Ylläs 2022

Varem ei ole suusareisidele sattunud. Sel talvel aga oli vist esimest korda raha, võimalust ja ka aega, mida sobivalt planeerida. Plaanid klappisid endise klassivenna Joosepi, kooliõe Marili ja nende lapsega, kes meie omast 4 kuud vanem. Seega ka lastel koosmängimise võimalus.
Läksime autode ja autorongiga Helsingist. Antud võimaluse olemasolul ei tahaks ise pika maa sõitmise peale mõeldagi.
Ajaliselt sobis reis mulle esimeseks treeninglaagriks, kus suusakilomeetritega esmast kehalist baasi laduma hakata. Kuna detsember oli alles alguses, siis väga suuri mahte eesmärgiks ei seadnud - pigem hoidsin end tagasi ja koormus kujunes loomulikul moel.

Ylläse ehk suuresti Äkäslompolo rajad on pikkadeks trennideks meeldivad ning kvaliteetsed, kuid valitud perioodil oli seal veel lund tagasihoidlikult, mistõttu kõik suusarajad veel tugevalt sissesõidetud ei olnud. Lisaks kimbutas külm ilm. Kõige külmemal päeval tuli enda trenn teha 27 miinuskraadiga ning poole trenni peal tuli end kohalikus kohvikus üles sulatamas käia. Paariks päevaks sain ka sõrmeotstele ja nina peale pindmise külmakahjustuse.

Pimeda aja tõttu oli kõige suurem sõber valgustatud rada u. 38 km ulatuses.

Meie sealoleku aja alguses toimusid kohapeal ka mõned suusa-O üritused ning nende viimasel päeval küsisin isegi kaardi, et veidi radu uudistada, kuid järgmisel päeval tuli korralik lumesadu ning värskesse lumme sumpama ei hakanud enam minema. Seega piirdusin kaardivaba liikumisega. 

Mitmed sõidud said tehtud koos perega, vedades Ilset Thule suusakärus. Teatud liuglemise rõõmu võtab suusakäru vedamine suusatamisest küll ära, kuid kvaliteetajaks saab seda siiski lugeda. Käru tõttu tuli ka enda suusatehnikat natuke kohendada, et liikumine liialt hüplev või tatsav ei oleks.

Väga positiivne oli aga renditud maja taristu ja hubane sisu. Eraldi varustusega (räätsad, kelgud, grillid) kuur/suusamäärimisruum ning saun olid väga vajalikud.

Kui vähegi võimalik, siis katsuks sellise nädala muuta iga-aastaseks rutiiniks.