Lõunalaager
Eesmärgipärases varakevadises treeninglaagris Vahemere lähedal käisin tänavu esmakordselt. Paari aasta eest tegin Madridi lähedal küll 4-päevase otsa, kuid sellest 2 päeva olid võistlused, mistõttu eriti laagriks pidada ei saanud.
Varasemalt ei ole lõunalaagritesse sattunud peamiselt aja ja finantsi puuduse tõttu.
Ka tänavu jäi laagriaeg ainult nädala pikkuseks, sest kohustusi on kodus küllaga.
Seega tuli võtta lühikesest ajast maksimum ning eesmärk sai täidetud - keha sai mahladest korralikult tühjaks pigistatud.
Päev enne laagrit, pühapäeval sain paraku saalihoki võistlusel valusalt küünarnukiga rindkeresse, millele esialgu eriti tähelepanu ei pööranud, kuid tagantjärgi võib öelda, et nihketa roidemurru sai kätte. Kogu järgneva nädala oli sügav sissehingamine valus ning aevastamine põrgulikult piinarikas. Orienteerudes aga on tähelepanu õnneks hajutatud ning katkine roie maastikul liikudes ülearu ei seganud.
Hispaaniasse alustasime lendu koos Kaarli ja Kennyga, kuid samal päeval kohale jõudsime vaid Kaarliga. Odavlennufirmad ja lühike transfeer-aeg tähendasid, et Kenny pidi pagasi üle kontrolli säilitamiseks leidma teise tee kohale jõudmiseks - aega kulus lihtsalt ööpäeva jagu kauem.
Kahekesi Alicantesse jõudes sai ära kasutatud kohe lähim o-plats Guardamari luidetel.
Pärast pikka istumist oli keha liikumisvajadust täis ning kiirel ja lõbusal maastikul keris planeeritud rahulik trenn pigem kiireloomuliseks. Enesetunne oli siis etteruttavalt terve eeloleva nädala parim.
Õhtul majutusse jõudes tuli teha tutvust kohaliku pelletiahjuga ning jagada voodikohad.
Majutus asus ajaloolises Cehegini linnas, mille vanalinn paiknes pikliku mäe nõlvadel. Ise olime üsna vanalinna südames.
Asi, mis vajas harjumist oli kohalik veekütte süsteem. Eeldatava boileri kütteaeg oli ilmselt fikseeritud varahommikuks ning sellel hetkel soojaks köetud vesi oli ette nähtud kasutamiseks päeva lõpuni. Paraku suutis 4 laagerdajat kogu sooja vee enamasti juba lõunaks ära kasutada ning pärast õhtuseid trenne sai nautida vaid karastavat, jääkülma dušši.
Esimesel hommikul tegin plaanikohase hommikujooksu ümbrusega tutvumiseks ning linna järsud tõusud hakkasid kohe tunda andma.
Esimene kaarditrenn Cehegini piirkonnas oli pigem kergeloomuline sissejuhatus ning suuri probleeme ei tekkinud. Keha veel töötas, kuid kuna viimastel kuudel ei olnud enam mägisel maastikul harjunud liikuma, siis hakkas teatav väsimus sisse pugema.
Õhtune öine trenn tehnilisel maastikul näitas ka ära, et o-rutiinid olid mattunud arvestatava roostekihi alla.
Kohalikele rasketele maastikele lisasid vürtsi kohalikud tigedad Pokud. Tegemist oli siis esparto heinatuttidega, mille kuivanud otsad olid nõelteravad ja õige nurga all nende vastu joostes läbistasid need otsad ennast naha sisse ja murdusid ära.
Tulemuseks olid 1-2 mm pikkused peened heinapinnud jalgades, mis hakkasid tillukesi mädakoldeid tekitama. Õhtuste meelelahutustena sai neid pinde küll ükshaaval välja pigistatud, kuid nädala lõpuks kuhjus neid juba nii palju, et kergem oli käega lüüa.
Näitena siin heinte poolt kaunistatud Kaarli jalg:
Ei tea kas kohalikud on sellega juba nii harjunud või on neil palju paksem nahk. Igatahes püksid tundusid olevat kõigil üsna tavapärased ja mõni neiu jooksis ka paljaste säärtega.
Juba kolmapäeval olid plaanis kiired, ühisstartidest trennid ning selle päeva puhuks oli organism otsustanud funktsioneerimise peatada. Edasi liikuda oli raske ning seetõttu ka tehnilist sooritust eriti koos hoida ei suutnud. Mõlema trenni lõpus kiskus enda tempo matkamiseks.
http://3drerun.worldofo.com/index.php?id=-16903706&type=info
Päev hiljem ja väsimuse kuhjumine hommikustel liigutustel selgelt tunda.
Panin neljapäeval suure lootuse tavaraja trennile, sest tavaliselt hakkab minu organism ennast pikema pingutuse järel kokku võtma. Nii enam-vähem ka oli - toimus esimene enesetundeline pööre positiivse suunas, kuid see oli vaid väike nõksakas - värskusest oli asi veel kaugel.
Ka õhtune treening keerulisel Maravilla maastikul näitas, et nii füüsiline kui ka tehniline külg logisevad kolinal.
Reedel käisime võistluste treeningkaardil kus suhteliselt kiire maastik, vähesed tõusud ja pigem lihtsad punktid koos veidi paranenud enesetundega andsid põhjust optimismile.
Õhtul tahtsin teha väikese sutsaka sprinditreeningu näol meie ööbimiskoha ümbruses, kuid 20 minuti pikkune ja mägine sprindirada pigem jälle väsitas ning enesetunne pööras jälle langusesse.
Esimese WRE võistluspäeva hommik - mõõtsin HRV, CV ning tegin kerge hommikujooksu - tulemused näitasid ära, et täna ei ole keha võistlusvalmiduses. Mis siis ikka - starti minemata ikka ei jäta ja tuleb anda päeva parim.
Stardis võtsin rahulikult ja planeerisin alustada tagasihoidlikult. Vaatasin esimese punkti legendi - tihniku serv.
Stardipiiksud käisid - läks lahti! Esimesse suund paika ning enne punkti laskun orgu. Olen asukohas kindel ning vaatan, et punkt peaks oru põhjas olema.
Jooksen kitsasse voolusängi, kuid punkti ei näe. Siis jõuab kohale, et legend oli ju tihnik. Tegin kõrval olevale põõsale ringi peale ja lõpuks nägin okste vahel ka tähist. Jama - juba alustuseks 30 sekundit korstnas.
Punktist väljusin rahulikult ja vaatasin pikalt eesolevat etappi - proovisin leida võimalikult valutut kanalit läbi mäeharja. Võtsin kasutusele kaduva raja abi ning hakkasin tõusma.
Pikka ringijooksu varianti vasakult ei näinudki, kuid finišis olles tõdesin, et tegelikult oleksin pidanud ikkagi sealtkaudu jooksma (nagu nt. Bojan).
Üldiselt ennast väga raskelt ei tundnud, kuid pikka tõusu võttes hakkasid säärelihased juba mõnesaja meetri järel tugevalt tuld välja lööma. Valu süvenes pidevalt ja tõusu lõppu veel kaugeltki ei paistnud - nõlv läks aina järsemaks.
Lõpuks muutus valu säärtes nii väljakannatamatuks, et olin sunnitud kõndima hakkama. Valu iseloom tundus mulle olevat seotud verevarustushäirega - nagu oleks žgutid jalgadele peale pandud. Ilmselt mingit tüüpi isheemia see siis oligi. Igatahes päris seisma ei tahtnud jääda - võistlus ikkagi, kuid liikumine muutus väga aeglaseks. Mingil hetkel roomasin ühe 14? klassi poisi taga nõlvast üles - pulss oli rahulik ja hingeldama ei võtnud, aga jalad lihtsalt ei kandnud. Harjale jõudmine oli väike kergendus, kuid laskumine teisel pool ei pakkunud säärtele palju hõlpu. Mäe põhjanõlv oli oluliselt võsasem ning kivine pinnas halvemini nähtav, mistõttu ei julgenud eriti tempokalt edasi kulgeda.
2 punkt ise tuli küllaltki lihtsalt vastu.
Punktide 3 ja 4 tõusudel kordus tugev säärevalu ning nüüd lisandus valule ka tuimus. Tundub, et ka närvid lõpetasid oma töö. Jalgade all olid justkui tundetud pakud, mis muutsid raskel maastikul liikumise veelgi keerulisemaks.
Teel 5ndasse punkti jäid tee peale mõned pikemad laskumised ja laugemad maastikuosad, kus tundsin, et verevool jalgadesse taastub ning paralleelselt sipelgate-tundega säärtes sain hakata jälle asjalikumaid jooksuliigutusi tegema.
Punkti kavatsesin rünnata mäeharjalt, kahe künka vahelt. Võtsin eemalt ilusti suuna ja jooksin mööda lauget nõlva harjale.
Viskasin kindluse huvides veel pilgu mõlemale poole - vasakul oli küngas ilusti olemas - paremal aga….küngast ei paista!!! Silma hakkas ainult langev mäenina. Mõtlasin kiirelt, et mis võis valesti minna - eelnevalt oli kõik justkui paigas. Aga kuna arvasin, et enda silm ei peta, siis ehk olen liiga paremale kaldunud ja harjale jõudnud vales kohas. Korrigeerisin vasakule ning jooksin enda arvates sobivasse orgu. Isegi voolusängid nagu veidi klappisid, kuid punkti ei ole…
Jään seisma ja mõtlen - mõistan, et olin siiski varasemalt õigel trajektooril olnud, kuid küngas oli kuhugi peitu jäänud. Jooksen punkti ja tõden, et suurest veast sel korral ei pääsenud.
Edasi tulid mõned etapid ilma oluliste vahejuhtumiteta.
Etapil 8-9 oleval suurel tõusul muidugi jälle sääred joosta ei lubanud.
Punkt 11 oli joogipunkt ning ees tundus olevat paar füüsiliselt lihtsat puntki - proovisin tempot tõsta ja sain kohe karistatud - 12ndaga peaaegu minut viga ning 13ndaga pool minutit.
Pea lihtsalt ei lõiganud enam.
Etapi 15ndasse lahendasin vasakult mäeharjasid kaudu. Esialgu arvasin, et sealt saab summaarselt vähem tõusu, mis oli mõneti ka õige, kuid antud valik tähendas, et tõus tuli ühe pika ja raske tõusuna, mis minu jalgadele kohe üldse ei sobinud.
Kui lõpuks mäeharjale jõudsin, siis komberdasin vaevu edasi ning punkti suunas laskuma hakates oli mul raskusi keskendumisega. Üks suur nõlv ebamääraste orgudega ei pakkunud häid pidepunkte ning kõhutunde ajel laskusin üldsuunaga mäest alla. Mingil hetkel märkasin vasakul veesängi koos kaljudega ja seda käsipuuna kasutades liikusin sujuvalt paremale. Liikusin kahtlevalt ja pidevalt kontrollides, kuid lõpuks punkt siiski vastu tuli. Halva soorituse tõttu läks kaduma ilmselt mitu minutit.
Järgmine punkt tundus lihtne - lihtsalt suund peale ning minema. Üle nina liikudes kontrollisin veel suunda - klappis ja hakkasin silmadega otsima puntkiobjektiks olevat põõsast. Eespool põõsas paistis ning olin kindel, et selle taga on punkt. Jooksin hooga kohale ja… punkti pole!
Vaatan kaarti, et millise põõsa juures ma siis olen, kuid kaardil ühtegi paralleelset objetki kajastatud ei olnud.
Ärritatuna hakkasin ümbrust kammima ning veidi kõrgemal paistis ka punkt täpselt samasuguse põõsa juures, kuid üks oli kaardil, ja teist ei olnud.
Edasi tuli veel viimane suurem tõus ära kannatada ning siis hakkas elu veidi lahedamaks minema.
Viimaste punktide puhul sai isegi veidi hoogu juurde lisatud, kuid motivatsiooni end punasesse pingutada enam ei olnud. Vigu sai kokku tehtud vast u. 11 minuti jagu.
Lõpuks sai piinarikas, kuid rahuliku pulsiga rada läbitud ning tulemus rõõmu ei pakkunud. Küll aga on nüüd selge, millist sorti tööd tuleb veel endaga teha.
Tublid sooritused tegid Timo ja Lauri vastavalt I ja III kohaga ning kõva jooks oli ka Kaarli poolt 11. kohaga. Endal tuli leppida 25 minuti kaotusega ja 31 kohaga.
Tulemused: https://www.control200.com/Resultado.aspx?Evento=167&Etapa=1
Samal õhtul pakuti võimalust joosta veel WRE sprindirada lähedalasuvas külas. Raja parameetrid hindasid kohaletulnute võimeid pisut üle ning võitjaaeg 17 minutit tähendas, et nõrgemad said endale juba päris pika pingutuse. Samas olin pettunud raja tehnilises lihtsuses - Cehegin oli juba ootused üles kütnud.
Ise jooksin raja läbi ühtlase tempoga ning ühe konkreetsema veaga. Särtsu sees ei olnud ja kaotus oli vastavalt ligi 5 minutit. Sprindis näitas taset Kenny, saades II koha.
Varasemalt ei ole lõunalaagritesse sattunud peamiselt aja ja finantsi puuduse tõttu.
Ka tänavu jäi laagriaeg ainult nädala pikkuseks, sest kohustusi on kodus küllaga.
Seega tuli võtta lühikesest ajast maksimum ning eesmärk sai täidetud - keha sai mahladest korralikult tühjaks pigistatud.
Päev enne laagrit, pühapäeval sain paraku saalihoki võistlusel valusalt küünarnukiga rindkeresse, millele esialgu eriti tähelepanu ei pööranud, kuid tagantjärgi võib öelda, et nihketa roidemurru sai kätte. Kogu järgneva nädala oli sügav sissehingamine valus ning aevastamine põrgulikult piinarikas. Orienteerudes aga on tähelepanu õnneks hajutatud ning katkine roie maastikul liikudes ülearu ei seganud.
Hispaaniasse alustasime lendu koos Kaarli ja Kennyga, kuid samal päeval kohale jõudsime vaid Kaarliga. Odavlennufirmad ja lühike transfeer-aeg tähendasid, et Kenny pidi pagasi üle kontrolli säilitamiseks leidma teise tee kohale jõudmiseks - aega kulus lihtsalt ööpäeva jagu kauem.
Kahekesi Alicantesse jõudes sai ära kasutatud kohe lähim o-plats Guardamari luidetel.
Pärast pikka istumist oli keha liikumisvajadust täis ning kiirel ja lõbusal maastikul keris planeeritud rahulik trenn pigem kiireloomuliseks. Enesetunne oli siis etteruttavalt terve eeloleva nädala parim.
Õhtul majutusse jõudes tuli teha tutvust kohaliku pelletiahjuga ning jagada voodikohad.
Majutus asus ajaloolises Cehegini linnas, mille vanalinn paiknes pikliku mäe nõlvadel. Ise olime üsna vanalinna südames.
Asi, mis vajas harjumist oli kohalik veekütte süsteem. Eeldatava boileri kütteaeg oli ilmselt fikseeritud varahommikuks ning sellel hetkel soojaks köetud vesi oli ette nähtud kasutamiseks päeva lõpuni. Paraku suutis 4 laagerdajat kogu sooja vee enamasti juba lõunaks ära kasutada ning pärast õhtuseid trenne sai nautida vaid karastavat, jääkülma dušši.
Esimesel hommikul tegin plaanikohase hommikujooksu ümbrusega tutvumiseks ning linna järsud tõusud hakkasid kohe tunda andma.
Esimene kaarditrenn Cehegini piirkonnas oli pigem kergeloomuline sissejuhatus ning suuri probleeme ei tekkinud. Keha veel töötas, kuid kuna viimastel kuudel ei olnud enam mägisel maastikul harjunud liikuma, siis hakkas teatav väsimus sisse pugema.
Õhtune öine trenn tehnilisel maastikul näitas ka ära, et o-rutiinid olid mattunud arvestatava roostekihi alla.
Kohalikele rasketele maastikele lisasid vürtsi kohalikud tigedad Pokud. Tegemist oli siis esparto heinatuttidega, mille kuivanud otsad olid nõelteravad ja õige nurga all nende vastu joostes läbistasid need otsad ennast naha sisse ja murdusid ära.
Tulemuseks olid 1-2 mm pikkused peened heinapinnud jalgades, mis hakkasid tillukesi mädakoldeid tekitama. Õhtuste meelelahutustena sai neid pinde küll ükshaaval välja pigistatud, kuid nädala lõpuks kuhjus neid juba nii palju, et kergem oli käega lüüa.
Näitena siin heinte poolt kaunistatud Kaarli jalg:
Ei tea kas kohalikud on sellega juba nii harjunud või on neil palju paksem nahk. Igatahes püksid tundusid olevat kõigil üsna tavapärased ja mõni neiu jooksis ka paljaste säärtega.
Juba kolmapäeval olid plaanis kiired, ühisstartidest trennid ning selle päeva puhuks oli organism otsustanud funktsioneerimise peatada. Edasi liikuda oli raske ning seetõttu ka tehnilist sooritust eriti koos hoida ei suutnud. Mõlema trenni lõpus kiskus enda tempo matkamiseks.
http://3drerun.worldofo.com/index.php?id=-16903706&type=info
Päev hiljem ja väsimuse kuhjumine hommikustel liigutustel selgelt tunda.
Panin neljapäeval suure lootuse tavaraja trennile, sest tavaliselt hakkab minu organism ennast pikema pingutuse järel kokku võtma. Nii enam-vähem ka oli - toimus esimene enesetundeline pööre positiivse suunas, kuid see oli vaid väike nõksakas - värskusest oli asi veel kaugel.
Ka õhtune treening keerulisel Maravilla maastikul näitas, et nii füüsiline kui ka tehniline külg logisevad kolinal.
Reedel käisime võistluste treeningkaardil kus suhteliselt kiire maastik, vähesed tõusud ja pigem lihtsad punktid koos veidi paranenud enesetundega andsid põhjust optimismile.
Õhtul tahtsin teha väikese sutsaka sprinditreeningu näol meie ööbimiskoha ümbruses, kuid 20 minuti pikkune ja mägine sprindirada pigem jälle väsitas ning enesetunne pööras jälle langusesse.
Esimese WRE võistluspäeva hommik - mõõtsin HRV, CV ning tegin kerge hommikujooksu - tulemused näitasid ära, et täna ei ole keha võistlusvalmiduses. Mis siis ikka - starti minemata ikka ei jäta ja tuleb anda päeva parim.
Stardis võtsin rahulikult ja planeerisin alustada tagasihoidlikult. Vaatasin esimese punkti legendi - tihniku serv.
Stardipiiksud käisid - läks lahti! Esimesse suund paika ning enne punkti laskun orgu. Olen asukohas kindel ning vaatan, et punkt peaks oru põhjas olema.
Jooksen kitsasse voolusängi, kuid punkti ei näe. Siis jõuab kohale, et legend oli ju tihnik. Tegin kõrval olevale põõsale ringi peale ja lõpuks nägin okste vahel ka tähist. Jama - juba alustuseks 30 sekundit korstnas.
Punktist väljusin rahulikult ja vaatasin pikalt eesolevat etappi - proovisin leida võimalikult valutut kanalit läbi mäeharja. Võtsin kasutusele kaduva raja abi ning hakkasin tõusma.
Pikka ringijooksu varianti vasakult ei näinudki, kuid finišis olles tõdesin, et tegelikult oleksin pidanud ikkagi sealtkaudu jooksma (nagu nt. Bojan).
Üldiselt ennast väga raskelt ei tundnud, kuid pikka tõusu võttes hakkasid säärelihased juba mõnesaja meetri järel tugevalt tuld välja lööma. Valu süvenes pidevalt ja tõusu lõppu veel kaugeltki ei paistnud - nõlv läks aina järsemaks.
Lõpuks muutus valu säärtes nii väljakannatamatuks, et olin sunnitud kõndima hakkama. Valu iseloom tundus mulle olevat seotud verevarustushäirega - nagu oleks žgutid jalgadele peale pandud. Ilmselt mingit tüüpi isheemia see siis oligi. Igatahes päris seisma ei tahtnud jääda - võistlus ikkagi, kuid liikumine muutus väga aeglaseks. Mingil hetkel roomasin ühe 14? klassi poisi taga nõlvast üles - pulss oli rahulik ja hingeldama ei võtnud, aga jalad lihtsalt ei kandnud. Harjale jõudmine oli väike kergendus, kuid laskumine teisel pool ei pakkunud säärtele palju hõlpu. Mäe põhjanõlv oli oluliselt võsasem ning kivine pinnas halvemini nähtav, mistõttu ei julgenud eriti tempokalt edasi kulgeda.
2 punkt ise tuli küllaltki lihtsalt vastu.
Punktide 3 ja 4 tõusudel kordus tugev säärevalu ning nüüd lisandus valule ka tuimus. Tundub, et ka närvid lõpetasid oma töö. Jalgade all olid justkui tundetud pakud, mis muutsid raskel maastikul liikumise veelgi keerulisemaks.
Teel 5ndasse punkti jäid tee peale mõned pikemad laskumised ja laugemad maastikuosad, kus tundsin, et verevool jalgadesse taastub ning paralleelselt sipelgate-tundega säärtes sain hakata jälle asjalikumaid jooksuliigutusi tegema.
Punkti kavatsesin rünnata mäeharjalt, kahe künka vahelt. Võtsin eemalt ilusti suuna ja jooksin mööda lauget nõlva harjale.
Viskasin kindluse huvides veel pilgu mõlemale poole - vasakul oli küngas ilusti olemas - paremal aga….küngast ei paista!!! Silma hakkas ainult langev mäenina. Mõtlasin kiirelt, et mis võis valesti minna - eelnevalt oli kõik justkui paigas. Aga kuna arvasin, et enda silm ei peta, siis ehk olen liiga paremale kaldunud ja harjale jõudnud vales kohas. Korrigeerisin vasakule ning jooksin enda arvates sobivasse orgu. Isegi voolusängid nagu veidi klappisid, kuid punkti ei ole…
Jään seisma ja mõtlen - mõistan, et olin siiski varasemalt õigel trajektooril olnud, kuid küngas oli kuhugi peitu jäänud. Jooksen punkti ja tõden, et suurest veast sel korral ei pääsenud.
Edasi tulid mõned etapid ilma oluliste vahejuhtumiteta.
Etapil 8-9 oleval suurel tõusul muidugi jälle sääred joosta ei lubanud.
Punkt 11 oli joogipunkt ning ees tundus olevat paar füüsiliselt lihtsat puntki - proovisin tempot tõsta ja sain kohe karistatud - 12ndaga peaaegu minut viga ning 13ndaga pool minutit.
Pea lihtsalt ei lõiganud enam.
Etapi 15ndasse lahendasin vasakult mäeharjasid kaudu. Esialgu arvasin, et sealt saab summaarselt vähem tõusu, mis oli mõneti ka õige, kuid antud valik tähendas, et tõus tuli ühe pika ja raske tõusuna, mis minu jalgadele kohe üldse ei sobinud.
Kui lõpuks mäeharjale jõudsin, siis komberdasin vaevu edasi ning punkti suunas laskuma hakates oli mul raskusi keskendumisega. Üks suur nõlv ebamääraste orgudega ei pakkunud häid pidepunkte ning kõhutunde ajel laskusin üldsuunaga mäest alla. Mingil hetkel märkasin vasakul veesängi koos kaljudega ja seda käsipuuna kasutades liikusin sujuvalt paremale. Liikusin kahtlevalt ja pidevalt kontrollides, kuid lõpuks punkt siiski vastu tuli. Halva soorituse tõttu läks kaduma ilmselt mitu minutit.
Järgmine punkt tundus lihtne - lihtsalt suund peale ning minema. Üle nina liikudes kontrollisin veel suunda - klappis ja hakkasin silmadega otsima puntkiobjektiks olevat põõsast. Eespool põõsas paistis ning olin kindel, et selle taga on punkt. Jooksin hooga kohale ja… punkti pole!
Vaatan kaarti, et millise põõsa juures ma siis olen, kuid kaardil ühtegi paralleelset objetki kajastatud ei olnud.
Ärritatuna hakkasin ümbrust kammima ning veidi kõrgemal paistis ka punkt täpselt samasuguse põõsa juures, kuid üks oli kaardil, ja teist ei olnud.
Edasi tuli veel viimane suurem tõus ära kannatada ning siis hakkas elu veidi lahedamaks minema.
Viimaste punktide puhul sai isegi veidi hoogu juurde lisatud, kuid motivatsiooni end punasesse pingutada enam ei olnud. Vigu sai kokku tehtud vast u. 11 minuti jagu.
Lõpuks sai piinarikas, kuid rahuliku pulsiga rada läbitud ning tulemus rõõmu ei pakkunud. Küll aga on nüüd selge, millist sorti tööd tuleb veel endaga teha.
Tublid sooritused tegid Timo ja Lauri vastavalt I ja III kohaga ning kõva jooks oli ka Kaarli poolt 11. kohaga. Endal tuli leppida 25 minuti kaotusega ja 31 kohaga.
Tulemused: https://www.control200.com/Resultado.aspx?Evento=167&Etapa=1
Samal õhtul pakuti võimalust joosta veel WRE sprindirada lähedalasuvas külas. Raja parameetrid hindasid kohaletulnute võimeid pisut üle ning võitjaaeg 17 minutit tähendas, et nõrgemad said endale juba päris pika pingutuse. Samas olin pettunud raja tehnilises lihtsuses - Cehegin oli juba ootused üles kütnud.
Ise jooksin raja läbi ühtlase tempoga ning ühe konkreetsema veaga. Särtsu sees ei olnud ja kaotus oli vastavalt ligi 5 minutit. Sprindis näitas taset Kenny, saades II koha.
Tulemused: https://www.control200.com/Resultado.aspx?Evento=167&Etapa=2
Järgmise päeva lühirajaks ei olnud organism jätkuvalt eriti valmis, kuid raja parameetrites lubatud vähesed tõusumeetrid viitasid, et äkki suudan ikkagi kogu raja vältel jooksusammu teha.
Rajale lasti viitstardist, eilse tavaraja põhjal ning 10 sekundi sees sain jooksma koos kahe teise tüübiga. GPS alusel oli üks neist Jesus ning teine vist keegi sakslane.
Esimeses punktis kaldus sakslane juba kõrvale ning teda enam ei näinud. Jesus püsis mul 3 punktini sabas, kuid siis hakkas maha jääma.
Esimeste punktide põhjal tundsin, et mootor töötab enam-vähem rahuldavatel pööretel. Värskust ja tugevat vormi küll ei olnud, kuid nö baastempot suutis hoida. Tõusudel andsid sääred küll tunda, kuid seekord olid tõusud piisavalt laugemad ning lühemad, et need mõned valusutsakad suutsin ära kannatada.
Neljandasse liikusin hoolikalt suunaga ning etapi teises pooles olin veel ilusti suuremas orus pildil. Siis aga kadus tähelepanu veidi jalgadele ning muutusin kohe ka ebakindlaks. Arvasin, et olen juba piisavalt kõrgemale liikunud ning hakkasin otsima punkti vasakult. Ühte punkti ka nägin, kuid - number on vale! Õnneks taipasin legendi laiema pilguga vaadata ning sain aru, et olen juba 5ndas punktis. Kirusin ennast 4ndasse joostes ja sain aru, et kiirel maastikul oli sellega väga hea sooritus juba rikutud.
Teist korda 5ndas sain Jesuse jälle kätte ning 6ndasse minnes surusin mööda.
6ndasse orienteerusin ilusti ning eemalt silmasin ka punktikohaks olevat võsatukka. Jooksin kohale, kuid punkti ei näe! Jäin kaarti kontrollima ning selle peale jooksis Jesus teiselt poolt põõsast mööda. Kurat - punkt oli jälle kuskil okste varjus.
Tuli jälle Jesusest mööda suruda ning järgmistel etappidel sain ka punktidele enam-vähem adekvaatselt pihta.
Uued vead tulid alles keskusest läbijooksu järel. 16ndasse liikudes olin punkti piirkonda jõudes veendunud, et olin nõlval just allapoole hoidunud, kuid tegelikkus oli midagi muud.
Samuti olin korralikult mööda jooksmas ka 17ndast, kuid õnneks nägin tähist ja tegin 90 kraadise paranduse.
Tulemuseks jäi 38 koht, kaotusega Timole 7 minutit. Hästi jooksis ka Kenny saades II koha.
Tulemused: https://www.control200.com/Resultado.aspx?Evento=167&Etapa=3
Kui proovisin enda vigu kokku summeerida, siis sain umbes 3,5 minutit - muu jäi füüsise ja jalgade taha.
Võistlustest tehti kohapeal ka teleülekanded:
Tavarada - https://www.youtube.com/watch?v=_qugWlMKzbk
Sprint - https://www.youtube.com/watch?v=p4K_ip6oesY
Lühirada - https://www.youtube.com/watch?v=6BoYilNLVPs
Pühapäeva õhtul tegime Kaarliga veel rahuliku teevalikute trenni Maravillase loodepoolses osas, mis osutus enda arvates ehk isegi piirkonna kõige ägedamaks o-platsiks. Alustasime veel valges ning teine pool oli juba pimedas.
Seal tahaks kindlasti teha puhanud olekus kiireid trenne, soovitavalt mikro-O kaardiga.
Seega kokkuvõtvalt oli asjalik laager, mille eesmärk sai täidetud. Vaja oli teha tagasi kõik talvel ärajäänud o-kilomeetrid ning alustada pauguga eriettevalmistusperioodi.
Kuna olulisem oli laager iseenesest, siis võistlusi (olgugi, et WRE) väga oluliseks ei pidanud ning ennast eelnevalt värskena ei hoidnud. Tulemus oli vastav ning sügavat emotsiooni sellele ei omista. Nõrkusteks olnud tõusud ja raske maastik vajavad järele aitamist, sest talvel on võimaluste piiratus tinginud nende unarusse jätmise.
Vaatasin üle ka kella alusel kogutud tõusumeetrid. Selle nädalaga sain neid 4200m, mis võrdus talvel keskmise kuu treeningutega (suusatamine sissearvatud).
Orienteerumistehnilise poole pealt tundsin, et nädala lõpus hakkas alles roostekiht maha kuluma ning ideaalis võiks veel 1-2 nädalat laagerdada.
Paraku tuleb aga hakata jälle Eestis lumevabasid metsasid otsima.
Järgmise päeva lühirajaks ei olnud organism jätkuvalt eriti valmis, kuid raja parameetrites lubatud vähesed tõusumeetrid viitasid, et äkki suudan ikkagi kogu raja vältel jooksusammu teha.
Rajale lasti viitstardist, eilse tavaraja põhjal ning 10 sekundi sees sain jooksma koos kahe teise tüübiga. GPS alusel oli üks neist Jesus ning teine vist keegi sakslane.
Esimeses punktis kaldus sakslane juba kõrvale ning teda enam ei näinud. Jesus püsis mul 3 punktini sabas, kuid siis hakkas maha jääma.
Esimeste punktide põhjal tundsin, et mootor töötab enam-vähem rahuldavatel pööretel. Värskust ja tugevat vormi küll ei olnud, kuid nö baastempot suutis hoida. Tõusudel andsid sääred küll tunda, kuid seekord olid tõusud piisavalt laugemad ning lühemad, et need mõned valusutsakad suutsin ära kannatada.
Neljandasse liikusin hoolikalt suunaga ning etapi teises pooles olin veel ilusti suuremas orus pildil. Siis aga kadus tähelepanu veidi jalgadele ning muutusin kohe ka ebakindlaks. Arvasin, et olen juba piisavalt kõrgemale liikunud ning hakkasin otsima punkti vasakult. Ühte punkti ka nägin, kuid - number on vale! Õnneks taipasin legendi laiema pilguga vaadata ning sain aru, et olen juba 5ndas punktis. Kirusin ennast 4ndasse joostes ja sain aru, et kiirel maastikul oli sellega väga hea sooritus juba rikutud.
Teist korda 5ndas sain Jesuse jälle kätte ning 6ndasse minnes surusin mööda.
6ndasse orienteerusin ilusti ning eemalt silmasin ka punktikohaks olevat võsatukka. Jooksin kohale, kuid punkti ei näe! Jäin kaarti kontrollima ning selle peale jooksis Jesus teiselt poolt põõsast mööda. Kurat - punkt oli jälle kuskil okste varjus.
Tuli jälle Jesusest mööda suruda ning järgmistel etappidel sain ka punktidele enam-vähem adekvaatselt pihta.
Uued vead tulid alles keskusest läbijooksu järel. 16ndasse liikudes olin punkti piirkonda jõudes veendunud, et olin nõlval just allapoole hoidunud, kuid tegelikkus oli midagi muud.
Samuti olin korralikult mööda jooksmas ka 17ndast, kuid õnneks nägin tähist ja tegin 90 kraadise paranduse.
Tulemuseks jäi 38 koht, kaotusega Timole 7 minutit. Hästi jooksis ka Kenny saades II koha.
Tulemused: https://www.control200.com/Resultado.aspx?Evento=167&Etapa=3
Kui proovisin enda vigu kokku summeerida, siis sain umbes 3,5 minutit - muu jäi füüsise ja jalgade taha.
Võistlustest tehti kohapeal ka teleülekanded:
Tavarada - https://www.youtube.com/watch?v=_qugWlMKzbk
Sprint - https://www.youtube.com/watch?v=p4K_ip6oesY
Lühirada - https://www.youtube.com/watch?v=6BoYilNLVPs
Pühapäeva õhtul tegime Kaarliga veel rahuliku teevalikute trenni Maravillase loodepoolses osas, mis osutus enda arvates ehk isegi piirkonna kõige ägedamaks o-platsiks. Alustasime veel valges ning teine pool oli juba pimedas.
Seal tahaks kindlasti teha puhanud olekus kiireid trenne, soovitavalt mikro-O kaardiga.
Seega kokkuvõtvalt oli asjalik laager, mille eesmärk sai täidetud. Vaja oli teha tagasi kõik talvel ärajäänud o-kilomeetrid ning alustada pauguga eriettevalmistusperioodi.
Kuna olulisem oli laager iseenesest, siis võistlusi (olgugi, et WRE) väga oluliseks ei pidanud ning ennast eelnevalt värskena ei hoidnud. Tulemus oli vastav ning sügavat emotsiooni sellele ei omista. Nõrkusteks olnud tõusud ja raske maastik vajavad järele aitamist, sest talvel on võimaluste piiratus tinginud nende unarusse jätmise.
Vaatasin üle ka kella alusel kogutud tõusumeetrid. Selle nädalaga sain neid 4200m, mis võrdus talvel keskmise kuu treeningutega (suusatamine sissearvatud).
Orienteerumistehnilise poole pealt tundsin, et nädala lõpus hakkas alles roostekiht maha kuluma ning ideaalis võiks veel 1-2 nädalat laagerdada.
Paraku tuleb aga hakata jälle Eestis lumevabasid metsasid otsima.
Kommentaarid
Postita kommentaar