Isapuhkusel
Talvine ja varakevadine elurütm tähendab minu jaoks ärkamist 7-8 vahel, pudru keetmist ning seejärel Ilse lasteaeda viimist. Seejärel on võimalik mingil määral tegeleda enda tööotste või soovitud tegevustega ning kõrvalt aidata Merilini ka Elliga hakkama saamisel. Edukus selle kõige puhul on suhteline ning toimekus, enesetunne ja emotsioon on valdavalt sõltuvuses ikkagi saadud ööunest ning värskest õhust. Sealjuures tuleb ka lasteaiavabadel päevadel võtta ennast kokku ja luua mingi päevaplaan, mis pakuks ka lastele enamat kui kodus ekraani taga istumist.
Isiklikult on elurütm teise lapsega muutunud minu jaoks selgelt enam kui seda oli esimese lapsega. Põhjuseks vast enim Norras võimaldatud pikk isapuhkus ja seeläbi suurem panus kodustesse tegemistesse-olemistesse. Vanemapuhkuste süsteem on siin selline, et kokku on lapse kohta võimalik võtta 52 nädalat, millest 21 nädalat on reserveeritud emale ning 15 nädalat on reserveeritud isale. Lisaks on veel 16 nädalat, mida saab jagada enda nägemuse järgi. Seda aastat on võimalik pikendada ka 1,5 aasta peale, kuid siis kompenseeritakse 100% palga asemel 80%.
Hetkel võtsin mina siis enda 15 nädalat välja ning tore ongi see, et palk säilib (avaliku sektori töökoha tõttu) 100%. Seda sõltumata sellest, et sotsiaalkindlustusameti poolt kompenseeritud maksimumsumma tööandjale on tegelikult palgast väiksem.
Lisaboonusena olen ma 2 aastat Norras eriarstina töötades teeninud siin välja ka kaks kuud eriarsti enesetäienduspuhkust (riiklikult paika pandud asi). Seda aega tuleb küll täita suuresti enesetäiendamisega, kuid seda saab ju loomulikult ka kodus teha ning tööl käimise vaatepunktist võttes on see siiski nagu teatud puhkus (vaheldus).
Antud juhul siis õnnestus mul sättida isapuhkus ja enesetäienduspuhkus järjestikku ning see vältab mul jaanuarist juunini. Seejärel aga tuleb otsa juba kolm nädalat suvepuhkust. Kokku seega u pool aastat puudumist töölt, kuid loomulikult reaalseks puhkuseks seda nimetada päris ei saa. Lapsed jm võtab edukalt kogu vabanenud aja ja energia.
Selle kõige foonil tuleb tõdeda, et treeningute osas püsib jätkuvalt madalseis. Üksikuid trenne või lihtsalt liigutamisi saab tehtud, kuid mingist adekvaatsest mahust või struktureeritud treeningplaanist on asi väga kaugel.
Ainus nädal, mis meenutas sportlikku eluviisi, oli veebruari lõpus kui veetsime aega Raulandis, kus murdmaasuusa võrgustik pakub ideaalseid mahutrenni võimalusi. Meiega liitus seal ka isa pere ja õde.
Nädal ise lõppes mul aga jäistel radadel tugevama matsuga ning tõenäoliselt ka roidemurruga, mis muutus valuvabaks alles 2 nädalat hiljem ning segas eelnevalt mitmeid o-trenne.
Tüüpiline kohaliku o-klubi kevadreis oli ka Taani hooaja avavõistlustele (Nordjysk 2dages). Sai see ka meil jälle kaasa tehtud, kuid selle järgselt võtsime ette lisatiiru Billundisse, kus tuli loomulikult käia Lego Majas ning LaLandia keskuses (sh veepargis).
Lisaks sai treenerina kaasas käidud 5-päevases klubi noorte motivatsioonilaagris Poolas. Põhiliselt jooksime sealsetel rannaluidetel.
Kevade teises pooles aga võtame aja, et liikuda jälle pikemalt Eesti pinnal ringi ning laiselda ka Muhus.
Ehk jõuab ka mõnele võistlusele, kui tundub, et keha lubab.
Lõpetuseks veel lihtsalt pilte:
Isiklikult on elurütm teise lapsega muutunud minu jaoks selgelt enam kui seda oli esimese lapsega. Põhjuseks vast enim Norras võimaldatud pikk isapuhkus ja seeläbi suurem panus kodustesse tegemistesse-olemistesse. Vanemapuhkuste süsteem on siin selline, et kokku on lapse kohta võimalik võtta 52 nädalat, millest 21 nädalat on reserveeritud emale ning 15 nädalat on reserveeritud isale. Lisaks on veel 16 nädalat, mida saab jagada enda nägemuse järgi. Seda aastat on võimalik pikendada ka 1,5 aasta peale, kuid siis kompenseeritakse 100% palga asemel 80%.
Hetkel võtsin mina siis enda 15 nädalat välja ning tore ongi see, et palk säilib (avaliku sektori töökoha tõttu) 100%. Seda sõltumata sellest, et sotsiaalkindlustusameti poolt kompenseeritud maksimumsumma tööandjale on tegelikult palgast väiksem.
Lisaboonusena olen ma 2 aastat Norras eriarstina töötades teeninud siin välja ka kaks kuud eriarsti enesetäienduspuhkust (riiklikult paika pandud asi). Seda aega tuleb küll täita suuresti enesetäiendamisega, kuid seda saab ju loomulikult ka kodus teha ning tööl käimise vaatepunktist võttes on see siiski nagu teatud puhkus (vaheldus).
Antud juhul siis õnnestus mul sättida isapuhkus ja enesetäienduspuhkus järjestikku ning see vältab mul jaanuarist juunini. Seejärel aga tuleb otsa juba kolm nädalat suvepuhkust. Kokku seega u pool aastat puudumist töölt, kuid loomulikult reaalseks puhkuseks seda nimetada päris ei saa. Lapsed jm võtab edukalt kogu vabanenud aja ja energia.
Selle kõige foonil tuleb tõdeda, et treeningute osas püsib jätkuvalt madalseis. Üksikuid trenne või lihtsalt liigutamisi saab tehtud, kuid mingist adekvaatsest mahust või struktureeritud treeningplaanist on asi väga kaugel.
Ainus nädal, mis meenutas sportlikku eluviisi, oli veebruari lõpus kui veetsime aega Raulandis, kus murdmaasuusa võrgustik pakub ideaalseid mahutrenni võimalusi. Meiega liitus seal ka isa pere ja õde.
Nädal ise lõppes mul aga jäistel radadel tugevama matsuga ning tõenäoliselt ka roidemurruga, mis muutus valuvabaks alles 2 nädalat hiljem ning segas eelnevalt mitmeid o-trenne.
Tüüpiline kohaliku o-klubi kevadreis oli ka Taani hooaja avavõistlustele (Nordjysk 2dages). Sai see ka meil jälle kaasa tehtud, kuid selle järgselt võtsime ette lisatiiru Billundisse, kus tuli loomulikult käia Lego Majas ning LaLandia keskuses (sh veepargis).
Lisaks sai treenerina kaasas käidud 5-päevases klubi noorte motivatsioonilaagris Poolas. Põhiliselt jooksime sealsetel rannaluidetel.
Kevade teises pooles aga võtame aja, et liikuda jälle pikemalt Eesti pinnal ringi ning laiselda ka Muhus.
Ehk jõuab ka mõnele võistlusele, kui tundub, et keha lubab.
Lõpetuseks veel lihtsalt pilte:
Kommentaarid
Postita kommentaar