Emotsioone Lukkari-Jukolalt ja Eestist - maastikud seinast-seina
Tänavune Jukola oli nii praktiliselt kui ka emotsionaalselt laagrilõpu tühjendusjooks. Kasutasin aega ja võimalusi, et veeta 5 päeva põnevatel Soome maastikel ning nautida aega pere ja sõpradega. Naantali kämping sobis pesitsuspaigaks ideaalselt, sest ujumisvõimalus meres ja sprindikaart ümbrusest võimaldas kvaliteetseid hommikusi äratusi ning Jukola treeningplatsid olid just parajal kaugusel.
Kaart Naantali kämpingust ja ümbrusest.
Tagantjärgi võib öelda, et Jukola treeningud oli päris võistlusest hoopis etemad ning põnevamad. Kõige suurem nauding oli Jukola hommikul veel paduvihmas tehtud treening fantastiliselt mõnusal Paijula maastikul.
Paijula
Mitmed kolme treeninguga päevad tähendasid, et laupäeva õhtuks loomulikult erilist värskust ei olnud ning selle pärast ka muret ei tundunud. Tegemist oli siis pika võistlustrenniga Nostarsi ridades (tiimi kohta kirjutasin veidi pikemalt eelmise aasta Jukola postituses).
Jooksin avavahetust ning stardist just kõige suurema hooga välja ei kihutanud - nagu ikka, siis mulle ei meeldi kohe alguses punasesse joosta. Seetõttu jäin korralikku rahvamatka, mis kestis paar kilomeetrit mööda metsarada. Tempo oli selgelt aeglasem kui üksi joostes, kuid ei viitsinud ka möödajooksudega tõmmelda. Alates teisest KP-st hakkas supp lahjenema ning sain endale meelepärasema kiiruse sisse võtta ja järjest eespool selgasid noppima hakata.
Punkti võtmas
Vigu ei teinud, maastik tundus labane. Kaks kolmandikku rajast sai pidevalt rongidest mööduda, kuni viimastel kilomeetritel hakkas kogunenud väsimus jalgadesse ning sättisin mugavalt ennast ühe paraja tempoga jooksva rongi sappa. Kuna rongi liikumisest tundus, et hajutust ei ole, siis läks tähelepanu liigselt hõljuma ning raja viimasel osal lasin rongil ennast kokku kolme punktiga (20, 21 ja 24) väikestele vigadele juhtida - vaid hajutuspunkti võtsin üksi ja puhtalt… Oleks pidanud ikka lõpuni ise orienteeruma. Kokku umbes 2 minutit katlasse.
Lõpus oli enesetunne hea ja kordagi ennast rajal päris piiridele ei pingutanud - tulemuseks tagasihoidlik 144. koht ja kaotust liidrile u. 11 minutit. Nii jooks kui ka tulemus oli pigem emotsioonitu - sai nagu ära tehtud. Treeningmaastike põhjal oli lootus o-tehnilistele väljakutsetele suurem, reaalsuses tundus kogu võistlus üsna jooksukas olevat.
Edasi sain kaasa elada Harju OK esitusele, kus kõige eeskujulikumalt tulid metsast välja meie noored - Kurmet ja Kardo. Lõpuks 300nda koha ligidale tõusis võistkond kahe viimase vahetusega - viimase vahetuse poolmaratoni au jäi kanda hea jooksu teinud leegionärile Hannesele.
Ise tegin pühapäeva hommikul tühja kummi ja unise olekuga treeningtempos pika orienteerumisotsa - nautisin hommikust ilma ja olu. Viga kokku vist alla minuti ja seegi puhtast lohakusest.
Enda emotsioonitute jooksude asemel elasin rohkem kaasa teiste emotsioonikamatele sündmustele. Üle pika aja sai Venlal võistlusstardi ka elukaaslane Merilin, Harju OK tiimi avavahetuses. Stardile olime koos lapsega keskuses kaasa elamas, kuid üks meist üritas küll paraku suure lärmi sees magada. Märgiliselt oligi Ilsele tegemist esimese välisreisiga.
Soomest tagasi ning nüüd oli vaja paari päeva jooksul ennast korralikult välja magada, sest järgnesid koondise treeningud Rakvere ümbruses.
Sukeldusin avakaljude pealt suvisesse eesti võssa ning emotsioonid olid kordades intensiivsemad.
Lasila maastik oli küpsenud suvekuumuse käes korralikult lopsakaks ning lisaväärtuse andis kuumalaine koos värskelt sirgunud vihaste parmude põlvkonnaga.
Kartograafiliselt oli ehk kõige huvipakkuvam treening Lasilas, kus poole trenni pealt läksin varasema (EMV ajaks tehtud) kaardi pealt üle uuele, Timo Silla poolt värske ja kvaliteetsema LIDAR andmestiku pealt korrigeeritud reljeefikaardile. Orienteerumine muutus hetkega hoopis lihtsamaks.
Mitu erinevust leiad? Võrdlus Lasila originaalkaardi ja Timo tehtu vahel.
Kõige vägevam trenn toimus aga varasemalt orienteerujate poolt puutumatus kohas - Härjakopli mägedes. Tegemist on Viitna-Ohepalu oosistikku kuuluva reljeefipesaga, mis oli veel mõned aastad tagasi lihtlabasele looduses liikujale ligipääsmatu kant. Hiljuti rajatud matkarada võimaldab aga läbida nüüd mitu kilomeetrit lihtsal sammul ja saabujatele pakutav on seda retke väärt. Au ja kiitus Olli-Markusele, et ta selle kaardistamise üldse vaevaks võttis.
Sedavõrd ränka tuulemurdu, alusvõsa ja järske oosinõlvu ei ole ma Eestis veel kohanud.
Enda jooksu alustasin sellel maastikul liiga optimistlikult ja sirgjooneliselt ning jätsin mitmed olulised ringijooksud kasutamata. Tulemuseks oli tunnipikkune turnimine ja ragistamine 4.4 km pikkusel rajal. Mitmes kohas tuli jääda poole nõlva peal seisma ning tõdeda, et edasiliikumine oli võimatu ning taanduda ümberliikumise varianti otsima. Kahjuks pole pakkuda pilte sellest kohast, kuid eks need pildidki ei anna edasi seda õiget tunnet kohapealt. Soovitan kõigile!
3drerun: http://3drerun.worldofo.com/index.php?id=-16924336&type=info
Härjakopli kaart - kõrgusjoone vahe 5m. Oma oli õppinud ära eestipärase kaardistuse (valge pigem heleroheline - ehk kõik värvid reaalsuses kraadi jagu kangemad).
Sääsed, parmud, kuumalaine ja vana hea Virumaa võss tegid oma ning mõnda aega tuleb nüüd tööl, konditsioneeri all arvukaid haavu lakkuda.
Kaart Naantali kämpingust ja ümbrusest.
Tagantjärgi võib öelda, et Jukola treeningud oli päris võistlusest hoopis etemad ning põnevamad. Kõige suurem nauding oli Jukola hommikul veel paduvihmas tehtud treening fantastiliselt mõnusal Paijula maastikul.
Paijula
Mitmed kolme treeninguga päevad tähendasid, et laupäeva õhtuks loomulikult erilist värskust ei olnud ning selle pärast ka muret ei tundunud. Tegemist oli siis pika võistlustrenniga Nostarsi ridades (tiimi kohta kirjutasin veidi pikemalt eelmise aasta Jukola postituses).
Jooksin avavahetust ning stardist just kõige suurema hooga välja ei kihutanud - nagu ikka, siis mulle ei meeldi kohe alguses punasesse joosta. Seetõttu jäin korralikku rahvamatka, mis kestis paar kilomeetrit mööda metsarada. Tempo oli selgelt aeglasem kui üksi joostes, kuid ei viitsinud ka möödajooksudega tõmmelda. Alates teisest KP-st hakkas supp lahjenema ning sain endale meelepärasema kiiruse sisse võtta ja järjest eespool selgasid noppima hakata.
Punkti võtmas
Vigu ei teinud, maastik tundus labane. Kaks kolmandikku rajast sai pidevalt rongidest mööduda, kuni viimastel kilomeetritel hakkas kogunenud väsimus jalgadesse ning sättisin mugavalt ennast ühe paraja tempoga jooksva rongi sappa. Kuna rongi liikumisest tundus, et hajutust ei ole, siis läks tähelepanu liigselt hõljuma ning raja viimasel osal lasin rongil ennast kokku kolme punktiga (20, 21 ja 24) väikestele vigadele juhtida - vaid hajutuspunkti võtsin üksi ja puhtalt… Oleks pidanud ikka lõpuni ise orienteeruma. Kokku umbes 2 minutit katlasse.
Lõpus oli enesetunne hea ja kordagi ennast rajal päris piiridele ei pingutanud - tulemuseks tagasihoidlik 144. koht ja kaotust liidrile u. 11 minutit. Nii jooks kui ka tulemus oli pigem emotsioonitu - sai nagu ära tehtud. Treeningmaastike põhjal oli lootus o-tehnilistele väljakutsetele suurem, reaalsuses tundus kogu võistlus üsna jooksukas olevat.
Edasi sain kaasa elada Harju OK esitusele, kus kõige eeskujulikumalt tulid metsast välja meie noored - Kurmet ja Kardo. Lõpuks 300nda koha ligidale tõusis võistkond kahe viimase vahetusega - viimase vahetuse poolmaratoni au jäi kanda hea jooksu teinud leegionärile Hannesele.
Ise tegin pühapäeva hommikul tühja kummi ja unise olekuga treeningtempos pika orienteerumisotsa - nautisin hommikust ilma ja olu. Viga kokku vist alla minuti ja seegi puhtast lohakusest.
Enda emotsioonitute jooksude asemel elasin rohkem kaasa teiste emotsioonikamatele sündmustele. Üle pika aja sai Venlal võistlusstardi ka elukaaslane Merilin, Harju OK tiimi avavahetuses. Stardile olime koos lapsega keskuses kaasa elamas, kuid üks meist üritas küll paraku suure lärmi sees magada. Märgiliselt oligi Ilsele tegemist esimese välisreisiga.
Soomest tagasi ning nüüd oli vaja paari päeva jooksul ennast korralikult välja magada, sest järgnesid koondise treeningud Rakvere ümbruses.
Sukeldusin avakaljude pealt suvisesse eesti võssa ning emotsioonid olid kordades intensiivsemad.
Lasila maastik oli küpsenud suvekuumuse käes korralikult lopsakaks ning lisaväärtuse andis kuumalaine koos värskelt sirgunud vihaste parmude põlvkonnaga.
Kartograafiliselt oli ehk kõige huvipakkuvam treening Lasilas, kus poole trenni pealt läksin varasema (EMV ajaks tehtud) kaardi pealt üle uuele, Timo Silla poolt värske ja kvaliteetsema LIDAR andmestiku pealt korrigeeritud reljeefikaardile. Orienteerumine muutus hetkega hoopis lihtsamaks.
Mitu erinevust leiad? Võrdlus Lasila originaalkaardi ja Timo tehtu vahel.
Kõige vägevam trenn toimus aga varasemalt orienteerujate poolt puutumatus kohas - Härjakopli mägedes. Tegemist on Viitna-Ohepalu oosistikku kuuluva reljeefipesaga, mis oli veel mõned aastad tagasi lihtlabasele looduses liikujale ligipääsmatu kant. Hiljuti rajatud matkarada võimaldab aga läbida nüüd mitu kilomeetrit lihtsal sammul ja saabujatele pakutav on seda retke väärt. Au ja kiitus Olli-Markusele, et ta selle kaardistamise üldse vaevaks võttis.
Sedavõrd ränka tuulemurdu, alusvõsa ja järske oosinõlvu ei ole ma Eestis veel kohanud.
Enda jooksu alustasin sellel maastikul liiga optimistlikult ja sirgjooneliselt ning jätsin mitmed olulised ringijooksud kasutamata. Tulemuseks oli tunnipikkune turnimine ja ragistamine 4.4 km pikkusel rajal. Mitmes kohas tuli jääda poole nõlva peal seisma ning tõdeda, et edasiliikumine oli võimatu ning taanduda ümberliikumise varianti otsima. Kahjuks pole pakkuda pilte sellest kohast, kuid eks need pildidki ei anna edasi seda õiget tunnet kohapealt. Soovitan kõigile!
3drerun: http://3drerun.worldofo.com/index.php?id=-16924336&type=info
Härjakopli kaart - kõrgusjoone vahe 5m. Oma oli õppinud ära eestipärase kaardistuse (valge pigem heleroheline - ehk kõik värvid reaalsuses kraadi jagu kangemad).
Sääsed, parmud, kuumalaine ja vana hea Virumaa võss tegid oma ning mõnda aega tuleb nüüd tööl, konditsioneeri all arvukaid haavu lakkuda.
Kommentaarid
Postita kommentaar