Tarbatu vol. 3 - Tantsupeod
Rääkides riiklikest tantsupidudest, siis esimene võimalus oleks mul võinud olla 2011 noorte tantsupeol (vanust siis 19), kuid see läks veidi nihu. Selleks hetkeks olin tantsimas III koosseisus (tõstetud varasemast noortepundist edasi) ning seal olid valdavalt juba minust selgelt vanemad tantsijad. Tol aastal tehti otsus, et I-III koosseis noorte peole ei lähe, lähevad ainult nooremad koosseisud.
Võimaluse aken aga tehti korraks lahti, sest ansamblile pakuti kohta valikrühmade seas. Valikrühma täitmiseks viidi läbi küsitlus ning panin ennast sinna kirja. Soovijate hulk oli selline, et esialgu loeti mind koosseisu. Seega ütlesin ka juba koolis koorile ära, et mina nendega ei majutu ja registreerimise teeb teise grupi kaudu.
Läks aga natuke aega mööda ning valikrühm otsustati komplekteerida puhtalt II koosseisu põhiseks ja mina jäin ripakile. Hiljem ei viitsinud enam ennast kuhugi sebida ning tol aastal jäi nii tantsupeol kui ka laulupeol käimata.
Üldtantsupeole aga jõudsin 2014 aastal ning sellest kogemusest väga erilisi lugusid meelde ei tule - ilmselt oli juba 5-aastane tantsija staaž muutnud paljutki tavapäraseks.
Klassikaline tantsupeo nädal tähendas proovides tundide kaupa istumist, seismist ja kükitamist, kuni liigijuhid ükshaaval kogu inimmassi koordineeritult tegutsema suunasid. Valdavalt oli seega palju platsi peal igavlemist, mida elavdasid meeldivad kaaslased. Lõpuks peaesinemisel sai küll esinemistunde kätte, kuid suur väljak ja palju rahvast muutsid publiku tunnetuse pigem kaugeks. Palju vahetumat ja tunnetuslikult ehedamat esinemise fiilingut pakub siiski kontserdisaali lava.
Sarnased tantsupidude kogemused, kuid väiksemas mastaabis, pärinesid ka Tartu ja Tartumaa tantsupidudest
Emotsionaalselt kõige olulisemateks tantsupidudeks kujunesid vast Baltikumi üliõpilaste laulu- ja tantsupeod ‘Gaudeamus’. Toimusid need minu osavõtul 2011 Leedus (Vilnius), 2014 Lätis (Daugavpils) ja 2018 Tartus.
2011 ja Leedu jätsid mällu nii mõnegi ereda hetke. Majutati kogu Eesti ja Läti tudengeid ühes suures äärelinna jäähallis, kus halli alale olid tekitatud moodulaedadest sektsioonid ning põrandale tuli endale meelepärane ase tekitada. Seega oli suur hulk peolisi ühe suure katuse all koos.
Peamine melu toimus seega õhtust hommikuni jäähallis ning päevasel ajal proovisid tantsijad Vilniuse südalinnas vabadel hetkedel peatäit välja magada.
Kui jäähallis üritati ühel hetkel öösel tagada öörahu elektri väljatõmbamisega, et ei saaks enam muusikat mängida, siis olukorra lahendas Tartu puhkpilliorkester Popsid, kes tagasid piiramatu tantsumuusika. Tarbatu poolelt näitas teiste seas ka tulevane tituleeritud tantsujuht enda oskusi baarileti peal.
Legendaarseks on kujunenud ka leedukate toitlustusoskused. Tüüpiline lõunasöök oli näiteks selline:
- pool plastikkaussi suppi, mis oli põhimõtteliselt ülesoolatud puljong ning põhjas leidus kümmekond kõva (keetmata) riisitera
- kaks keedetud viinerit + üks leivaviil
- porgandi toorsalat, mis oli musta pipraga üle kallatud (pipart oli nii palju, et mina seda süüa ei suutnud). Jäi ka kahtlus, et oli püütud varjata riknemise maitset.
- roheline banaan, mille koorimine vajas taskunuga ning seedimine ilmselt mäletsejate seedekulglat
Targad tantsijad panid banaanid endale kotti ning kuuldavasti võeti need välja 2 nädalat hiljem Eesti üldtantsupeol, kus nad olid juba söödavateks muutunud.
Peamine kaloraaž meie tantsijatel pärines vist vedelal kujul sissejoodust (7 kcal/g).
Huvitav oli toona ka läbi Vilniuse suunatud peo rongkäik, mis kulges Nerise jõe kaldal. Antud promenaad oli täis auke, katkiseid kive, vedelevaid süstlaid ning muud prügi. Rongkäigu lõpus suunati meid lippude ja vimplitega kuivkäimlate taha metsatukka.
Tantsu- ja laulupidu ise oli aga ilusas looduslik-konstrueeritud amfiteatris Vilniuse metsapargis ning eestlaste kava oli spetsiaalselt selleks ürituseks loodud. Tantsulise osa autoriteks sealjuures Tarbatu enda juhendajad - Jaanus Randma ja Maarja Pärn.
Põhjalikuma blogiülevaate Leedu Gaudekast saab ansamblikaaslase Stigi postitusest siit (varastasin talt ka ühe pildi).
http://stigiblogi.blogspot.com/2011/07/nadalavahetus-vilniuses-ehk-xvi.html
2014 Gaudeamus päris samaväärselt meeldejääv ei olnud. Majutati meid Lätis viisakatesse ühikatubadesse ning toit oli asjalik. Ürituse esinemised olid aga toona kuidagi väiksemas mastaabis ja killustatud, mistõttu sellist suure peo meeleolu vist ei tekkinudki.
Ka 2018 Tartus oli emotsionaalselt argisem, sest ööbida sai enda kodus ning sellist suurt sulandumist pikkade pidudega ei toimunud - lihtsam oli varakult koju voodisse kobida.
Küll aga näitas Tartu enda taset toitlustusega - pakuti restorani-väärilist menüüd.
Tantsupeo kontsert korraldati Tamme staadionil selle jaoks ehitatud laval.
Käidud sai ka kahel Meeste Tantsupeol. 2010 pidu oli positiivne elamus ning just tantsud lisasid kogu üritusele väga meeleoluka varjundi. Minu jaoks oli tegemist ka esimese tantsupeo kogemusega, mis on ikka huvitav ning võrratu seltskond muutis iga päeva huumorirohkeks.
2016 aasta pidu oli aga mitmete küsitavustega ning reatantsijana jäi mulje, et kogu üritus on ainult korraldajatele raha kokku ajamiseks loodud. Lõpuks tekitas aga peamise negatiivse lõppmulje ikkagi tantsude olemus koos muusikaga. Eks need tunded olid pigem isiklikku laadi ja kindlasti oli paljudele tegemist siiski ägeda üritusega. Ise aga olen ma praeguseks võtnud vastu otsuse edaspidi meeste tantsupidudel mitte osaleda. Oma osa selles on ka mõningane antipaatia nende pidude peakorraldaja suunal.
Muideks trussikutega tantsust (‘Viltu võttes’) meie ansambel koos paari teisega loobus - austusest rahvariiete vastu.
Teisalt rohket vahetut värvikust ja rõõmu jagub aga näiteks sellistele üritustele nagu Väikesaarte tantsupeod.
Selle ürituse kuvandi idee tekkis ansambli kunstilise juhi, Jaanus Randma, pähe pärast seda, kui olime külalisesinejatena käinud kooride ühenduse korraldatavatel Väikesaarte laulupidudel.
Esimene Väikesaarte tantsupidu sai Jaanuse eestvedamisel toimuma 2012 suvel Ruhnus.
Väikesaarte tantsupeole sai lisaks Tarbatule kutsutud ka Tantsuansambel Kuljus, et tantsupidu ikka korraliku mõõtme saaks ning tahtmine oli Kuljuse, kui sõprusansambliga veelgi sidemeid tihendada.
Ruhnu puhul on üldiselt ikka kõige keerulisem sinna kohale saada. Kuna kahe ansambli peale oli tantsijaid üle saja ja praami mahutavus ja graafik hõre, siis sai kogu kamp alles mitme sõiduga kohale ning osad pidi ka väikese purjekaga kohale triivima.
Toona oli ilm juunikuus haruldaselt kõle ja kuigi päikest paistis küllaga, siis oli 11 kraadi ikkagi ebameeldiv. Sai aga nii füüsiliselt sooja kui ka muude meetmetega ning midagi tegemata ei jäänud. Meelde on jäänud samas ka saarel valitsenud täielik sääseuputus.
Enne Ruhnu minekut tegin ise ka oma esimesed katsetused alusmaterjalil loodud orienteerumiskaardiga. Eesmärk ikkagi proovida saarel mõned kaarditrennid teha.
Sel hetkel oli kahjuks veel LIDAR andmestik ebamugavalt kättesaadav ning lisaks ka veidi vähese info kontsentreeritusega. Seega tehtud kaardi tulemus oli nigel ja kvaliteetseid trenne sealt ei saanud, kuid võimaluse saare loodusega tutvumiseks andis küllaga. Kogemuse põhjal võib öelda, et plaanis on sinna veel tagasi minna.
Mõned näidised:
Tantsupeo osas aga sai tehtud piisav hulk proove ning lõpuks ka korralik esinemine maha peetud. Kahe ansambli poolt oli tantsijaid rohkem kui saarel jagus pealtvaatajaid, kuid see ei olnud oluline.
Mis aga tantsijate jaoks peamine - kaks pikka peoõhtut suurepärases seltskonnas.
Järgmine väikesaarte tantsupidu oli juba 2013 aastal Vilsandil. Kuna olin tollal juba ansambli president, siis loomulikult sain suure osa korralduslikus vaevast ka enda kaela. Kevadel käisime Jaanusega saarel koos saarevahi ja Jaan Tättega võimalusi arutamas ning panime plaani paika. Jaan oli nõus ka peol enda repertuaariga esinema.
Tulemuseks oligi mitu ilusat suvepäeva Vilsandil koos kahe ansambliga.
Edasi toimusid Väikesaarte tantsupeod sarnase ülesehitusega igal suvel. Käidud on praeguseks veel Abrukal, Kihnul ja Vormsis. Plaanis oli järgmisena ka Muhu, kuid see on viimaste aastate tõmbetuultes edasi lükkunud.
Päris viimasele (2019) üldtantsupeole ma ei läinud. Oli see tingitud peamiselt väsimusest ning tundsin vajadust vahet pidada. Tantsupeost kõrvale jäämine ei kurvastanud, sest tõtt öeldes ei pakkunud kavva võetud repertuaar mulle erilist emotsiooni.
Vaid 10 lühikese aasta jooksul tunnetasin Eesti rahvatantsumaastikul teatavat muutust, mis minu arvates tantsija suunal just tingimata positiivne ei ole. Üldtantsupeod tahavad olla järjest uhkemalt ja suurejoonelisemalt korraldatud, mis võtab palju ressurssi. Samuti muutuvad esmatähtsaks just droonikaadritel nähtavad joonised ja üldliikumised, mitte niivõrd tantsusamm, tantsija emotsioon ja reaalne tantsulust. Just viimaste aastate rahvatantsuloojate loomingus kuvab minu silmale läbi labane liikumispeo eesmärk. Enamus tantse on juba eos tehtud selleks, et võimalikult lihtsal moel suunata inimesi suurel platsil mingeid kujundeid või jooniseid võtma. Tulemuseks on tantsud, mis koosnevad järjestikku kõndimisest, jooksmisest, kükitamisest, hüppamisest või lihtsalt mingis konkreetses tantsusammus pikka aega liikumisest. Kaob ära tantsu terviklikkus ja ka selle algne olemus. Tantsijana tahan ma seda tegevust nautida ja nautida seda koos teistega ühiselt, mitte liikuda ühest joonisest teise ja vahepeal lihtsalt kuskil maas kükitada.
Kindlasti on tulemus telekavaatajale ilus ja uhke ning seeläbi ka teleproduktsioonist tulevad rahad ning muud sissetulekud korraldajaid premeerivad, kuid kas see ongi siis ainus eesmärk?
Kõige positiivsemad emotsioonid jäävad meelde ikkagi väikestest esinemistest, kus tehtud tantsud tõmbasid tõepoolest jala käima ning publiku emotsioon jõudis vahetult kohale.
Võimaluse aken aga tehti korraks lahti, sest ansamblile pakuti kohta valikrühmade seas. Valikrühma täitmiseks viidi läbi küsitlus ning panin ennast sinna kirja. Soovijate hulk oli selline, et esialgu loeti mind koosseisu. Seega ütlesin ka juba koolis koorile ära, et mina nendega ei majutu ja registreerimise teeb teise grupi kaudu.
Läks aga natuke aega mööda ning valikrühm otsustati komplekteerida puhtalt II koosseisu põhiseks ja mina jäin ripakile. Hiljem ei viitsinud enam ennast kuhugi sebida ning tol aastal jäi nii tantsupeol kui ka laulupeol käimata.
Üldtantsupeole aga jõudsin 2014 aastal ning sellest kogemusest väga erilisi lugusid meelde ei tule - ilmselt oli juba 5-aastane tantsija staaž muutnud paljutki tavapäraseks.
Klassikaline tantsupeo nädal tähendas proovides tundide kaupa istumist, seismist ja kükitamist, kuni liigijuhid ükshaaval kogu inimmassi koordineeritult tegutsema suunasid. Valdavalt oli seega palju platsi peal igavlemist, mida elavdasid meeldivad kaaslased. Lõpuks peaesinemisel sai küll esinemistunde kätte, kuid suur väljak ja palju rahvast muutsid publiku tunnetuse pigem kaugeks. Palju vahetumat ja tunnetuslikult ehedamat esinemise fiilingut pakub siiski kontserdisaali lava.
Sarnased tantsupidude kogemused, kuid väiksemas mastaabis, pärinesid ka Tartu ja Tartumaa tantsupidudest
Emotsionaalselt kõige olulisemateks tantsupidudeks kujunesid vast Baltikumi üliõpilaste laulu- ja tantsupeod ‘Gaudeamus’. Toimusid need minu osavõtul 2011 Leedus (Vilnius), 2014 Lätis (Daugavpils) ja 2018 Tartus.
2011 ja Leedu jätsid mällu nii mõnegi ereda hetke. Majutati kogu Eesti ja Läti tudengeid ühes suures äärelinna jäähallis, kus halli alale olid tekitatud moodulaedadest sektsioonid ning põrandale tuli endale meelepärane ase tekitada. Seega oli suur hulk peolisi ühe suure katuse all koos.
Peamine melu toimus seega õhtust hommikuni jäähallis ning päevasel ajal proovisid tantsijad Vilniuse südalinnas vabadel hetkedel peatäit välja magada.
Kui jäähallis üritati ühel hetkel öösel tagada öörahu elektri väljatõmbamisega, et ei saaks enam muusikat mängida, siis olukorra lahendas Tartu puhkpilliorkester Popsid, kes tagasid piiramatu tantsumuusika. Tarbatu poolelt näitas teiste seas ka tulevane tituleeritud tantsujuht enda oskusi baarileti peal.
Legendaarseks on kujunenud ka leedukate toitlustusoskused. Tüüpiline lõunasöök oli näiteks selline:
- pool plastikkaussi suppi, mis oli põhimõtteliselt ülesoolatud puljong ning põhjas leidus kümmekond kõva (keetmata) riisitera
- kaks keedetud viinerit + üks leivaviil
- porgandi toorsalat, mis oli musta pipraga üle kallatud (pipart oli nii palju, et mina seda süüa ei suutnud). Jäi ka kahtlus, et oli püütud varjata riknemise maitset.
- roheline banaan, mille koorimine vajas taskunuga ning seedimine ilmselt mäletsejate seedekulglat
Targad tantsijad panid banaanid endale kotti ning kuuldavasti võeti need välja 2 nädalat hiljem Eesti üldtantsupeol, kus nad olid juba söödavateks muutunud.
Peamine kaloraaž meie tantsijatel pärines vist vedelal kujul sissejoodust (7 kcal/g).
Huvitav oli toona ka läbi Vilniuse suunatud peo rongkäik, mis kulges Nerise jõe kaldal. Antud promenaad oli täis auke, katkiseid kive, vedelevaid süstlaid ning muud prügi. Rongkäigu lõpus suunati meid lippude ja vimplitega kuivkäimlate taha metsatukka.
Tantsu- ja laulupidu ise oli aga ilusas looduslik-konstrueeritud amfiteatris Vilniuse metsapargis ning eestlaste kava oli spetsiaalselt selleks ürituseks loodud. Tantsulise osa autoriteks sealjuures Tarbatu enda juhendajad - Jaanus Randma ja Maarja Pärn.
Põhjalikuma blogiülevaate Leedu Gaudekast saab ansamblikaaslase Stigi postitusest siit (varastasin talt ka ühe pildi).
http://stigiblogi.blogspot.com/2011/07/nadalavahetus-vilniuses-ehk-xvi.html
2014 Gaudeamus päris samaväärselt meeldejääv ei olnud. Majutati meid Lätis viisakatesse ühikatubadesse ning toit oli asjalik. Ürituse esinemised olid aga toona kuidagi väiksemas mastaabis ja killustatud, mistõttu sellist suure peo meeleolu vist ei tekkinudki.
Ka 2018 Tartus oli emotsionaalselt argisem, sest ööbida sai enda kodus ning sellist suurt sulandumist pikkade pidudega ei toimunud - lihtsam oli varakult koju voodisse kobida.
Küll aga näitas Tartu enda taset toitlustusega - pakuti restorani-väärilist menüüd.
Tantsupeo kontsert korraldati Tamme staadionil selle jaoks ehitatud laval.
Käidud sai ka kahel Meeste Tantsupeol. 2010 pidu oli positiivne elamus ning just tantsud lisasid kogu üritusele väga meeleoluka varjundi. Minu jaoks oli tegemist ka esimese tantsupeo kogemusega, mis on ikka huvitav ning võrratu seltskond muutis iga päeva huumorirohkeks.
2016 aasta pidu oli aga mitmete küsitavustega ning reatantsijana jäi mulje, et kogu üritus on ainult korraldajatele raha kokku ajamiseks loodud. Lõpuks tekitas aga peamise negatiivse lõppmulje ikkagi tantsude olemus koos muusikaga. Eks need tunded olid pigem isiklikku laadi ja kindlasti oli paljudele tegemist siiski ägeda üritusega. Ise aga olen ma praeguseks võtnud vastu otsuse edaspidi meeste tantsupidudel mitte osaleda. Oma osa selles on ka mõningane antipaatia nende pidude peakorraldaja suunal.
Muideks trussikutega tantsust (‘Viltu võttes’) meie ansambel koos paari teisega loobus - austusest rahvariiete vastu.
Teisalt rohket vahetut värvikust ja rõõmu jagub aga näiteks sellistele üritustele nagu Väikesaarte tantsupeod.
Selle ürituse kuvandi idee tekkis ansambli kunstilise juhi, Jaanus Randma, pähe pärast seda, kui olime külalisesinejatena käinud kooride ühenduse korraldatavatel Väikesaarte laulupidudel.
Esimene Väikesaarte tantsupidu sai Jaanuse eestvedamisel toimuma 2012 suvel Ruhnus.
Väikesaarte tantsupeole sai lisaks Tarbatule kutsutud ka Tantsuansambel Kuljus, et tantsupidu ikka korraliku mõõtme saaks ning tahtmine oli Kuljuse, kui sõprusansambliga veelgi sidemeid tihendada.
Ruhnu puhul on üldiselt ikka kõige keerulisem sinna kohale saada. Kuna kahe ansambli peale oli tantsijaid üle saja ja praami mahutavus ja graafik hõre, siis sai kogu kamp alles mitme sõiduga kohale ning osad pidi ka väikese purjekaga kohale triivima.
Toona oli ilm juunikuus haruldaselt kõle ja kuigi päikest paistis küllaga, siis oli 11 kraadi ikkagi ebameeldiv. Sai aga nii füüsiliselt sooja kui ka muude meetmetega ning midagi tegemata ei jäänud. Meelde on jäänud samas ka saarel valitsenud täielik sääseuputus.
Enne Ruhnu minekut tegin ise ka oma esimesed katsetused alusmaterjalil loodud orienteerumiskaardiga. Eesmärk ikkagi proovida saarel mõned kaarditrennid teha.
Sel hetkel oli kahjuks veel LIDAR andmestik ebamugavalt kättesaadav ning lisaks ka veidi vähese info kontsentreeritusega. Seega tehtud kaardi tulemus oli nigel ja kvaliteetseid trenne sealt ei saanud, kuid võimaluse saare loodusega tutvumiseks andis küllaga. Kogemuse põhjal võib öelda, et plaanis on sinna veel tagasi minna.
Mõned näidised:
Tantsupeo osas aga sai tehtud piisav hulk proove ning lõpuks ka korralik esinemine maha peetud. Kahe ansambli poolt oli tantsijaid rohkem kui saarel jagus pealtvaatajaid, kuid see ei olnud oluline.
Mis aga tantsijate jaoks peamine - kaks pikka peoõhtut suurepärases seltskonnas.
Järgmine väikesaarte tantsupidu oli juba 2013 aastal Vilsandil. Kuna olin tollal juba ansambli president, siis loomulikult sain suure osa korralduslikus vaevast ka enda kaela. Kevadel käisime Jaanusega saarel koos saarevahi ja Jaan Tättega võimalusi arutamas ning panime plaani paika. Jaan oli nõus ka peol enda repertuaariga esinema.
Tulemuseks oligi mitu ilusat suvepäeva Vilsandil koos kahe ansambliga.
Edasi toimusid Väikesaarte tantsupeod sarnase ülesehitusega igal suvel. Käidud on praeguseks veel Abrukal, Kihnul ja Vormsis. Plaanis oli järgmisena ka Muhu, kuid see on viimaste aastate tõmbetuultes edasi lükkunud.
Päris viimasele (2019) üldtantsupeole ma ei läinud. Oli see tingitud peamiselt väsimusest ning tundsin vajadust vahet pidada. Tantsupeost kõrvale jäämine ei kurvastanud, sest tõtt öeldes ei pakkunud kavva võetud repertuaar mulle erilist emotsiooni.
Vaid 10 lühikese aasta jooksul tunnetasin Eesti rahvatantsumaastikul teatavat muutust, mis minu arvates tantsija suunal just tingimata positiivne ei ole. Üldtantsupeod tahavad olla järjest uhkemalt ja suurejoonelisemalt korraldatud, mis võtab palju ressurssi. Samuti muutuvad esmatähtsaks just droonikaadritel nähtavad joonised ja üldliikumised, mitte niivõrd tantsusamm, tantsija emotsioon ja reaalne tantsulust. Just viimaste aastate rahvatantsuloojate loomingus kuvab minu silmale läbi labane liikumispeo eesmärk. Enamus tantse on juba eos tehtud selleks, et võimalikult lihtsal moel suunata inimesi suurel platsil mingeid kujundeid või jooniseid võtma. Tulemuseks on tantsud, mis koosnevad järjestikku kõndimisest, jooksmisest, kükitamisest, hüppamisest või lihtsalt mingis konkreetses tantsusammus pikka aega liikumisest. Kaob ära tantsu terviklikkus ja ka selle algne olemus. Tantsijana tahan ma seda tegevust nautida ja nautida seda koos teistega ühiselt, mitte liikuda ühest joonisest teise ja vahepeal lihtsalt kuskil maas kükitada.
Kindlasti on tulemus telekavaatajale ilus ja uhke ning seeläbi ka teleproduktsioonist tulevad rahad ning muud sissetulekud korraldajaid premeerivad, kuid kas see ongi siis ainus eesmärk?
Kõige positiivsemad emotsioonid jäävad meelde ikkagi väikestest esinemistest, kus tehtud tantsud tõmbasid tõepoolest jala käima ning publiku emotsioon jõudis vahetult kohale.
Kommentaarid
Postita kommentaar