Kevadlaagrid ja võistlused

Kuna võib-olla lähiaastatel enam samaväärselt paindliku töögraafikuga kevadet mul oodata ei ole, siis tuli võimalust ära kasutada ja korralik lõunalaager planeerida.
Väikelapsega reisides sai oluliseks valikukriteeriumiks otselennu võimalus - milleks osutus Madriid või Tenerife. Edasi jäi peale Madriid, sest oli selgelt odavam, keerukamate maastikega ning plaanidele vastav. Maximus o-camp pakkus suures valikus valmis treeninguid. Olin seal piirkonnas korra varem lühiajaliselt võistlemas käinud ning soov tagasi minna oli olemas.
Seega võtsin perele ühe rendikorteri ning kaks nädalat laagerdamist sai teoks.

Tänavu planeerisin laagri märtsikuusse, et mitte muuta hooaega liiga pikaks ning nautida rohkem piirkonna kevadist ilma. Sealkandis oli laagrite kõrghooaeg küll juba möödas, kuid see lubaski teha trenne rahulikumalt, omas tempos ja ajarütmis. Hommikuti kippus meil väljasaamine tihti hiliseks venima.
Maastikud olid vägevad ning kivivorme õpib seal hästi tundma. Kaardistuste kvaliteet oli küll varieeruv, kuid võimaldas samuti õppida erinevate stiilidega kohanema. Ilmaga vedas samuti.

Tervis kippus küll veidi juksima - sain väikese külmetuse ning seetõttu tuli paar päeva rahulikult võtta. Lisaks oli üldine enesetunne veel samuti tagasihoidlik ja keha ei tahtnud nagunii veel suurt intensiivsust omaks võtta.

Mõned illustratsioonid:

Tagasi Riiga lennates pakuti võimalust otse Kurzemes Pavasarise võistlusele edasi minna. Sai nii ka tehtud. Tegin siis selle hooaja esimesed stardid. Alustuseks ambitsioonikaid eesmärke ei seadnud, tahtsin teha lihtsalt puhta jooksu. Seda ka tegin - vigu kogunes siin-seal vaid sekundite jagu. Esimesel päeval oli enesetunne hea, kuid tundsin, et keha veel päris lahti ei ole. Teisel päeval oli keha endiselt kinni ja boonuseks jalgades kerge väsimus sees. Tulemused samas näitasid, et talv on läinud asja ette ning nö. nüri vormi pealt sai enda tasemele vastav sooritus tehtud.

Pärast KP võistlust ühinesin Riias Anttu seltskonnaga, kes oli tulnud kevadlaagrit pidama.
Riia piirkonna luitemaastikud on juba üsna tuttavaks saanud ning seega oli minule pigem võimalus nädala jagu rohkem intensiivseid trenne saada. Maastikud pakkusid mõnusat metsa, kuid Magnetsi päevakutel kasutatavad kaardifailid eriti kõlbulikud ei ole. Kaardistusstandardist on asi kaugel ning mõistlikul kiirusel ei ole info kaardilt väljaloetav.
Koormusega aga tagasi ei hoidnud ning enne nädalavahetust kogunes kehasse arvestatav kangus.

Laagri lõpetuseks osalesin Riga cup võistlusel.



Laagrinädala pealt suutsin teha jällegi küllaltki hea soorituse. Raskusi oli ainult alguses organismi käimasaamisega ja hea o-rütmi leidmisega.
Piirdusin ainult esimese päevaga, sest peale kuu aega eemalolekut oli tahtmine varakult koju jõuda. Lisaks tuli ülejärgmiseks päevaks veel Stebby päevaku rajad üle käia…


Nädalake kodus ning edasi juba kodune Peko Kevad.
Tegelikult mõtlesin sel ajal ka Norras toimuvate võistluste peale, kuid reisitud oli juba piisavalt ning klubi pidas kohapeal ka koosolekut. Ajaliselt ei jõudnud ka Põlva öistele, ehkki tagantjärele targana oleks tahtnud teha sama programmi, mis tegi Ats (ehk Põlva öised + Peko teine päev).

Peko Kevade maastik oli mulle maa-ameti serveri pealt ennustatu põhjal ootuspärane. Võistlustel testisin lihtsalt keha seisu võistluskiirusel ning erilisi tehnilisi väljakutseid ei kohanud. Eestis kipub kevadel alati orienteerumine liiga lihtne olema ning tuleb lehtede puhkemist oodata.
Kaotus Jürgenile osutus oodatust isegi veidi väiksemaks.

Lõpetuseks ka veidi probleemkohtadest. Nimelt püsisin terve talve jooksul luude ja lihaste seisukohast terve, kuid esimese võistluse lõpus, Kurzemes Pavasarisel sain tagasi põlvevalu, millega vaevlesin ka eelmisel hooajal. Kõik siin kirjeldatud võistlused ja trennid tegin seetõttu mõneti moduleeritud koormusega ning ka valulikkus varieerus seinast-seina. Kõige probleemsem ongi aeglane sörkimine, kuid kiirel jooksul valu ei tunne. Enesehinnangu põhjal tundsin, et võistlused kannatas ära joosta, kuid arvestatav hulk tähelepanust nüüd selle olukorraga tegelemise peale ikka kulub.

Eks näis, kas edasi saan vormi teritada või pigem ennast ravida.