Suusa-O Eesti Meistrivõistlused Harjumaal on harv nähtus. Sellist initsiatiivi peab võimaluse korral enda osavõtuga toetama ning Padisele sättisin ka ennast. Sprinditeateks oli jälle valmis tulema ka Ats.
Ettevalmistus seekordseks võistluseks oli juba 6 korda parem kui detsembris ehk 180 suusakilomeetrit. Kahjuks küll mitte ükski nendest ei olnud kiires tempos (kui eelmine suusa-O välja arvata).
Kuna minu ainsad uisusuusad olid hooldamata ning juba üksjagu vatti saanud, siis viskasin neile isegi eelmisel õhtul libisemise alla. Vaatasin hoolikamalt ka suuskade põhja ning vaadates seda kuumaastikku, polnud kindel, kas parafiin mitte otsa ei saa, kui kõigisse nendesse aukudesse ja kriimudesse valgub.
Siis tuli veel meelde, et sprintidel on vaja ju ka palju sooja teha ja peale sõita - sellega aga kulutaksin kogu väärtusliku libisemise ära. Seega võtsin kaasa ka klassikasuusad, et muretult lisaringe teha.
Varane karantiini sulgemine ja hiline stardiaeg andis võimaluse pikalt sörkides sooja teha ning plaani pidada. Sattusin startima eelviimasena, täpselt Mattis Jaama ees. Omaette mõtlesin, et kui radade iseloomuga juhtumisi veab, siis võiksin proovida vähemalt natuke aega Mattisel ka sabast kinni hoida, kui ta mööduma hakkab.
Sörkisin pikalt ja jätsin varustuse selgapaneku pisut hiliseks ning seega suutsin ikkagi peaaegu starti hilineda. Suuskadega jõudsin teha ainult ühe paarisajameetrise ringi ning libeduse (loe: hea määrdemeistri) tõttu oleksin peaaegu selili käinud. GPSi järgi ei taibanud rahmeldades kah minna ning stardis seda mulle ei pakutud.
Peab tõdema, et seekord soosis mind nii maastik, rajad, planeering kui ka ilm. Tugev ja jäine rada ning rohkelt laiu suusaradu andsid mulle võimaluse teha tööd, mis reaalselt ka edasi viis. Ainus selge häda oli seotud harjumatusega suuskadel kiiresti liikuda. Rapsisin palju ja suusatehnika oli allpool arvestust. Lisaks oli jäiste olude tõttu jalgadel püsimine kõige domineerivam väljakutse. Pulssi väga kõrgele ei saanud ja seekord isegi käed lõpus surnud ei olnud, kuid sääre eesmise ja külgmise rühma lihased said küll kõvasti vatti.
Raja alguses anti võimalus ennast kohe kiiretel suusaradadel rihmaks sõita ning seda kasutasin ka kohe ära.
Vigu enda arvates ei teinud ja kiirus oli üle enda võimete.
Planeeritud sündmus juhtus 6ndas punktis - Mattis sõitis mööda.
Mitteplaneeritult juhtus see aga raja ainsa tõusu peal, kus jäin veidi mökutama ning tekkinud õhuvahet enam kinni võtta ei jõudnud.
Õnneks oli aga metsa nähtavus võrreldav lagedatega ning Mattise selga nägin vilksatamas puude vahelt veel kuni üheksanda punktini.
Edasi aga sai enda rütmis lõpuni liigutud ning midagi märkimisväärset ei toimunud.
Rada oli olemuselt pigem lihtne, kuid kiired olud muutsid ürituse siiski väga nauditavaks ja parajalt väljakutsuvaks.
Metsaalune koorik samas oli oodatust pehmem ja mina oma massiga vajusin sellest selgelt läbi. Tagant startides aga sai valmis-sõidetud lõikeid kasutada.
Tulemuseks oli minu jaoks väärikas 6. koht ja tõstsin enda enesehinnangut võrreldes detsembriga.
Nii võiks suusa-orienteerumist tihedaminigi teha.
Huvi pakkus mulle veel Reimo tulemus, sest läks ta o-jooksu avantüürile ning läbis raja jooksusammul, suusavarustus seljale kinnitatud. Kahjuks sai selliseks katsetuseks valitud nii maastiku, raja, planeeringu, ilma kui ka lumeolude osas kõige halvem hetk - jooksmist lihtsalt ei soosinud ükski element ning kaotus tuli suur.
Reimo varustusevalik aga andis võimaluse Atsile, kes oli endale laenanud küll suusasaapad (eelmised said Käärikul ära lõhutud), kuid klamber ei klappinud. Seega sai Ats enda sprindi ära teha Reimo saabastes.
Lõunaks supp ja vastlakukkel ning siis soojendusringe klassikas tiksuma.
Kuna Ats käis vahepeal Tallinnas uusi saapaid laenutamas (Reimo tahtis teateks ikkagi suuski alla saada), siis äärepealt oleks ta ka I vahetuse starti hilinenud - õnneks aga veel jõudis. Ähmiga jäid meil mõlemal jälle GPS-id võtmata - ja eks starti sisenedes neid ei pakutud kah.
Esimesest vahetusest väljumine võttis Atsil ootamatult kaua aega ning hakkasin kartma, et saame juba esimeses vahetuses ringiga ära. Seevastu Marek tuli enda otsalt hästi ja Reimolt pidin hakkama juba suurt vahet tagasi hakkima.
Lõpuks viimaseks vahetuseks suutsin Reimole juba päris löögiulatusse jõuda - oli meil juhtumisi sama hajutusring (sinine) ning nägin teda 7ndasse punkti sõites (maja kõrval) vastu tulemas ehk siis finiši poole kihutamas.
Vahe oli aga piisav, et lõpuks jäi SK100 tiim 17 sekundiga ette ning hõivasime tulemuse kirja saanutest auväärse viimase koha.
Sprinditeates pakutav maastik oli küll võrreldes hommikuga pisut risusem, ebatasasem ja kitsamatel teedel, kuid emotsioon sellegipoolest positiivne.
Kommentaarid
Postita kommentaar