Tiomila 2023
Läbi aegade põhjapoolseim ning selle ajastu võistluse ülesehituse poolest viimane. Seega tuli kohale minna ja tiim oli kah olemas.
Pakuti jooksmiseks pikka ööd. Ilma hajutuseta etapp isiklikult ei meeldi, kuid seda kompenseeris pikkus (täie raha eest 17 km) ning öise orienteerumise võlu.
Tiimi esimesed vahetused tegid pigem tagasihoidlikud jooksud ning seega sain ise metsa mudaliigas. Kedagi usaldada ei saanud ja tuli ise hakata tööd tegema.
Enesekindlus samas liiga suur ei olnud, sest eelmise päeva treeningul olin harjumatu maastikuga üsna hädas. Lisaks teipisin üle pika aja hüppeliigesed kinni - kulus terve rull. Alguses oli küll pisut pinges jala ümber, kuid parem karta - treeningul tekkis kivide vahel ohtlikke momente palju.
S-1
Päevakulik etapp, kus tahtsin olla kaval ja hoida kõrgust, kuid sellega midagi ei võitnud. K-punktis tunnetan, et vähemalt üks jooksja on juba sihipäraselt end mulle sappa haakinud.
1-2
Punktist väljudes tunnen tõusul, et jalad on rasked - tuleb kannatamine. Otsustan hoida ennast joone ligi ja kasutada võimaluse piires teid ja radu. Etapi keskel, suurema mäe peale tõustes otsustab selja taga olev kolmene rong tee peal mööda joosta. Lasen neil pisut eest vajuda ja keeran ise paremale väikese rajakese peale. Ei ole küll kõige optimaalsem variant (kaotan vast 20 seki), kuid loodan sellega seltskonnast pääseda. Mäest alla ja üle pisikese sookese ning valmistun sirgelt metsa ründama. Üle viimase rajakese joostes aga sõidab vasakult seesama kolmemeheline rong sisse ning tundub, et nad võtavad kergendustundega jälle minu selja taga end ritta.
Punkt ise on kõlvikupiiri ja jahipuki kaudu labane.
2-3
Suund - üle künka - loen välja kivid ning võtan punkti enesekindlalt. Rong ilusti sabas.
3-4
Hakkan liikuma mööda nõlva, kuid nõlv tundub väga ebameeldiv - kivine, mätlik, pehme ja arvukate orvanditega, mis risti ees olles liiga väsitavad tunduvad. Vajun automaatselt nõlva peal veidi madalamale. Seal ootab mind veel pehmem, soine pinnas, kuid eelistan seda kividele ja mätastele. Üle oja joostes saan aru, et olen joonest vasakul ning hakkan end kõrgemale parandama. Enda arvates loen välja ka pooljoonega künka ning võtan suuna. Ees on tihedam mets noorte kuuskedega, kuid märkan siiski üht kivi. Jooksen selleni ja punkti ei ole, kuigi kivi kõrval ripub lindike (nagu neid treeningutel kasutatakse). Vaatan, et samas kaardil ühtegi teist sobivat kivi läheduses peale ei ole pandud.
Seega kaotan kindlustunde ja jooksen tee peale välja. Tee pealt enam probleemi ei ole. Rong teeb seikluse truult kaasa. Kaduma läheb hinnanguliselt minut.
4-5
Joogipunktis joon ja tee peal loen pikka etappi ette.
5-6
Tee peal kihutab kolmene rong selja tagant jälle mööda.
Jooksen mööda teed rongi sabas ning keeran veidi varem elektriliini peale. Rongi eesotsas vilguvad pealambid minu suunas ning kohe kui olen rajalt maha keeranud, teeb sama ka rongi esiots. Elektriliini all jääb aga rong seisma, laseb minu ette ja võtab jälle ilusti sappa.
Punkt on lihtne, kuid kuulen kuskil põhjapool võsas ragistamist - vist tehakse viga.
6-7
Etapi algus piki joont on raske - tegemist on väga kivise ja võsase seljandikuga, kuid kõrvale kah ei lähe, sest seal on väga märjad sood. Võsast väljudes võtan suuna kergelt paremale, et ära kasutada seal olevaid radasi. Rajad leian üles ning kiirus kasvab.
Etapi lõpposa tundub keeruline ja hakkan varakult kiviste lapikeste najal täpislugemist tegema. Punktirõngasse jõudmine kulgeb ladusalt, kuid punkti piirkonnas olev nõlv on väga detailne ja punkt kohe silma ei hakka. Paar sekundit kaljupragude kontrollimiseks ning jõuan ka punktini. Rong on taga ja püüdsin enne punkti ka ühe selja kinni.
7-8
Väljun üldsuunaga ja proovin samal ajal kaarti voltida. Voltimine võtab veidi aega ja kui hakkan jälle orienteerumisele keskenduma, saan aru, et tõusin joonest väheke kõrgemale.
Liigun edasi suunaga ning etapi keskmisel kolmandikul enda asukohas kordagi kindel ei ole. Õnneks tunnen mõnisada meetrit enne punkti ära pooljoonega orvandi ja sealt võtan enesekindla suuna. Jooksen täpselt selle kohani, kus arvan olevat punkti ning proovin silmadega leida tipukest. Ühtegi sobivat tipukest silma ei hakka ning jään seisma, et kaarti kontrollida - kas läks nüüd lappesse? Koheselt aga hõikab selja tagant hääl: ‘’Over there’’, ning näitab näpuga 15m kaugusele, kus kanarbikupuhma tagant paistis SI jaamake. Poiss laseb viisakalt mind ka eelisõigusega komposteerima.
8-9
Plaan on joosta suunaga kõlvikupiirile ja sealt rünnata. Etapi teises pooles aga vajun ühte sügavamasse orvandisse ning see suunab mind madalamale. Loen siiski ilusti välja metsaveotee ning proovin laveerida piki kaljust nõlva punkti. Liigun diagonaalis mööda nõlva ja näen eespool ka sobivat pisisood tipukesega. Jooksen tipukese taha ning punkti ei ole! Pilk kaardile ja leian ennast paralleelolukorras, kus vajusin liiga madalale. Parandan kiirelt aga pool minutit kindlasti jälle läinud.
9-10
Suund - üle kõrgema koha - näen pooljoonega küngast ning selle tagant kukun punktile lagipähe. Jään endaga rahule ja kujutan ette kuidas taga rongivagunid imetlusest ahhetavad.
10-11
Suund - raiesmiku nurk - piki nõlva hoian suunda. Ületan mingi siledama nina, mida pean kollaseks ning ootan eespool kive ja künkakest. Üks sobiv küngas paistab ja mingid kivid on kah olemas. Teisel pool küngast otsin pilguga nina, mille taga peab olema punkt. Ühe ninalaadse produkti ka tuvastan, kuigi tundub kahtlaselt madal. Selle tagant punkti ei leia ja mõistan, et nüüd sai lõpuks küll suurema jamaga hakkama. Sabas rippuv rong aga usub minusse ja jääb ootama ja vaatama, kuidas ma probleemi lahendan. Liigun siis veidi mööda nõlva tagasi, väike mõttekoht ja - välja mõtlesin. Viga tuli vast 1,5-2 minutit, kuid arvestades antud nõlva uimasust, siis oli see veel isegi suuremate kadudeta.
11-12
Suund
Poole etapi peal tajun ära madalama koha kadakate vahel. Loodan märgata üksikut kivi ja vahin intensiivselt ringi.
Näen! Saan enesekindlust ja loen ära ka järgneva kaljukese. Edasi aga ei näe ühtki kindlat orientiiri. Loodan märgata vasakul pool olevat väikest varet, kuid seda silma ei torka. Hakkan juba pisut hoogu alla võtma, kui järsku kukun punkti. Sobib!
12-13
Suund - mäest alla - näen nina ja selle taga punkti. Saab ka juua.
13-14
Sabarakud ootavad mu teevalikuotsuse ära ning vean nad otsejooksule. Läbi majandusmetsa lähen valdavalt üldsuunaga, kohati kontrollides. Liigun julgelt, sest lõpus peaks raiesmik nagunii kinni püüdma.
Raiesmiku nurgast ründan punkti. Taban kivi ja tipukest lagipähe. Kaardilt jääb mulje, et punktiobjekt on tipuke ning teen ümber selle tiiru ja ronin otsagi. Rong ootab kannatlikult tipukese kõrval tulemust. Kui punkti ei leia, siis vaatan uuesti kaarti ja saan aru, et hoopis kivi on rõnga tsentris. Seega hüppan teisele poole kivi ja seal on ka tähis. Tüüpiline eestlasest rookie - vaata legendi!
14-15
Laveerin ennast sirgjoone peale ja kukun lajatama. Tugirajalik etapp. Joonorientiirid alustuseks ja siis kahe suure puu ja kalju kaudu punktile lagipähe. Jooksukas etapp, kuid saan üllatuslikult kogu raja parima vaheaja (25s koht).
15-16
Suund peale ja punuma. Kõhutunde pealt hakkan õigel hetkel ringi vaatama ja näen kive vasakul.
16-17
Nüüd lõppes orienteerumine ja hakkas pikk krossijooks.
Kasutan valdavalt joonorientiire ja lõpus jälgin enda kaugust elektriliini lagedast.
17-18
Kraavid viivad punkti.
18-19
Suund peale ja punkt juba paistab.
19-20
Kui juba raja esimesel tõusul olid jalad rasked, siis nüüd sain aru, et need ei liigu enam üldse.
Koitis, oli juba üpris valge ning ees ootas palju teejooksu. Taga olnud rongist oli alles jäänud kaks välejalga, kes nüüd võtsid julguse kokku ja kihutasid lõplikult eest minema.
20-21
Tegin enda valiku ja hoidsin joonest paremal olevate radade peale. Korra tahtsin ka õigest teeotsast mööda joosta - väsimus oli selgelt kuhjunud. Samas õnnestus lõpuks üksinduses nautida ilusat päikesetõusu ägedas avatud metsas.
Viimase teekäänaku peal võtsin suuna, tõstsin pilgu ja juba nägin kauguses punktitähist. Nii lihtne ongi vä? Jõudsin punkti ning number ei klapi! Selge - tegemist hoopis tipukese, mitte kiviga. Uus suund ja jõuan ka enda KP-ni. Mõned sekundid jälle kaovad.
21-22
Järve äärest läbi ja siis vastu järsku tõusu. Tõusust roomasin üles ja mäe peal panen end tipukese järgi paika. Edasi langen suunaga punkti poole, kuid viimasel hektel tajun, et olen veidi vasakule kaldunud ja korrigeerin end punkti. Liikusin aeglaselt ja ebaoptimaalselt - seega ka siin julgelt pool minutit kaotsis.
22-finiš
Vormistamise vaev. Lõpuspurti ei jaksa teha.
Kokkuvõtvalt oli tore ise orienteeruda. Oleks paremal kohal rajale saanud, oleks võib-olla tulnud rippuda mingis kiiremas rongis, kuid samas ei oleks siis kindlasti saanud tehnilistest punktidest orienteerumisnaudingut. Kahjuks oli neid ägedaid etappe kogu raja osakaalust siiski vähevõitu ja ka füüsis loodetust tagasihoidlikum. Samas kogemus ainulaadne ning tulemus ausalt väljateenitud. Tehnilist praaki vast 3-4 minuti kanti.
Meie tiimi (Anttu) summaarne tulemus läks aiataha, kuid heameel oli Jürgeni ja Ossi jooksudest MS Parma ridades.
Pakuti jooksmiseks pikka ööd. Ilma hajutuseta etapp isiklikult ei meeldi, kuid seda kompenseeris pikkus (täie raha eest 17 km) ning öise orienteerumise võlu.
Tiimi esimesed vahetused tegid pigem tagasihoidlikud jooksud ning seega sain ise metsa mudaliigas. Kedagi usaldada ei saanud ja tuli ise hakata tööd tegema.
Enesekindlus samas liiga suur ei olnud, sest eelmise päeva treeningul olin harjumatu maastikuga üsna hädas. Lisaks teipisin üle pika aja hüppeliigesed kinni - kulus terve rull. Alguses oli küll pisut pinges jala ümber, kuid parem karta - treeningul tekkis kivide vahel ohtlikke momente palju.
S-1
Päevakulik etapp, kus tahtsin olla kaval ja hoida kõrgust, kuid sellega midagi ei võitnud. K-punktis tunnetan, et vähemalt üks jooksja on juba sihipäraselt end mulle sappa haakinud.
1-2
Punktist väljudes tunnen tõusul, et jalad on rasked - tuleb kannatamine. Otsustan hoida ennast joone ligi ja kasutada võimaluse piires teid ja radu. Etapi keskel, suurema mäe peale tõustes otsustab selja taga olev kolmene rong tee peal mööda joosta. Lasen neil pisut eest vajuda ja keeran ise paremale väikese rajakese peale. Ei ole küll kõige optimaalsem variant (kaotan vast 20 seki), kuid loodan sellega seltskonnast pääseda. Mäest alla ja üle pisikese sookese ning valmistun sirgelt metsa ründama. Üle viimase rajakese joostes aga sõidab vasakult seesama kolmemeheline rong sisse ning tundub, et nad võtavad kergendustundega jälle minu selja taga end ritta.
Punkt ise on kõlvikupiiri ja jahipuki kaudu labane.
2-3
Suund - üle künka - loen välja kivid ning võtan punkti enesekindlalt. Rong ilusti sabas.
3-4
Hakkan liikuma mööda nõlva, kuid nõlv tundub väga ebameeldiv - kivine, mätlik, pehme ja arvukate orvanditega, mis risti ees olles liiga väsitavad tunduvad. Vajun automaatselt nõlva peal veidi madalamale. Seal ootab mind veel pehmem, soine pinnas, kuid eelistan seda kividele ja mätastele. Üle oja joostes saan aru, et olen joonest vasakul ning hakkan end kõrgemale parandama. Enda arvates loen välja ka pooljoonega künka ning võtan suuna. Ees on tihedam mets noorte kuuskedega, kuid märkan siiski üht kivi. Jooksen selleni ja punkti ei ole, kuigi kivi kõrval ripub lindike (nagu neid treeningutel kasutatakse). Vaatan, et samas kaardil ühtegi teist sobivat kivi läheduses peale ei ole pandud.
Seega kaotan kindlustunde ja jooksen tee peale välja. Tee pealt enam probleemi ei ole. Rong teeb seikluse truult kaasa. Kaduma läheb hinnanguliselt minut.
4-5
Joogipunktis joon ja tee peal loen pikka etappi ette.
5-6
Tee peal kihutab kolmene rong selja tagant jälle mööda.
Jooksen mööda teed rongi sabas ning keeran veidi varem elektriliini peale. Rongi eesotsas vilguvad pealambid minu suunas ning kohe kui olen rajalt maha keeranud, teeb sama ka rongi esiots. Elektriliini all jääb aga rong seisma, laseb minu ette ja võtab jälle ilusti sappa.
Punkt on lihtne, kuid kuulen kuskil põhjapool võsas ragistamist - vist tehakse viga.
6-7
Etapi algus piki joont on raske - tegemist on väga kivise ja võsase seljandikuga, kuid kõrvale kah ei lähe, sest seal on väga märjad sood. Võsast väljudes võtan suuna kergelt paremale, et ära kasutada seal olevaid radasi. Rajad leian üles ning kiirus kasvab.
Etapi lõpposa tundub keeruline ja hakkan varakult kiviste lapikeste najal täpislugemist tegema. Punktirõngasse jõudmine kulgeb ladusalt, kuid punkti piirkonnas olev nõlv on väga detailne ja punkt kohe silma ei hakka. Paar sekundit kaljupragude kontrollimiseks ning jõuan ka punktini. Rong on taga ja püüdsin enne punkti ka ühe selja kinni.
7-8
Väljun üldsuunaga ja proovin samal ajal kaarti voltida. Voltimine võtab veidi aega ja kui hakkan jälle orienteerumisele keskenduma, saan aru, et tõusin joonest väheke kõrgemale.
Liigun edasi suunaga ning etapi keskmisel kolmandikul enda asukohas kordagi kindel ei ole. Õnneks tunnen mõnisada meetrit enne punkti ära pooljoonega orvandi ja sealt võtan enesekindla suuna. Jooksen täpselt selle kohani, kus arvan olevat punkti ning proovin silmadega leida tipukest. Ühtegi sobivat tipukest silma ei hakka ning jään seisma, et kaarti kontrollida - kas läks nüüd lappesse? Koheselt aga hõikab selja tagant hääl: ‘’Over there’’, ning näitab näpuga 15m kaugusele, kus kanarbikupuhma tagant paistis SI jaamake. Poiss laseb viisakalt mind ka eelisõigusega komposteerima.
8-9
Plaan on joosta suunaga kõlvikupiirile ja sealt rünnata. Etapi teises pooles aga vajun ühte sügavamasse orvandisse ning see suunab mind madalamale. Loen siiski ilusti välja metsaveotee ning proovin laveerida piki kaljust nõlva punkti. Liigun diagonaalis mööda nõlva ja näen eespool ka sobivat pisisood tipukesega. Jooksen tipukese taha ning punkti ei ole! Pilk kaardile ja leian ennast paralleelolukorras, kus vajusin liiga madalale. Parandan kiirelt aga pool minutit kindlasti jälle läinud.
9-10
Suund - üle kõrgema koha - näen pooljoonega küngast ning selle tagant kukun punktile lagipähe. Jään endaga rahule ja kujutan ette kuidas taga rongivagunid imetlusest ahhetavad.
10-11
Suund - raiesmiku nurk - piki nõlva hoian suunda. Ületan mingi siledama nina, mida pean kollaseks ning ootan eespool kive ja künkakest. Üks sobiv küngas paistab ja mingid kivid on kah olemas. Teisel pool küngast otsin pilguga nina, mille taga peab olema punkt. Ühe ninalaadse produkti ka tuvastan, kuigi tundub kahtlaselt madal. Selle tagant punkti ei leia ja mõistan, et nüüd sai lõpuks küll suurema jamaga hakkama. Sabas rippuv rong aga usub minusse ja jääb ootama ja vaatama, kuidas ma probleemi lahendan. Liigun siis veidi mööda nõlva tagasi, väike mõttekoht ja - välja mõtlesin. Viga tuli vast 1,5-2 minutit, kuid arvestades antud nõlva uimasust, siis oli see veel isegi suuremate kadudeta.
11-12
Suund
Poole etapi peal tajun ära madalama koha kadakate vahel. Loodan märgata üksikut kivi ja vahin intensiivselt ringi.
Näen! Saan enesekindlust ja loen ära ka järgneva kaljukese. Edasi aga ei näe ühtki kindlat orientiiri. Loodan märgata vasakul pool olevat väikest varet, kuid seda silma ei torka. Hakkan juba pisut hoogu alla võtma, kui järsku kukun punkti. Sobib!
12-13
Suund - mäest alla - näen nina ja selle taga punkti. Saab ka juua.
13-14
Sabarakud ootavad mu teevalikuotsuse ära ning vean nad otsejooksule. Läbi majandusmetsa lähen valdavalt üldsuunaga, kohati kontrollides. Liigun julgelt, sest lõpus peaks raiesmik nagunii kinni püüdma.
Raiesmiku nurgast ründan punkti. Taban kivi ja tipukest lagipähe. Kaardilt jääb mulje, et punktiobjekt on tipuke ning teen ümber selle tiiru ja ronin otsagi. Rong ootab kannatlikult tipukese kõrval tulemust. Kui punkti ei leia, siis vaatan uuesti kaarti ja saan aru, et hoopis kivi on rõnga tsentris. Seega hüppan teisele poole kivi ja seal on ka tähis. Tüüpiline eestlasest rookie - vaata legendi!
14-15
Laveerin ennast sirgjoone peale ja kukun lajatama. Tugirajalik etapp. Joonorientiirid alustuseks ja siis kahe suure puu ja kalju kaudu punktile lagipähe. Jooksukas etapp, kuid saan üllatuslikult kogu raja parima vaheaja (25s koht).
15-16
Suund peale ja punuma. Kõhutunde pealt hakkan õigel hetkel ringi vaatama ja näen kive vasakul.
16-17
Nüüd lõppes orienteerumine ja hakkas pikk krossijooks.
Kasutan valdavalt joonorientiire ja lõpus jälgin enda kaugust elektriliini lagedast.
17-18
Kraavid viivad punkti.
18-19
Suund peale ja punkt juba paistab.
19-20
Kui juba raja esimesel tõusul olid jalad rasked, siis nüüd sain aru, et need ei liigu enam üldse.
Koitis, oli juba üpris valge ning ees ootas palju teejooksu. Taga olnud rongist oli alles jäänud kaks välejalga, kes nüüd võtsid julguse kokku ja kihutasid lõplikult eest minema.
20-21
Tegin enda valiku ja hoidsin joonest paremal olevate radade peale. Korra tahtsin ka õigest teeotsast mööda joosta - väsimus oli selgelt kuhjunud. Samas õnnestus lõpuks üksinduses nautida ilusat päikesetõusu ägedas avatud metsas.
Viimase teekäänaku peal võtsin suuna, tõstsin pilgu ja juba nägin kauguses punktitähist. Nii lihtne ongi vä? Jõudsin punkti ning number ei klapi! Selge - tegemist hoopis tipukese, mitte kiviga. Uus suund ja jõuan ka enda KP-ni. Mõned sekundid jälle kaovad.
21-22
Järve äärest läbi ja siis vastu järsku tõusu. Tõusust roomasin üles ja mäe peal panen end tipukese järgi paika. Edasi langen suunaga punkti poole, kuid viimasel hektel tajun, et olen veidi vasakule kaldunud ja korrigeerin end punkti. Liikusin aeglaselt ja ebaoptimaalselt - seega ka siin julgelt pool minutit kaotsis.
22-finiš
Vormistamise vaev. Lõpuspurti ei jaksa teha.
Kokkuvõtvalt oli tore ise orienteeruda. Oleks paremal kohal rajale saanud, oleks võib-olla tulnud rippuda mingis kiiremas rongis, kuid samas ei oleks siis kindlasti saanud tehnilistest punktidest orienteerumisnaudingut. Kahjuks oli neid ägedaid etappe kogu raja osakaalust siiski vähevõitu ja ka füüsis loodetust tagasihoidlikum. Samas kogemus ainulaadne ning tulemus ausalt väljateenitud. Tehnilist praaki vast 3-4 minuti kanti.
Meie tiimi (Anttu) summaarne tulemus läks aiataha, kuid heameel oli Jürgeni ja Ossi jooksudest MS Parma ridades.
Kommentaarid
Postita kommentaar