Tarbatu vol. 1

Mõni aeg tagasi tuli Tarbatu Rahvatantsuansambli vilistlaste listi kiri üleskutsega jagada erinevatel ajastutel toimunud sündmuste meenutusi, jutte jm. põnevat. Üleskutse põhjuseks on suvel toimuv Tarbatu juubelikontsert - ansambel saab tänavu 71 aastaseks. Juubelikontsert pidi toimuma tegelikult eelmine aasta (70), kuid pandeemia tõttu oli mõistlik see natukene edasi lükata.

Seoses juubeliga on ilmselt korraldajatel plaan avada ka seda pikka ajalugu läbi tantijate silmade.

Veel eelmisel aastal oli veel reaalne plaan ka endal koos Meriliniga osaleda juubelikontserdil tantsijatena, kuid ürituse edasilükkamine ja selle logistiline sobimatus meile tähendas, et vabastasime enda kohad noorematele ja andekamatele.

Igatahes jäin üleskutse peale ka ise mõtlema ning pean tõdema, et mälestusi on vähemalt paksu raamatu jagu. Siiski aga tahan seda tekitatud blogikeskkonda just säärastel eesmärkidel ära kasutada ning võtsin eesmärgiks enda Tarbatu aastad kuidagi kokku võtta.

Selleks, et jälle üht mammut-sissekannet ei tuleks, proovin temaatika ka kuidagi mitme postituse peale ära jagada, mille tekitan vastavalt ajalisele jõudlusele ja lisan jooksvalt eelolevate kuude jooksul.




Esmalt aga alustaksin algusest.

Tarbatusse sattusin seepärast, et mind kutsus endale tantsupartneriks Tuule Mall Kull. Juhtus see 2009 aasta sügisel, kui olin 11. klassis. Esmalt olin kutse peale muidugi veidi kahtlev - puudus mul varasemalt igasugune kokkupuude rahvatantsu või tantsimisega üldse ning ka vaba aega ei olnud just ülearu palju. Tegevuse suhtes oli ka väike eelarvamus - tundus sellise tühikargamisena.

Trennide ajad aga muu graafikuga sobisid ning ei tahtnud ka heale sõbrale ära öelda.

Tuule motivatsioon mind kutsuda oli aga seotud ka teatava omakasuga - nimelt on rahvatantsus ikka mehi vähevõitu ning olemasoleva partneriga tantsijad on edukalt või sees ja on lihtsam kuhugi koosseisu püsima jääda.

Minu liitumine ansambliga toimuski juba sügise keskel, kui tegelikult olid selle aasta sisseastumised juba toimunud ning tekitatud noorterühmas käis koosseisu püsikohtadele olelusvõitlus.


Esimesse trenni sisse astudes vaatas mulle vastu ka üks tuttav nägu - koolivend paralleelklassist, Ako Konsap, tänu kellele toimus sisseelamine pisut valutumalt.

Lisaks sattus minu esimeseks trenniks olema just tund külalislektoriga, kelle nimi kahjuks meelde ei ole jäänud.

Küll aga jäid meelde mingid kiired iiri(?) polka liigutused ja kombinatsioonid, mis enda tantsuoskusest just head muljet ei tekitanud, kuid õnneks olid ka mitmed teised hädas. Hakkamasaamine üldiselt oli piisav, et julgeksin uuesti tagasi tulla ning kokkuvõttes sujus uute asjade õppimine rahuldava kiirusega.


Esimesed emotsioonid olid trennidest veidi harjumatud. Ma ei olnud kuigi harjunud ringis jooksmise või tantsuspetsiifiliste harjutustega, kuid teisalt olid trennid pikad ja koormus korralik. Sel perioodil oli see füüsilisele vormile siiski päris positiivse mõjuga. Eriti oli kiiduväärt jõutreeningu osakaal, mis väidetavalt oli eesti rahvatantsuansamblite hulgas esirinnas.

Esimesel aastal võtsin asja rahulikult ning elasin pikkamisi sisse. Mõneti ei olnud ka kindel, kas jätkan tantsimisega pikemaajaliselt. Hooaja lõpupoole aga hakkas ansamblisisene seltsielu üha rohkem tuure koguma ning aina enam kokkusulav seltskond ja võrratud üritused tegid oma töö - ansambel muutus üheks domineerivaks osaks minu elus.


Kokku tantsisin ansamblis siis 2009-2018 + poolik hooaeg 2020-2021. Seega tarbatlane umbes 10 aastat, millest põhikoosseisus olin vist 6-7 aastat. Lisaks täitsin rahvatantsuansambli presidendi kohustusi aastatel 2013-2017 (kui nüüd õigesti meeles oli).

Püsivamateks tantsupartneriteks aastate jooksul olid Tuule, Siiri, Maria, Kerli, Annika ja lõpuks ka Merilin.


Eelistatud tantsudeks kujunesid näiteks Otsapandjatse, Veel kord, Klappermees ja Nelja tuule rand. Seega enamasti oli rõõm tantsida just kiiremaid, tempokamaid ja lustlikumaid tantse. Otsapandjatse puhul aga oli lisandväärtus ka tõsine füüsiline väljakutse - tantsu raskusaste meenutas 1km maksimaalse tempoga jooksu ja sundis mõnda tantsijat ka oma südame peale mõtlema ning hoogu maha võtma.


Peab tõdema, et alles viimastel aastatel tekkis ansamblis tantsides kerge tüdimus trennides, kuid see oli natuke ka seotud ilmselt sellega, et elukorraldus hakkas muutuma ning tekkis sisemine tung uusi väljakutseid otsida.

Seniste kogemuste põhjal võin öelda, et rahvatants on tõepoolest üks tühikargamine - aga üks võrratumaid tühikargamisi, millega olen kokku puutunud. Kõige väärtuslikumaks on osutunud just tantsijate seltskond, kust on tekkinud suur hulk eluaegseid sõpru ning loomulikult ka elukaaslane (eks selles osas ei ole ma kaugeltki esimene ega viimane).