Kevad-suvi 2026

Eelmises postituses sai mainitud pikka 'puhkust', mis kestis jaanuarist kuni juuli lõpuni. Nüüd tuli siis lõpuks tööle tagasi minna ning tundub, et ainult rahulikumatel hetkedel valves istudes, leiab reaalselt mahti ka seda blogi hingitsemas hoida. Ehk kogu talv-kevad-suvi periood tundus olevat üks suur ralli ning praktiliselt millekski kõrvaliseks aega ei olnud.
Aga mida me siis selle aja jooksul reaalselt ka jõudsime?

Talvised tegevused Norras said juba varasemalt teatava kajastuse ning edasi oligi juba kavas pikk viibimine Eestis. 

Algas see periood otse Rootsi laevalt Paliverre sõitmisega, kus tuli abistada Jüriöö võistluste korraldusega. Eks minu panus seisnes varasemalt ka radade ja kaardi kvaliteedikontrolli tegemises (distantsilt) ning siis kohapeal punktikohtade läbijooksmises. Edasi tuli olla spiikriks koos Andres Saetaluga. Mulle oli see teiseks spiikrikogemuseks... Saekas oli juba pisut kogenum. Eelmine kord oli 2021 iseenda korraldatud EMV öistel Saaremaal, kus jagasime mikrofoni Sixteniga.


Seekordne spiikritöö kogemus oli pisut hektilisem kui eelmine, sest mõnevõrra suurem oli vajadus ka online-ülekande kõrvalt juhtida keskuses toimuvat, selgitada teatevahetuste süsteeme ning tegeleda jooksva infoga. Öistel sujus kogu muu võistlus lihtsamalt ja sai keskenduda ainult ülekande kommenteerimisele. Lisaks tekitas probleeme online tulemuste süsteemi kokku jooksmine, mistõttu pidime sujuvalt kohanema ümber vaid GPS põhisele jälgimisele. Õnneks suutsime GPS jagamise sättida suhteliselt õigetele tiimidele, mistõttu mingeid üllatajaid kahe silma vahele ei jäänud.

Laias laastus seega mingit ülearu kõrget ülekande taset seega ei pakkunud, kuid eks tegemist oli ka säästu versiooniga ning Eestis tulevadki kogemused selles vallas pikkamisi. Iga järgnev kord jälle loodetavasti paremini.
Mis puudutas võistlust ennast, siis loen seda õnnestunuks. Uus formaat täitis enda soovitud eesmärki. Minu hinnangul oli ka kaart, maastik ja rada väga sobivad. Asjaolu, et tehti rohkelt vigu, võitjaajad venisid pikaks ning tuli oodata pikalt viimaseid auhinnatavaid, on natuke paratamatu, kui üritus proovib olla korraga atraktiivne nii eliidile kui ka rahvasportlastele. Loomulikult tuleb tõdeda ka, et Eestis ongi eliit väga õhuke ning tasemevahed jooksjate vahel suured. Loomulikult mängib ka ühisstardist võistluse stress ning öine orienteerumine oma suurt rolli paljude vigade tekkel.

Kui arutleda potensiaalsete edasiste Jüriöö jooksu arenduste osas, siis tuleb vist ikkagi teha selgeks, kas suunata võistluse tähelepanu rohkem tugevate sportlaste või nõrgemate harrastajate kaasamisele. Kuna tõesti tugevaid orienteerujaid kipub meil juba ainult käputäis alles olema ning ka neist pooled ei jõua tiheda rahvusvahelise kalendri tõttu nagunii kohale, siis vb. peabki Jüriöö muutma väga lihtsa tehnilise tasemega päevakuliste võistluseks.


Pärast Jüriööd oli põhirõhk suunatud Muhus `suvitamisele`. Suvitamise peamine tulem oli tänavu puukuuri valmisehitamine. Lisaks kõiksugu muud tegevused. 

Muuhulgas valmis ka üks uus kaart Saaremaal päevakuks.



Kaardi aluste ja lidari eeltöö olin teinud ära juba talvel. Kogu eeltöö võttis tõenäoliselt suurusjärgus 5 tööpäeva. Maastiku iseloom oli õnneks üsna lihtne, kus lidari väärtus on suur ning piisava kogemuse korral ei tule just väga palju välitööga korrigeerima hakata. Lõpuks tuligi nö. välitöö aega kokku u 3-4 tundi (paralleelselt punktikohtade kontrollimise ning punktide viimisega). Tulemus tuli vist isegi veidi parem kui päris 'päevakukvaliteet'. Vaid paar üksikut kohta võisid veidi ebatäpsed olla ning mõni üksik kivi võis samuti kahe silma vahele jääda. Seega on valdavalt oksapuumetsaga maastiku ning uuema lidarpilve korral võimalik umbes nädalaga täiesti korralik kaart valmis nikerdada. Eelduseks loomulikult hea kohalike maastikutüüpide tundmine ning arvestatav kogemus lidariga töötamisel.

Maal olekule sai vahelduseks tehtud üksikuid mandrisutsakaid Balti meistrivõistlustele Kütiorus, EMV lühirajale Keibus ning Jukolale Kotkas.




Baltikad oli valus meeldetuletus, et juba pool aastat puudus prioriteet treenituse hoidmisele. Kui üheks päevaks (tavarajaks) veel suutis ennast kokku võtta ja rajal mingit jooksusammu teha, siis teise päeva teateks olid vähesed reservid ära kasutatud ning füüsiline krahh hakkas ka selgelt aju sooritust häirima. 5ndast punktist välja joostes tuli joosta lagedale kinni, kuid millegi pärast nägin eemalt vaid vale lageda serva. Kui sellest aru sain ei suutnud ka optimaalsel moel asja parandada vaid jäin rohelisse sohu kinni. Tulemuseks oli noortele ja tugevatele (Ossi ja Jürgen) ette söödetud väga keeruline seis, mille nad peaaegu suutsid ära parandada, kuid mitte päris. Kahju, kuid ega ma ei olnud ka eelnevalt arvestanud võimalusega, et pean esimeses tiimis lippu kõrgel hoidma.




Eestikad ei läinud oluliselt paremini. Teadsin juba ette, et suure tõenäosusega ei ole ma kaardistajaga samal lainel ning kasutasin ka pakutava eeltreeningu ära, kuid võistluspäeval oli siiski vist psühholoogiline meelestatus ning taktika veidi kreenis ning koos üleüldiselt roostes orienteerumisega oli tulemus kohutav. Mõneti olin isegi kergendatud, et tulemused läksid lõpuks ühe KP koodi mahakoorumise tõttu tühistamisele.



Teateks sain oma enda tehnikas vajalikud korrektsioonid tehtud ja suuremaid kadusid ei tekkinud, kuid kaardiprobleemidest tingitud hetki esines siiski. Füüsiliselt aga jällegi ei lubanud keha teist päeva järjest tugevalt pingutada.



Ka Jukola oli üldise kehva treenituse tõttu pigem alla ootuste. Eks kehva vorm kipub ju ka tehnilist sooritust mõjutama ning väikeseid ajakadusid kuhjus mitmeid, mis koos aeglase tempoga ei andnud kuigi head tulemust.

Kahju just sellest, et ei suutnud jätkata tiimi kahe esimese vahetuse super jooksu. Sain vahetuse 50ndal kohal ning andsin edasi 82. kohal. Aga ootamatuid probleeme esines ka teistelgi. Sellest Jukolast jääb meelde kindlasti see, et nägin Daniel Hubmanni saamas metsa u 1 minut enne mind ning järgmine kord nägin Danieli jälle siis kui ta jooksis must mööda teel viimasesse punkti. Seega väike heatuju moment ka mulle. Jooksis ta ju nüüd äsja augustis end veel MK sarjas esiviisikussegi.

Logistiliselt aga saime ka tänavu kasutada Anttu klubikaaslaste tutvusi ning majutusime klubikaaslase vanemate kodus, mugavas voodis, mis asus võistluskeskusest u 3 km kaugusel. Keskusesse saime seega sõita jalgratastega. Arvestades vihmaseid olusid ning pooleaastast beebit, siis olime sellise heaoluga väga rahul. Vihma sadas muidugi rohkem Venla ajal ning ka siis oli tervitatav seda jälgida telekast, mugavalt diivanilt. Merilin jooksis ka tänavu Venlat Porsgrunni eest ning esimese tiimi avavahetust. Sooritus õnnestus tal küllalt hästi.


Maatööde ja o-sutsakate vahel tuli Eestis oleku ajal veel teha tühjaks meie Tartu korter kogu veel allesjäänud kolast, sest Merilini vend lõpetas ülikooli ning nüüd tuli võtta ette uudne sisenemine üüriturule just üürileandjatena. nagu ikka avastad sa alles asju kolides, et igasugu kola on elu jooksul kogunenud kohutavalt palju, kuid ära nagu kah ei tahaks kõike visata. Igatahes saime terve haagisetäie veel tavaari, mis seni ei olnud juba Muhusse viidud või Norra tassitud.
Üüriturg Tartus on aga aktiivne ning üürniku leidmine suhteliselt kiire protsess (soovijaid palju). Eks korteri suurus ja asukoht on ka väga optimaalne. 

Küll aga muutus Muhu maamajake nüüd eriti laohoone sarnaseks.







Kui jaanipäev oli küla jaanitulega maha peetud, siis oli ka meil aeg end jälle Norra sättida. Eest ootasid üritused, mis pidid hakkama kevadist vaikelu treeningutes korvama ning mind uuesti vormi vormima.

Esmalt sõitsime Fjord-O neljapäevasele võistlusele, mis toimus Sogndalsfjøra lähedal mäesuusakeskuses. Maastik oli suhteliselt tüüpiline Lääne-Norra mägismaastik, kus orienteerumiseks otsitakse enamasti üles need vähesed pisut laugemad alad.




Vaated olid loomulikult toredad. Eks kogu Sognefjordi (Norra pikim/suurim fjord) piirkond on turistile tegevusi ja vaatamisväärsusi täis ning kõike pakutavat me ka ei jõudnud. Puhkepäeval tahtsime teha kerge matkakese (kokku 6km) ning leidsin selleks ka sobiva matkaraja, kus tundus olevat vaade ühele liustikule. Kahe silma vahele jäi aga selle raja tõusumeetrite hulk, mida oli 3km kohta üle 700! Seega venis see matk oluliselt pikemaks (4h) ja väsitavamaks kui puhkepäevalt soovinuks.




Eriti tubli oli Ilse, kes tegi praktiliselt kogu matka omal jalal kaasa ning oleks hiljem jaksanud veel muuseumigi minna, kuid paraku vanemad olid liiga sodid ning tahtsid otse majutusse.

Paar päeva kodus puhkust ning siis ootas ees järgmine 4-päevane võistlus. Sørlandsgaloppen - Lõuna Norra suurim O-võistlus. Tänavu korraldatis seda väga mugavalt meie külje all. 2 päeva oli keskus kodunt 2 km kaugusel ja siis järgmised 2 päeva vaid 15 minuti sõidu kaugusel.


3 päeva sai juba tuttaval maastikul joosta kuid ühel päeval oli kasutusele võetud ka üks uus kaardistus. Võistlustele jättisfüüsilise pitseri kohalejõudnud kuumalaine ning 30 kraadises leitsakus ei olnud mul kerge. Aga eks võtsingi kõiki neid päevi treeninguna ja tasapisi keha harjus.
Palavaga jõudsime isegi korra ka mere äärde ujuma.



Nüüd jäi veel üks nädalane rahulik kodupuhkus enne kogu selle pika perioodi kulminatsiooni. Sõitsime Göteborgi, O-ringenile.

Huvitaval kombel ei olnud ma kunagi varem sellele O-spordile olulisele festivalile jõudnud, kuid nüüd sai ka selle puudujäägi ära parandada ning u 4 tunnise sõidu järel olime kohal. Üldiselt peab kohe mainima, et O-ringen on SUUR üritus, mis sobib ideaalselt just lastega peredele, eeldusel, et lapsed on juba kõik/enamus 6+ vanuses. Peale igas sobivusastmes radade ja ägedate maastike, on olulisel kohal ka just võistluslinnaku ja suure telklaagri melu koos kogu sotsiaalse suhtlusega. Samuti on sellest võistluslinnakust just kõige kergem liikuda võistluspäevadele (bussidega). Kuna aga meil oli kaasas 7 kuune beebi ning 4 aastane tüdrik, siis tundus laagrielu veel liigse ponnistusega ning võtsime endale lihtsalt üürikorteri. Elukorraldus oli lihtsam, ning võistluste vahel sai rohkem rahu ja vaikust. Teisalt aga tuli siis liikuda võistlusplatsidele autoga ning see tähendas pikka protsessi. Parklad olid paigutatud mujale, kus oli ruumi sadadele autodele ning siis parklatest viid omakorda bussidega areenile. Kogu protsess parkimisest, bussile jalutamisest, järjekordadest, bussisõidust ning areenile jalutamisest kokku võis võtta julgelt tunni. Küll aga pakutakse sellel suurel O-peol palju tegevusi veel lisaks ning ka laste tillurada on põhjaliku korralduse, taristu, teemade, auhindade ja muuga hoopis teisel tasemel. Ühesõnaga on O-ringen selline pool-kohustuslik suvine pidu just O-aktiivsetele lastega peredele ning sinna me peame ka edaspidi minema, kuid seda siis eelkõige juba vähe vanemate laste soove silmas pidades.
Aga natuke ka jooksudest. Võistlus algas esimesel päeval mulle rabedalt ning tegin kohe piraka vea 4ndaga, kus vea läte paiknes ühes kaardil olevas pooljoones, millel puudus langujoon ning mida ma pidasin orvandi asemel künkaks. Seega panin end valesse kohta paika ning jooksin suunaga valesse süsteemi, kus ei suutnud pikalt asju klappima saada.



Edasine jooks läks juba libedamalt, kuid üpris palju jäil ka ikkagi mõõtkava taha. Oli tegemist ju tavarajaga ning seega mõõtkava 15 000. Kaart ja maastik on aga piisavalt detailsed, et just punktivõtu puhul on suuri raskusi punktipiirkonna täpse väljalugemisega. Selleks tuleks justkui täiesti seisma jääda. Samas aga on mõnel juhul võimalik ka puhtalt suunaga punktile peale sattuda (kaugemale nähtav), kuid seda ei te kunagi kindlalt ette. Seega tekib paratamatu õnnefaktor olukorras, kus jooksjana pead sa pidevalt kalkuleerima riski-kasu suhet seismajäämise või potensiaalse vea tegemise vahel. Kasutan juba pikemat aega luupi, kuid ka luubi suurenduse juures ei olnud võimalik lugeda kaarti harjumuspärast jooksurütmi hoides. Loomulikult mängib suurenev vanus selle kõige puhul rolli ja nooremad justkui ei kurda, kuid vb nooremad jooksjad võtavadki nagunii neid riske loomulikumana ning on oma o-tehnikaga veidi teistsuguses etapis.



Igatahes mõõtkava oli mulle probleem ja seda kõigil tavaraja päevadel, kuid katsun rohkem seda mitte mainida.



Teisel päeval tulin metsast välja esimese päevaga sarnase sooritusega (üks suurem viga), kuid tulemus protokollis oli hoopis selgelt kehvem. Ainus selgitus sellele oli see, et olin väsinum, tõuse oli rohkem ning startisin protokolli eesotsas ning ei saanud kasutada lohasid, mis sellel maastikul olid just soode läbimisel päris olulised. Mätlik, puhmane ja heinakasvuga pinnas tekitas olulised eelised hiljem startijatele.
Kolmas päev oli linna suures 'keskpargis'. Rajad olid metsasprindilikud, kus teede ja radade peal võeti üles kõva kiirus ning siis tuli tehnilistel nõlvadel tabada õiget orvandit või kaljunukki. Rada oli meeleolukas ja lõbus, vigu tegin vähe ning kiirus oli nagu oli.




Puhkepäeval tegelesime aktiivse puhkusega, mis hõlmas endas täpsus-orienteerumise proovimist, sise-O võistlust ning kohalikus lõbustuspargis aja veetmist (Liseberg). Muideks lisaks jõudsime nädala jooksul veel ka Säve aerodroomile (sõjalennunduse muuseum), Göteborgi kesklinna ning Universeumisse (teaduskeskuse moodi asi).

Neljas ja viies võistluspäev oli kasutusel võrratu maastik, mis pakkus head joostavust, tehnilist keerukust, tagasihoidlikku nähtavust ning mõõdukaid kõrgustevahesid - seega ideaalne plats O-nautlejatele. Neljanda päeva lühirajal suutsin suurtest vigadest hoiduda, kuid mõned ebaoptimaalsed trajektoorid tulid rapsimise tõttu ikka sisse.




Viimasel päeval olid raja esimesed punktid kohe ühes uimases piirkonnas, mille puhul teadsin ette, et seal tuleb olla hoolikas, sest Merilin oli piirkonda eelneval päeval juba korralikult punkte otsides kaardistanud.
Seega liikusin 2. etappi hoolikalt mööda joont, lugesin ära kõik sookesed ning nägin eemalt juba küngast, mille taga ootasin olevat kalju koos punktiga. Kohalejõudes aga punkti polnud. Põmaki kadunud...liikusin piki nina allapoole ja nägin eemalt tihedamat metsa, mis sobis punktipiirkonnast põhjas oleva rohelisega ja kinnitas minu arvamust, et olen õiges piirkonnas, kuid ei suutnud ikkagi aru saada, miks ei ole mulle oodatavas asukohas punkti. Tegin veel ühe tulemuseta perimeetritiiru ning otsustasin kuhugi konkreetsemasse kohta kinni joosta. Tegin siis tiiru kõrgematele aladele, kus tabasin ühte konkreetset kaljukest ja kust võtsin uuesti suuna punktile. Seekord oli enesekindlus piirkonda naastes veidi parem ja läksin enesekindlamalt nõlvast rohkem allapoole ning siis silmasin ka punkti.

 

Olingi olnud eelnevalt praktiliselt punkti kõrval, kuid ei saanud aru, et olin ühe pooljoone jagu ülemises süsteemis, kus paiknes paralleelne vorm. Ei aidanud kaasa ka see, et selle ülemise kõrgusjoone orvand (mida kaardilt otsisin) oli jäänud lõikamata punktirõnga alla peitu ning punkti juures olevat `küngast` maastikul ei tuvastanud (pigem lihtsalt nina, nagu oli punktist veel edasi).

Edasi läks veel jupp aega kuni lõpuks viimase päeva raja teiseks pooleks hakkasin saavutama juba midagi mida võiks nimetada heaks enesetundeks koos sujuva orienteerumisrütmiga.

Seega olingi jõudnud umbes kuu aja jooksul ja 14 võistlusstardi järgselt (+ matkad ja trennid) seisu, kus tundus, et mingi baasvorm on kehasse naasnud. Siit võiks olla ju hea edasi minna ning sügishooajaks valmis olla? Aga noh...nüüd siis tagasi tööle ning eks näis kuidas mingigi treeningrütmi saavutamine ja hoidmine õnnestub (tunde pole vahepeal päevadesse lisatud).

Juuli lõpus ja augustis tekitavad veidi vaheldust igapäevaellu mõned külaskäigud eestlaste poolt. Eks peab selleks veel võimalust kasutama, sest plaanime veel ainult aasta siin Norra kuningriigis pesitseda.

Sügisel aga jõuab vist hoopis Merilin Norra meditsiinisüsteemi kaema...ju ma siis saan ise vahelduseks kodune olla.