Beitostølen 2023

Isal oli soov minna veebruaris veteranide suusa-O MM-ile. Kohapeal oli võimalik saada nädalaks ajaks odavalt majake. Miski ei takistanud ja seega läksime siis kambakesti kah kaasa. Beitostølenis on sadade kilomeetrite ulatuses suusaradade võrgustikku, mis sobis mahukaks treeninglaagriks hästi.

Sinnasaamine on aga tüütu. Laevasõidu ajal Kapellskäri saab küll magada, kuid sealt edasi jätkub siiski 9 tundi autosõitu. Väikese Ilse tõttu jagasime selle autosõidu veel ööbimisega kahte ossa.

See-eest sai aga teha Uppsala lähistel Lunseni maastikul ühe nauditava o-trenni.




Kohalesõit oli pisut valulik, kuid tehtud see sai.
Meie kasutusel olev majake oli tore. Võrreldes Soomega oli küll saunakultuur puudulik (ehk saun puudus), kuid miski muu oluline vajaka ei jäänud.

Lund oli üle meetri.

Ülivõrdes saab kirjeldada piirkonna suusaradade hooldustihedust, võrgustiku suurust, vaateid radadel, mägesid, raskeid tõuse, veel raskemaid laskumisi (ka ise kukkusin mitu korda) ning loodust. Kui aga millegi kallal vinguda, siis ehk avatud mägismaastikust tingituna pidev tuuline ilm. Pidev tuul tähendas ka sagedat tuisku ja tuisulund. See aga on paraku kuiv ja peeneteraline ning suusatamiseks oli tegemist aeglaste oludega. Trennid olid rohkem rassimised, millele lisas tihti vürtsi ka raske rajaprofiil. Ühes trennis tuli tund aega järjest suruda end läbi tuisulume ja tugeva vastutuule. Teises trennis sai jälle võtta tund aega järjest kiires tempos tõusu.

Korra laskusin ka mäesuusanõlvast alla murdmaasuuskadega. Tegemist oligi murdmaa-rajaga, mis läbis slaalominõlva - enamik liikusid seda lõiku küll vastassuunas ehk üles. Ju siis tavapärane asi Norras.

Kuna talv hakkab juba lõppema, siis olid ka mahud võrreldes Ylläsega eeskujulikumad. Kogusin 30 treeningtundi ning lõpetuseks osalesin suusa-O võistluste avatud rajal. Kuigi nõlvad olid korralikud, oli radade võrk korraldajate poolt väga hästi planeeritud ning surmahirmu (nagu aeg-ajalt Eestis) ei tekkinud.