Tartu Maraton 2022
Mingist ajast on jäänud sisse põhimõte, et iga paari aasta tagant peab Tartu maratoni läbi sõitma, et stardigrupp enam-vähem mõistlik püsiks.
Kuna vahepeal oli piisavalt palju aega vahele jäänud, siis ei pidanud palju mõtlema ning registreerisin ennast varakult ära.
Eraldi ennast selleks ürituseks ette ei valmistanud. Suusatamas käisin hõredalt ja ka siis eelkõige jooksmisele vahelduse pakkumiseks.
Umbes nädal enne sõitu vaatasin enda varasemad tulemused üle ja proovisin ennustada, kuhu ma platseeruda võiksin. Tabel sai selline:
Eelmisel korral (2019) läksin ma määrimisega tõsiselt alt ning jäisel rajal oli minu pidamine nullilähedane. Seega sain toona vastu tahtmist ainult paaristõuke-maratoni omal nahal läbi proovida, kuid ilma hea libisemiseta. Koht oli vastav, kuid jäine rada siiski head aega pakkuv.
Kuna tänavune suusa-kilometraaž tundus tulevat sarnane 2019 aastaga (täpsemalt siis 232 km), siis lootsin, et normaalse pidamise ja rahuldava üldise kestvusvormiga võiksin tõusta jälle 300-400 vahele ja vb. ka senist parimat kohta ületada.
Maratonile eelneval pühapäeval sõitsin veel kerge plusskraadiga Harku ringil tempokalt paaristõukeid ning vaadates kellalt kiirust, siis optimismiks põhjust ei olnud. Siledal maal ei suutnud küll varasemate aastate maratonide keskmist kiirust hoida. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et kui Tartu Maraton oleks ilma mägedeta, siis läbiks ma seda vist oluliselt kauem.
Maratonile eelnevad päevad sai kopsud puhtamaks hingeldada koondise sprinditreeningutel. Neljapäeval oli Tallinnas kaks sprindirada vanalinnas ning laupäeval sai joostud Tartus tavalist sprindirada ja kolme knock-out ringi Ülejõel.
Sprinte võtsin pigem lõdvalt ja esimestel jooksudel oli raskusi keskendumisega. Hilisematel jooksudel oli vaim juba rohkem kohal, kuid erilist lennukust loomulikult ei olnud.
Osa radu leitav SIIT.
Laupäeva õhtuks oli tunda ka väsimust.
Suuskade ettevalmistus algas mul pidamisala kontrollimisega. Paber alla ning astusin suuskadele - paber ei liikunud. Tõdesin, et vanadel suuskadel oli paine juba kergelt läbi vajumas või siis olin ise liiga paks. Seega oli oht endal kasutamisega igasugune libisemine ära nullida...eriti kuna ilm sundis valima kliistrit. Suures hirmus tõmbasin pidamisala tavapärasest poole lühemaks - jäi ainult väike ala päka alla.
Hommikusöögil ajasin kõhu punni ja punuma.
Stardis oli veidi harjumatu enda koti kaugemale viimine, kuid andis võimaluse paar sörgisammu teha.
Ootamatu oli ka see, et stardis ei hakanud külm - kas olin liiga soojalt riides?
Häiris samas taevast alla sadav värske lumi, mida oli juba terve hommiku tulnud. Hirm oli suur, et alla pandud kliister korjab endale paksud klotsid alla ning sunnib tatsates rada läbima.
Kuna eelmine maraton läks veidi aia taha ning vahepealne aasta lisas ka koefitsendi, siis stardigrupp oli mul 500-700, mis paraku kippus olema juba ebameeldivalt tihedas rahvamassis.
Stardihetkel lükkasin suusa alt juba seismisega tekkinud klombi lahti ning hakkasin liikuma. Seejärel tuli aga 200m jooksul teha mitu äkkpidurdust. Proovisin servmisele rajale end loovida, kuid ühtäkki klassikasooned sulandusid ning leidsin ennast raja kõrval, lumekooriku peal oleval värskel lumel. See värske lobjakas aga oli niipalju aeglasem, et kõrval olev rong libises mööda ning võistlejaid oli ka piisavalt tihedalt, et ei saanud kohe ka uuesti jälge hüpata. Kui ükskord jälle liikuma sain, siis jõudsime esimese laskumiseni, kus rahvamassile kohaselt pidin harrastama slaalomit kukkuvate suusatajate vahel - õnneks pääsesin kaduteta läbi.
kuni Matu punktini olin pidevalt hädas karpi kinni jäämistega - eespool oli keegi aeglane aga kõrvalrada kah tihedalt täis. Raja kõrval aga värske lumi, kust möödasõitmine kulutas lisaenergiat.
Laskumistel sai korduvalt äkkpidurdusi harjutatud.
Pidamismäärde valik iseenesest töötas, kuid kuna pidamisala sai lühike, siis lõpuni enesekindlat pidamist siiski ei saanud. Mõnusat lennukat ja libisevat tõuget praktiliselt kordagi teha ei saanud ning pidin kohanema rohkem sellise hüpleva sammu peale. Seega tehniline ökonoomsus jättis soovida.
Tõusudel kannatas kõrvalt ka värskema lume peal mööda joosta, kuid mitmel korral tundsin, kuidas klotsid hakkasid alla tekkima. Õnneks laskumistega nühkis lume siiski minema, ning tõelist piina klotsid siiski ei tekitanud.
Harimäe tipuks olin möödunud umbes paarisajast suusatajast, sealjuures Harimäe jalamil ka Kuno Roobast, kelle jaoks ei tundunud tõusud sel päeval üleliia sõbrad olevat.
Alates Ande punktist tundsin esimest korda, et sain sõita enam-vähem vabas vees ning valida meelepärast trajektoori ja sõita sobivas rütmis. Ees paistis ka piisavalt suusatajaid kelle selgasi ükshaaval püüda.
Ühel hetkel sattusin ühe uhkete lokkidega naisterahva selja taha sõitma, kelle tempo tundus üsna sobiv. Tõuse võttis ta isukalt ning laskumistel õnneks eest ära ei kadunud. Koos sai mõnigi väike rong ära võetud. Paraku aga Kuutse punktis jäin toppama ning edasi sõites sai ta pooleminutilise edu sisse.
Andsin hagu ning pikkamisi võtsin lähemale ja jõudsin enne Peebut ka järgi. Peebul kuulsin kommentaatori poolt ka naisterahva nime - Heleri Kivil.
Paraku Peebu TP-s suutsin jälle aeglasem olla ning uuesti tekkis õhuvahe sisse. Edasi aga olin veidi üksi jäänud ning vastutuul ja esimene kerge väsimus tõid tempo alla. Tagant tuli järgi punt, mida vedas Mihkel Järveoja. Tempo sobis ja võtsin kohe Mihkli tuulde. Heleri aga sai eest ära ning lõpuks lõpetas ta minust ligi 3 minutit eespool (olles sealjuures parem ka nt. Piret Pärnikust).
Mihkli pundis tiksudes otsustas aga ühes kurvis üks tagantsõitja üle minu suusa libiseda ning sain ka lõpuks ainsa kukkumise kätte. Pärast püstisaamist võtsin ennast pundis viimaseks ning laskusime Palu poole. Laskumistel tundsin juba, et teised tahavad eest ära libiseda.
Eelmistest punktidest õppust võtnuna läbisin Palu TP kiirelt ning haakisin end vahetult jälle Mihkli selja taha.
Tempo sobis ja tunne oli hea.
Siis aga otsustas keegi tagant mööda kihutada ja tundsin, et esialgu võiks siiski proovida kaasa minna.
Mõnda aega sai jälle uhatud ning kiikasin selja taha - Kas Mihkel kah kaasa tuli? - Ei näinud kedagi...
Jõudsime kahekesi ühele suuremale grupile järgi. Kui minu vedur suutis grupist mööduda ja edasi kihutada, siis ma ise jäin uue grupi taha jälle rahulikumalt tiksuma.
Hellenurmes proovisin harjumuspärast jõujooki haarata, kuid kätte sattus hoopis mustikasupp - mis siis ikka - maitsev seegi.
Päidla ja Vitipalu tõusud päästsid mind veel tahapoole vajumast. Siledal maal kippusid eespool-sõitjad eest kaduma, kuid tõusudel sai jälle reipalt mööda joostud.
Pärast Vitipalut aga tõusud lõppesid ning sellega ka minu leib.
2 km enne lõppu möödus üks viiene rong ning 1 km enne lõppu veel üks kolmene rong. Eks oli selge, et paaristõuke jõudu ja kätetugevust polnud piisavalt - olgugi, et väsimust tegelikult ei olnud ning pulss oli aeroobses.
Kui mööduvas pundis nägin ühte meest, kes aeg-ajalt niisama ringi vahtis ning tõugete ajal minust 2x hõredama sagedusega liigutas, siis sain aru, et üksjagu jäi mul ka libisemise taha. Lõpus, kui igasugune määre juba maha oli kulunud, otsustas libisemise peamiselt suusk ise.
Seega rapsisin palju aga edasi enam väga ei liikunud. Rada oli selleks hetkeks ka juba vedelat löga täis.
Õnneks tuli finišijoon vastu ja veelgi suuremad rongid mind enam kinni ei püüdnud. Jäin ka Mihklist minuti jagu ettepoole.
Kere oli lõpus kange, kuid väga tugevat väsimust pigem sees isegi ei olnud. Kuna ilm oli ebameeldivalt märg, siis peale riietevahetust ja suppi üritasin kiirelt minema saada.
Kokkuvõttes siis 283. koht ja ajaks 3:36'47''.
Rajaolud olid minu jaoks pigem aeglased, kuid tipud näitasid äärmiselt kõrget taset.
Kõvasti sõitis ka Olli-Markus Taivainen (just Eesti tippudega võrreldes), kes läks rajale kõvadele meestele kohaselt uisusuusaga.
Veelgi meeldivama spordielamuse saamiseks peaks vast järgmiseks korraks ka ikkagi uuematesse suuskadesse investeerima ning pidamise tööle saama. Vähemalt stardikoht sai nüüd asjalikumaks.
Huvi pakuks ka see, kuidas läheks, kui suudaksin mõnel aastal ka vähemalt 500 km suuska ette saada? Võib-olla ükskord saab teada...
Kommentaarid
Postita kommentaar