Tarbatu vol. 2 - Laagrid

Ansambli lahutamatuks ja oluliseks osaks olid tantsulaagrid, mis olid määravaks kohaks uue repertuaari kiirkorras õppimisele, kuid veelgi rohkem vaimsed, sotsiaalsed ja füüsilised tipphetked, kus sai ennast igas mõttes viimseni tühjaks pigistada.

Mida ma selle all mõtlen?

Eks seletada ongi pisut keeruline, kuid tavaliselt vajas kogu organism peale üht head laagrit paar nädalat kosumiseks aega.

Lisaks 5-6 tunnistele trennipäevadele kaasnes laagritega ka sotsiaalne melu 24/7, mis oli ehk kõige kurnavamgi.


Igatahes laagritest olulisim oli igasügisene ristimislaager, kus oli kavas ka traditsiooniline uute tantsijate omaks võtmine. Sellest ristimisüritusest ilmselt väga detailset infot avalikult edasi ei anna, kuid sündmus oli iga aasta pikka ootamist väärt ning öö- ja hommikutundidesse kestvad peod siiani elavalt meeles.

Minu esimesed ristimislaagrid toimusid tollal Nõo Reaalgümnaasiumis. Alles peale Nõo kooli remontiminekut hakkasime uusi laagripaiku otsima ning sellest ajast on laagrid toimunud igal aastal mõnes erinevas koolis.

Kuna kõige esimene laager toimus väga ruttu peale minu ilmumist Tarbatusse, siis selleks hetkeks ma päris kohanenud veel ei olnud ning kõike enda ümber toimuvat nähes olin veidi nagu puuga pähe saanud. Järgmistel kordadel aga oli vaim valmis ja võetud sai alati maksimum.


Ristimislaagrite juurde käis alati ka peoõhtuks kostümeerimine (vastavalt teemale) ning tantsumaraton. Selles osas osutus edukaks vist 2018 aasta laager, kuhu sai mindud sel hetkel hoopis mitteaktiivse tantsijana (vaheaasta).

Kostümeerimisse suhtusin enamasti praktilise meelelaadiga ning proovisin alati väikese vaevaga hakkama saada ja valdavalt leidsin piisava materjali kodust. Küll aga õnnestus 2018 maalt võrgukuurist kaasa veetud materjaliga võita kostüümiauhind. Teemaks oli "Kui merelt tulen ma" ning kalamehe riietusele viskasin lihtsalt haisva võrgulina peale - proovides jäljendada kaldale uhutud laipa. Tundub, et õnnestus.

Juhtumisi samal aastal saime Meriliniga ka tantsumaratoni rändkarika ajutisteks omanikeks. Korra varem olin veel olnud tantsumaratoni karika võitmisele väga lähedal 2012 suvepäevadel koos Kadri Sirkasega, kuid jäime Tuule ja Tomiga viiki ning loosi tahtel olid võidukad nemad.

Ühes talvises laagris Sihval 2013 korraldasin ansambli inimestele ka orienteerumisürituse kooli kõrval olevas metsas. Metsas oli lund põlveni, lume all sood märjad ning ürituse ülesehitus ja radade pikkus väljakutsuv ning tugevat pingutust soosiv - minule äärmiselt kutsuv, kuid kas ka teistele…?
Lihtsalt kaart (rajafaili pole kahjuks säilinud):



Tulemusena väsitasin seltskonna korralikult ära, kuid keegi püsivalt orienteerujaks sel päeval ei hakanud - peab veel õppima seda promomistööd.

Lisaks tantsulaagritele tegin kahel aastal enda initsiatiivil ka Tarbatu üldfüüsilise laagri. Toimusid need 2013 ja 2017 suvel ning Jõulumäel. Osavõtjaskond jäi pigem tagasihoidlikuks, kuid väiksemas ja tihedamalt koos tegutsevas seltskonnas saigi lihtsamalt ja intiimsemalt tegutseda. Trenni tegime korralikult, hommikuti oli sörk koos ujumisega, tempokate trennidega sai lihased valusaks, süüa sai korralikult ning ka võrku ja diski jõudis mängida. Esimesel aastal proovisin kohalikus karjäärijärves läbi viia ka veepalli treeningu, kuid jaheda vee tõttu jäi see lühikeseks ning selle asemel otsustati hoopis rannaliival tantsukava teha.


Lisaks sundisin kõiki ka vähemalt korra orienteerumisrada läbima - keegi selle üle avalikult ei kurtnud.