2025

Aasta olulisim sündmus paigutus üsna aasta lõppu. Nimelt lisandus meil perre Elli, kes praeguseks juba ühe kuu vanune.



Mis kõige olulisem, tervis tundub tal olevat korras ning erilisi probleeme ei ole tekkinud. Sünnitus oli kontrastina võrreldes Ilsega umbes 5 korda kiirem ning sünnitustoas polnud eriti aegagi end sisse sättida. Ka haiglast saime varasema covid-aegse perioodiga võrreldes varem (teisel päeval) välja.

Kui võrrelda Ida-Tallinna keskhaigla ning Telemarki keskhaigla sünnitusosakondi, siis väga markantseid erinevusi vast ei olegi. Mõlemas haiglas on teatavaid ruumipuudusi, kuid ITK-s olid siiski olemas perepalatid. Siin Skieni linnas perepalateid kui selliseid ei ole, kuid kui täituvus on madal, saavad isad ööbida samas kaheses palatis. Õnneks oli parajasti sünnitajaid vähe ning sain ise kenasti haiglas olla. Personali suhtumine ja meelestatus on tihti indiviididest jm aspektidest sõltuv, kuid kommunikatsioon ning vastutulelikkus oli jällegi siin Norras pisut parema muljega. Lisaks oli tore, et toitu sai võtta ise buffee vormis ning ööpäevaringselt oli kättesaadavad soojad joogid ning võileiva tegemise võimalus. Küll aga olid soojade toitude jagamise kellaajad patsiendi vaatevinklist idiootsed - kell 8-9 / 12-13 ning 15-16. Eks kokad tahavad siin riigis vist kah normaalsel ajal koju saada...

Sünnitusaegset elu lihtsustas kõvasti minu ema, kes tuli ca nädalaks meile lennukiga külla ja sai olulistel päevadel Ilsel kodus silma peal hoida.

Viimane kuu on möödunud seega küllaltki koduselt ning rahulikult. Norra avaliku sektori tööandjad annavad ka isadele 2 nädalat peale sünnitust lisapuhkust, mis kulus asjaks ära.




Ka jõulud möödusid vaikelt ning koduselt. Tänu ''rahvusvahelisele eestlaste võrgustikule'' jõudis ka meile siiski kaks pakki verivorste, mis oli oluline väärtus. Kaua sa ikka jaksad kohalikku pekist jõuluribi vintsutada ning leelisekala (lutefisk) ja pulgaliha (pinnekjøtt) me eriti ei tarbi. Kodumaist hapukapsast olime kaasa varunud juba septembris. Kohalik hapukapsas on pisut imeliku maitsega...

Muus osas aga oleme jõudumööda proovinud mikromatku teha ning uute päevaplaanidega kohaneda.









Sportlikust seisukohast lähtudes on seis üsna paigalseisev. Mingi minimaalne liikumine leiab aset, kuid tõsist trennitegemist pole hetkel küll olnud. Enesetunne püsib õnneks normaalne, kuid allakäinud vormiga ei saa ka mahtusid eriti kiirelt tõstma hakata. Eks loodan, et talve teises poolest leian aega ja motivatsiooni ka treeningutes adekvaatne kambäkk teha. Seni saab nautida üksikuid O-trenne (valdavalt öised), sekka mõned sise-orienteerumised.

Lund ei ole siin tunnise sõidu piires veel korralikult tulnud, kuigi suusataks juba küll. Vb aga sõidab paari nädala pärast juba mõned tunnid kaugemale ja teeb hooaja esimesed suusasõidud hoopis suusa-O radadel...

Head uut aastat!