemises. Esiteks juba mainitud vormitõus ja kiirem liikumine ilma orienteerumistehnilise harjumisajata. Lisaks olin suutnud vahetult enne enda kompassi ära lõhkuda ning uue nõelaga ei tahtnud üldse sinasõbraks saada ja ebakindlus aina süvenes.
Antud ebakindlus ja vajadus enda jooksuvormi ära kasutada lõppes väga ebaühtlaste sooritustega, mille sisse mahtusid ka suured vead. Näiteks siin 2-minutiline peataolek lühiraja katsekatel paralleelolukorras (millele oli juba niigi eelnenud kesine sooritus).
Vaid koos mitme riigi koondislastega tehtud intervalltreeningul Pukametsas, võis enda tegutsemisega enam-vähem rahule jääda.
Seal võtsin pisikese revanši ka Tove ees, kellele olin eelmise päeva lühirajal alla jäänud (jällegi mitu suurt viga).
Vähemalt parima naisega kannatab võidu küll joosta…
Tekstiloome hetkeks on käidud ka EM maastike modelil, mis paraku vist maastikust küll head pilti ette ei andnud. Pigem rõhutas tihnikute ja raiesmike ebameeldivust. Selle ala kasutamine modelina tekitas ka veidi üllatust - oleks oodanud maastiku lääneserva kasutust, kuhu vast rajad ei jõua ja samas on ka pisut enam reljeefi.
Viimased päevad on kulgenud pigem kergelt ja puhkavalt ning loodetavasti pole keha ennast veel päris välja lülitanud. Modelil oli metsas hetkel küllaltki raske ja vaevaline liikuda, kuid lootus jääb, et see oligi vaid käivitamine.
Nüüd ootan vaid tulevaste päevade O-elamusi.
Tehtud töö aga on kandnud esimesi vilju. Olen füüsiliselt teinud nii subjektiivse kui ka objektiivse arenguhüppe. Hüpe ei ole suur, kuid siiski selge. Parem füüsiline tase on tähendanud muidugi ka seda, et orienteerumistehnika peab kohanema kiirema liikumisega ning sellega olen ka viimased nädalad vaeva näinud. Kuigi o-tehniline rabedus on veel sees, siis vähemalt EM-il võistlemise eesmärgi sain täidetud ning nüüd saab järgmisi sihte tabama hakata.
Esiteks loomulikult on soov teha Põlula maastikel nüüd enda tasemele vastavad jooksud, millega saaks sisimas rahule jääda.
Selleks, et olla Põlula maastikuks valmis, on tehtud mitmed trennid ja laagrid piirkonna o-platsidel. Paraku on muidugi Põlula niivõrd äge ala, et head relevantset kaarti naljalt sellele ei leiagi. Ilmselt vaid Miila kaardi reljeefipesa annab mingi selgema arusaama.
Oluliseks testimiseks olid kaks nädalat tagasi toimunud katsevõistlused Sae ja Pukametsa maastikel.
Füüsiliselt olin nendeks võistlusteks hästi valmis, kuid tehniliselt ebaõnnestusin. Probleemi tuum peitus ilmselt mitme asja kokkulangemises. Esiteks juba mainitud vormitõus ja kiirem liikumine ilma orienteerumistehnilise harjumisajata. Lisaks olin suutnud vahetult enne enda kompassi ära lõhkuda ning uue nõelaga ei tahtnud üldse sinasõbraks saada ja ebakindlus aina süvenes.
Antud ebakindlus ja vajadus enda jooksuvormi ära kasutada lõppes väga ebaühtlaste sooritustega, mille sisse mahtusid ka suured vead. Näiteks siin 2-minutiline peataolek lühiraja katsekatel paralleelolukorras (millele oli juba niigi eelnenud kesine sooritus).
Vaid koos mitme riigi koondislastega tehtud intervalltreeningul Pukametsas, võis enda tegutsemisega enam-vähem rahule jääda.
Seal võtsin pisikese revanši ka Tove ees, kellele olin eelmise päeva lühirajal alla jäänud (jällegi mitu suurt viga).
Vähemalt parima naisega kannatab võidu küll joosta…
Tekstiloome hetkeks on käidud ka EM maastike modelil, mis paraku vist maastikust küll head pilti ette ei andnud. Pigem rõhutas tihnikute ja raiesmike ebameeldivust. Selle ala kasutamine modelina tekitas ka veidi üllatust - oleks oodanud maastiku lääneserva kasutust, kuhu vast rajad ei jõua ja samas on ka pisut enam reljeefi.
Viimased päevad on kulgenud pigem kergelt ja puhkavalt ning loodetavasti pole keha ennast veel päris välja lülitanud. Modelil oli metsas hetkel küllaltki raske ja vaevaline liikuda, kuid lootus jääb, et see oligi vaid käivitamine.
Nüüd ootan vaid tulevaste päevade O-elamusi.
Edu!
VastaKustuta