2022 hooaja lõpp
Mõned järgnevad kirjutised saavad valmis suure hilinemisega, kui vahetud emotsioonid on juba mandunud. Põhjuseks väga kiire elutempo, kus rääkimata ise tekstide loomisest, pole jõudnud ka näiteks teisi blogisid jälgida. Kuna aga see periood on olnud ka väga mitmekesine, siis tahan mõned olulised etapid siiski jäädvustamise huvides välja tuua.
Üpris pikalt sai ette planeeritud hooaja viimasteks võistlusteks Soome MV öised. Varasemalt oli tahtmine seal ka kõvasti konkureerida, kuid kehaline seis oli selleks hetkeks juba suboptimaalne. Pikk hooaeg oli teinud oma töö ning mitmed luu-lihaskonna hädad, mida olin vahelduva eduga suutnud kontrolli all hoida, olid selleks hetkeks juba hoo sisse saanud. Lisaks ei pigistanud enam ühtegi vormikõvera tõusu enam kehast välja.
Kuigi enda seis oli nigel, siis Soome minemata ei jätnud - kujundasin lihtsalt enda eesmärgid ümber ning läksin nautima reisi, seltskonda, maastikke ja kohalikku võistlusmelu.
Ajaliselt klappis ka Uusimaa piirkonna kohalik öiste MV, mille läbisin küll tempokalt, kuid olematu vaimne valmisolek tähendas kokku mitme minuti jagu vigu.
Soome öiste MV toimus sel korral Anttolanis ning juhtumisi oli mul vaja võistlustel osalemiseks ka end Soome klubisse sättida. Tutvuste kaudu tundus kõige sobivam olema just ühinemine Anttolan Urheilijatega. Klubi klapib mulle hästi oma suuruse, olemuse, taseme ja inimestega. Mõju oli loomulikult ka Janne Syrjäläineni agitatsioonil, kellega olen olnud tihedalt tuttav juba kümmekond aastat. Ööbisime koos elukaaslase ja aastase lapsega ka just Janne juures Mikkelis. Tegemist on fantastiliselt külalislahke inimesega, kes lisaks meie väiksele perele (3) mahutas oma 5 toaga majja veel iseenda naisega (2), kõik enda lapsed (4), 2 laste sõpra, 3 koera, akvaariumi ja mao. Seega 11. inimese ja loomadega toimus ümberringi pidev möll, mis Ilsele õnneks täitsa meeldis.
Loomulikult ei saa jätta maninimata, et kolm Janne poissi on kõik kõrgel tasemel orienteerujad ning neist Topi ka selgelt Soome koondises. Topi võitis ka ‘kodumaastikel’ toimunud Soome öised.
Soome öiste kvalifikatsiooni stardis endal erilisi eesmärke ei olnud. Puudus varasem kogemus ning tahtsin lihtsalt hea võistlustrenni saada. Jooksin kvalifikatsioonis nr. 3.
Alustasin võistlust kohe rabedalt, sest valge ja rohelisega kujutatud üpris lage raiesmik oli harjumatu. Pikal etapil tegin enda arvates hea plaani, võttes suuna paremalt kaarjale valikule. Kohe algul aga osutus ‘valge mets’ ebameeldivalt tihedaks ning kiirus langes. Etapi keskosas suutsin korra ka lugeda ühe kraavi valesti ilma samal ajal suunda kontrollimata ning tegin lollaka lisahaagi. Kõige krooniks aga oli etapi teises pooles suurema nõlva peal olev ‘valge mets’ valgustusraie (maas vedelev risu) läbi teinud kuusenoorendik, kus tuli juba läbi pääsemiseks agressiivselt võidelda. Antud ebakõlad kaardiga tõid enesekindluse ja sujuvuse alla ning kuni lõpuni ei saanud normaalset jooksurütmi sisse.
Lõpu poole tegin ka kõige suurema vea just selles samas ‘valges kuusenoorendikus’, kuhu olin sisenenud lohakalt, ilma normaalselt suunda võtmata. Punkti leidsin peale piirkonna kaardistamist ning punkt koos kaljuga oligi praktiliselt nähtav vaid 1-2m kauguselt.
Kokkuvõtvalt ei olnud just parim päev, kuid nii need kogemused tulevad. A-finaali loomulikult ei saanud.
Järgmise päeva B-finaalis läksin jooksma samuti tugevat trenni. Algus sujus isegi enam-vähem normaalselt, mõne väiksema lisahaagiga.
Siis aga hakkas pikal tee-etapil kõht tugevalt valutama ning keskendumine kadus - tulemuseks mitu korralikku lollust ja tempo langus.
Jällegi seega tagasihoidlik sooritus. Anttolani rahvale vist muljet ei avaldanud aga eks võimalusi tuleb veel.
Sügisesed niisked Soome metsad olid aga olemuslikult nauditavad ning õnneks selle järgselt ka päris invaliidiks ei jäänud. Seega sõit läks ikkagi asja ette.
Üpris pikalt sai ette planeeritud hooaja viimasteks võistlusteks Soome MV öised. Varasemalt oli tahtmine seal ka kõvasti konkureerida, kuid kehaline seis oli selleks hetkeks juba suboptimaalne. Pikk hooaeg oli teinud oma töö ning mitmed luu-lihaskonna hädad, mida olin vahelduva eduga suutnud kontrolli all hoida, olid selleks hetkeks juba hoo sisse saanud. Lisaks ei pigistanud enam ühtegi vormikõvera tõusu enam kehast välja.
Kuigi enda seis oli nigel, siis Soome minemata ei jätnud - kujundasin lihtsalt enda eesmärgid ümber ning läksin nautima reisi, seltskonda, maastikke ja kohalikku võistlusmelu.
Ajaliselt klappis ka Uusimaa piirkonna kohalik öiste MV, mille läbisin küll tempokalt, kuid olematu vaimne valmisolek tähendas kokku mitme minuti jagu vigu.
Soome öiste MV toimus sel korral Anttolanis ning juhtumisi oli mul vaja võistlustel osalemiseks ka end Soome klubisse sättida. Tutvuste kaudu tundus kõige sobivam olema just ühinemine Anttolan Urheilijatega. Klubi klapib mulle hästi oma suuruse, olemuse, taseme ja inimestega. Mõju oli loomulikult ka Janne Syrjäläineni agitatsioonil, kellega olen olnud tihedalt tuttav juba kümmekond aastat. Ööbisime koos elukaaslase ja aastase lapsega ka just Janne juures Mikkelis. Tegemist on fantastiliselt külalislahke inimesega, kes lisaks meie väiksele perele (3) mahutas oma 5 toaga majja veel iseenda naisega (2), kõik enda lapsed (4), 2 laste sõpra, 3 koera, akvaariumi ja mao. Seega 11. inimese ja loomadega toimus ümberringi pidev möll, mis Ilsele õnneks täitsa meeldis.
Loomulikult ei saa jätta maninimata, et kolm Janne poissi on kõik kõrgel tasemel orienteerujad ning neist Topi ka selgelt Soome koondises. Topi võitis ka ‘kodumaastikel’ toimunud Soome öised.
Soome öiste kvalifikatsiooni stardis endal erilisi eesmärke ei olnud. Puudus varasem kogemus ning tahtsin lihtsalt hea võistlustrenni saada. Jooksin kvalifikatsioonis nr. 3.
Alustasin võistlust kohe rabedalt, sest valge ja rohelisega kujutatud üpris lage raiesmik oli harjumatu. Pikal etapil tegin enda arvates hea plaani, võttes suuna paremalt kaarjale valikule. Kohe algul aga osutus ‘valge mets’ ebameeldivalt tihedaks ning kiirus langes. Etapi keskosas suutsin korra ka lugeda ühe kraavi valesti ilma samal ajal suunda kontrollimata ning tegin lollaka lisahaagi. Kõige krooniks aga oli etapi teises pooles suurema nõlva peal olev ‘valge mets’ valgustusraie (maas vedelev risu) läbi teinud kuusenoorendik, kus tuli juba läbi pääsemiseks agressiivselt võidelda. Antud ebakõlad kaardiga tõid enesekindluse ja sujuvuse alla ning kuni lõpuni ei saanud normaalset jooksurütmi sisse.
Lõpu poole tegin ka kõige suurema vea just selles samas ‘valges kuusenoorendikus’, kuhu olin sisenenud lohakalt, ilma normaalselt suunda võtmata. Punkti leidsin peale piirkonna kaardistamist ning punkt koos kaljuga oligi praktiliselt nähtav vaid 1-2m kauguselt.
Kokkuvõtvalt ei olnud just parim päev, kuid nii need kogemused tulevad. A-finaali loomulikult ei saanud.
Järgmise päeva B-finaalis läksin jooksma samuti tugevat trenni. Algus sujus isegi enam-vähem normaalselt, mõne väiksema lisahaagiga.
Siis aga hakkas pikal tee-etapil kõht tugevalt valutama ning keskendumine kadus - tulemuseks mitu korralikku lollust ja tempo langus.
Jällegi seega tagasihoidlik sooritus. Anttolani rahvale vist muljet ei avaldanud aga eks võimalusi tuleb veel.
Sügisesed niisked Soome metsad olid aga olemuslikult nauditavad ning õnneks selle järgselt ka päris invaliidiks ei jäänud. Seega sõit läks ikkagi asja ette.
Kommentaarid
Postita kommentaar