Kevadhooaja kulminatsioonid

Kuna ajapuudus on olnud tugev, siis olen pidanud optimeerima ka enda võistluste sissekandmiste osas ja planeeritud detailne ülevaade baltikatest jääb ära.

Kirjutama sunnivad aga emotsioonid ja neid on saanud küllaga - eriti EMV-lt Korelast. Kõige tugevamad emotsioonid jätsin muidugi päris postituse lõppu. 
Esmalt aga natuke eellugu ja sealt, kus varasemalt pooleli jäi…

Jüriööl saadud tallahaavale andsin peale Jüriöö nädalavahetust mõned päevad puhkust, ning veidi tundus asi ka paremaks minevat.
Enda jaoks uus maastik Ilves GP-l ja rahvusvaheline seltskond sundis ikkagi metsa minema, kuid valu tallas tuli kiirelt tagasi ning mõlemad päevad jooksin siiski üsna invaliidselt. Lisaks oli teisel päeval ka enesetunne kehv ning mõtted laiali. Haav läks jälle hullemaks.
Varasematel aastatel olen saanud kogemusi tallahaavadega enamasti maal. Üpris tihti on paljajalu lambalaudas leidnud minusse tee roostes naelad, mille järgselt on küll paar päeva valulik, kuid seejärel paranemine ootuspärane.
Antud vigastus aga ei käitunud sama ootuspäraselt. Andsin tallale vaheldumisi puhkust ja koormust - proovides treenitust mingilgi moel alal hoida.
Lõpuks ei pidanud kannatus vastu ning tegin nädal enne baltikaid pika jooksutrenni, lõigud ning õhtuse saunatuuri. Tulemuseks - haav läks korralikult mädanema ning päev hiljem mäda välja pigistades väljus ka kurja juur. Nimelt oli 3-4 mm suurune tükk Icebug kummist talda jalga sisse jäänud ning selle sai siis lõpuks sealt ka kätte.

Haavaravi A ja O: haavad ei parane, kui seal on võõrkeha sees.


Igatahes selle sinise julga väljutamise järgselt oli jäänud baltikateni 4 päeva. Õnneks aga hakkas haav nüüd käituma ootuspäraselt ja juba reede hommikul suutsin teha hommikujooksu suurema valuta.
Õigemini tallavalu oli kadunud, kuid vahepealsetel nädalatel kasutatud vale jooksumuster oli ägestanud minu prepatellaarset valu (ehk eesmist põlvevalu) ning päris muretu see elu siiski ei olnud.

Algsetes plaanides olid Baltikad olnud minu kevade kõige suuremaks eesmärgiks, kuid sellele eelnevad olud ja viimase hetke tulekahju kustutamine tingisid äärmiselt suboptimaalse ettevalmistuse ning Lätis, Malta ligidal ei olnud nii füüsis kui ka vaimne pool päris sellises konditsioonis nagu oleks tahtnud.
Suutsin läbi kannatuste teha enda kohta keskpärase soorituse, kuid sisimas rahule ei jäänud.








Teates oli seis veelgi raskem ning nägin roppu vaeva, et mitte teha räigelt suuri vigu.



Edasi tuli plaane sättida nõnda, et vähemalt eestikate lühirajal oleks vorm oluliste võistluste lainel.

Kolm nädalat hoolikalt doseeritud trenne ning üks nädal puhkust töölt tõid organismi piisava värskuse, et olla Setomaa kõrbe stardis eesmärgiga anda enda masinaklassi meestele lahing.
Kahjuks maastik erilisi hüppeid masinaklasside vahel ei võimaldanud, kuid detaile summeerides võis sekunditest kokku saada peaaegu minuteidki.

Jooks ise:
S-1: alustasin reipalt mööda loha. Vastu tulid selged objektid, punkt lihtne.



1-2: Suund! Ees tõus, mida väga agressiivselt veel rünnata ei julgenud. Proovisin juba mõttes energia 8 km peale ära jaotada. Negatiivse aspektina jäin liialt paremale nõlva servale jooksma - oleks pidanud kohe üle tipu raiuma.



2-3: Suund! Vajusin vist grammike vasakule.



3-4: Suund! Näen eemalt juba punkti kõrval olevat küngast ning keegi veteran seal kõrval ka auku hüppamas - lihtne.



4-5: Suund! Mäest alla kerib tempo üles ning korraks tundub, et äkki läheb asi kontrolli alt välja - ei suutnud tuvastada enne punkti olevat orvandit ja tekib väike ebakindlus. Paremal eespool näen siiski pisikest küngast ja selle nõlval on siiski ka punktiauk. Läks veel hästi, kuid mõttes katsun ennast distsiplineerida. Tõenäoline ajakaotus u. 5 sek.



5-6: Suund! Üles mäele jõudes ei saa enam reljeefist aru - kõik tundub ujuvat… Liigun ebakindlalt üldsuunaga ja näen õnneks paremal punkti. Kirun ennast - tehnika logiseb korralikult! Ilmselt järgmised 5 sek korstnas.



6-7: Suund! Näen, et punkt on potentsiaalselt ohtlik ja liigun ettevaatlikult. Enne nina peale tõusmist tundub heleroheline olevat kaardil kujutatust suurem. Kaks auku tulevad siiski vääramatult vastu.



7-8: Suund! Punkti ees olev roheline küngas paistab juba teiselt poolt orgu - lihtne!



8-9: Läbi soo viib loha ja jõuab orvandini, kustkaudu tundub millegi pärast mugav otse üles minna. Vasakule jääv mets paistab tihe ning teen väikese lisakaare künka tipu kaudu. Ei oska öelda, kas see ka ajakaotust tekitas - vaheaja järgi oli pigem õige otsus.



9-10: Suund! Otsin pilguga teevalikut võimalikult joone ligidal ning selle ka leian. Kohale hakkab jõudma esimene väsimus ja raja alguse rabedusest hakkan üle saama. Pikk etapp loksutab mugavasse O-rütmi. Pärast elektriliini ületamist paistsid suuremad teemärgid kaugele ja probleeme ei olnud.



10-11: Suund! Üle tipu ja lohuke paistab.



11-12: Suund! Kasutan lohku, küngast, lohku ja rohelist lappi suuna täpseks hoidmiseks ning punkt tuleb iseenesest vastu.



12-13: Suund! Soo nurk - künka vasak serv - soo nurk - suund ja punkt paistabki.



13-14: Suund! Tekivad selged nõrkuse märgid ning selle asemel, et sirgelt üle künka joosta lähenen punktile paremale. Vaheaja põhjal samas väga hullu ei ole.



14-15: Vahetult enne mind väljub punktist Kiur-Erik ning hakkan juba selja järgi jooksma, kuid õnneks on rutiinid paigas - Suund! Kiur väljus piki soo idaserva, kuid ise valin lääneserva ning jõuan selle otsusega temast ka kohe mööda. Kuulen, et võtab sappa. Sunnin end keskenduma ainult enda sooritusele. Topelt-suunakontroll ning punktiauk tuleb vastu.



15-16: Suund! Mäest alla kruvin tempot juurde ning otsustan, et lähenen punktile rohelise põhjaserva pidi, sest seal paiknev väike küngas peaks tagama kõige kindlama ründepunkti.
Vaatan, et sirgjoon selle ründepunkti suunas kulgeb üle poolel maal oleva künka ning seekord nõrkus ei võida - ületan künka tipu kaudu ning hakkan seejärel otsima silmadega sooserva, mida mööda edasi liikuda.
Ees paistab paraku aga väga ühetüübiline soine ala ning mingit serva ei suuda tuvastada. Selle asemel suunan pilgu kaugemale ja näen taamal väikest kõrgendikku. Ju see on minu ründepunkt ja jooksen selle peale. Kõrgendik tundub kuidagi madal ja uimane ning see muudab ettevaatlikuks, kuid kui näen selle keskel auku, siis hajutab see minu hirme. Kõrgendikult eemaldudes aga märkan, et suund on väga paigast ära ning alarm läheb peas täiega kõlisema. Korrigeerin paremale ning hakkan hoolikamalt ringi vaatama. Veelgi kaugemal paremal näen võsa sees künkakest ning asjad loksuvad paika. Korrigeerin veelgi paremale ning jõuan ainult ehmatusega punkti. Oleks võinud ka hullemini minna (nagu näiteks Timol või Lauril või Timmol või Petsil või Reigol või …). Siiski loeksin ajakaotuseks 10-15 sek.



16-17: Suund! Olen ehmatusest veidi ähmis, kuid kompass töötab ja teed ületades olen ilusti joone peal.



17-18: Suund! Eemal künka peal näen korraks Malsroosi selga ja see aitab suunda hoida. Siin etapil tunnetan kuklakarvadega, et Kiur vist hakkab maha jääma.



18-19: Suund! Läbi soo ja piki uimast nõlva liigun üldsuuna ja kõhutundega kuid enne elektriliinile jõudmist korrigeerin ilusti joonele. Eespool võtab Malsroos tõusu.



19-20: Suund! Mineraalmaa nurk, suunaga läbi soo ja enne punkti olev nina paistab kaugele. On juba üsna raske olek, kuid katsun suruda.



20-21: Suund! Näen eemalt, et Malsroos läheb vasakult optimeerima, kuid katsun ise olla agressiivne. Lähen otse tõusu ründama ja liigun enam-vähem hea suunaga, kuid etapi keskel on lauge nõlva peal natuke madalat tuulemurdu, mis pingutamist raskendab. Punkti võtan juba praktiliselt koos Malsroosiga



21-22: Malsroos hakkab piki nõlva liikuma… Suund! Hoian ise rohkem kõrgemale ning kõik klapib. Näen eemal madalamal ka juba punktile eelnevat lohku, kuid kuna Malsroos tundub kaugel vasakul olevat, siis liigun pisut ebalevalt ja kontrollin kaks korda üle. Siiski kõik õige ja saan edukalt punktini. Vaheaegade põhjal oli aga ebalemise tõttu mäest alla jooksmine selgelt aeglane ja kaotasin järjekordsed 5 sekundit.



22-23: Suund! Pikk nõlv on ebameeldivalt uimane, kuid kompass aitab säilitada enesekindlust. Punkt on seal, kus seda ootan.



23-24: Suund! Märkan, et lõpp on ligidal ja taipan alles nüüd selle nimel kiirust tõsta. Teen elementaarsed kontrollimised ära ja punkt tuleb vastu kiirelt.



Kokkuvõttes 8. Koht ja kaotust võitjale Kennyle u. 6 minutit. Antud tulemus oli füüsilisi võimeid arvesse võttes optimaalne ja päeva võis lõpetada positiivsetes toonides. Antud tüüpi maastik on mulle tõenäoliselt üks ebasobivamaid teistega konkureerimiseks.
Samas oli rada piisavalt huvitav, et väga igav kordagi ei hakanud ning sedavõrd ilusas metsas on lust aega veeta. Siinkohal kiitus rajameistrile. 

Õhtul tundsin ennast kergelt läbi küpsenuna, kuid päästva idee käis välja Pets.
5 minutit Värska lahe jahutavas vees tõi tagasi hea enesetunde. Tunne oli lausa nii hea, et kordasin suplust ka hommikul.

Järgmisel päeval oli lühirada õrnalt lihastes tunda, kuid laiemas pildis olin ka uuel hommikul valmis küllalt pingutama.
Esmakordselt Harju OK ajaloos oli meil lootus konkureerida medalitele, sest saime enda ridadesse Läti pikaajalise koondislase Arturs Paulinši, kes sai endale ka ankruvahetuse.

Esimeses vahetuses jäi Ats juhtgrupist maha ning vaatepunktis oli vahe üsna arvestatav. Sel hetkel ei osanud arvata muud, kui et ju siis tegi viga…
Vahetust üle andes oli kaotus 2 minutit. Alles hiljem sain aru, et vead olid üsna tühised, kuid probleem hoopis muus.
Enda jooksu läksin tegema fokusseeritult ning katsusin teiste peale mitte mõelda.

Esimeseks punktis oli Reigo mulle juba järgi tõmmanud ning teise punkti joostes võttis ta ka vedamise enda peale



Sain aru, et Reigo tempo oli minust kübeke kiirem, kuid ei hakanud vägisi järgi suruma.
Edasi tuli hajutus, kus nägin, et mul oli pikem kaar. Tundus kahtlane, kuid pikalt ei süvenenud.
Elektriliinile jõudes õnneks Reigo ja selg ees vastu tulevad konkurendid siiski paistsid (Tammed + JOKA). Peko GPS sealjuures on piltidel veidi ajast maas.



Edasi nägin selgasid ainult vilksamisi ning kuuendast välja joostes oli ees juba lage maa. Vajusin ise ka lohakalt vasakule, kuid korrigeerisin kiirelt ja hakkasin küngaste vahelt punkti poole laveerima. Enne punkti aga sõitis Reigo paremalt küljelt ootamatult ette ning punktis olime veel lisaks Malsroosiga kolmekesti üpris koos.



Edasi tuli pikalt toorest jooksu, kus Reigo hakkas eest libisema ning Malsroos veidi maha jääma.



Õnneks tegi Reigo 10nda punktiga kerge vea ja olime punktis jälle koos.

Etapp 11 ja 12 liikusime lähestikku ja 13. etapp alustuseks samuti käsikäes.



Endal juhtus olema keskmine hajutus, kuid vahetult enne punktirõngast tekkis probleeme reljeefist arusaamisega. Probleemi tuum seisnes asjaolus, et vahetult enne punkti oli vasakut kätt suur lauge orvand, mida ei suutnud kiirelt kaardilt üles leida, sest puudusid langujooned. Tõsi - kui süveneda kogu piirkonna reljeefi, siis on orvand mõistetav, kuid tempokal jooksul ei tahaks hakata kogu ümbruskonna pinnavorme ja nende kulgemist omavahel kokku klapitama, et saada aru, kus on negatiivsed pinnavormid. Langujooned tunduvad olevat jätkuvalt defitsiitne kaup.

Orvandi mittenägemine tekitas ebakindluse ning ei suutnud täie veendumusega enda kaugust punktist enam hinnata. Siiski nägin vasakul käel ühte lamedat orvandikest, mis minu arvates sobis hästi oodatavaks punktikohaks, kuid punkti seal siiski silma ei hakanud. Jooksin igaks juhuks veidi edasi ja nägin juba suuremat soist auku. Keerasin tagasi, vaatasin kael õieli ringi ning selles samas lauges orvandis hakkas lõpuks ikkagi ka tähis silma. Kahju…olin vist kümnekonna meetri pealt selle eelnevalt nägemata jätnud.



Järgmise punkti poole kihutades nägin eespool jällegi Malsroosi selga ning endalegi üllatuslikult sõitis uuesti küljelt sisse ka Reigo.



Seega lõpetasime suhteliselt koos.
Edasine jäi juba Artursi teha…

Ise tegin lõdvestusjooksu ning süvenesin võistluse kulgu alles siis, kui Artursi ja Kristo rong vaatepunkti jõudis.
Oli näha, et Arturs liikus enesekindlalt ja kiirelt ning trumbid olid justkui käes. Kuld ja hõbe olid juba selgelt eest ja neid paraku ei püüda ei olnud võimalik, kuid pronksiheitlust jälgisime põnevusega.

Suureks komistuskiviks sai aga ootamatult rajameistri käru. Artursil oli võrreldes Kristoga viimane hajutus u. 40m pikem sisaldades ka kaht lisatõusu ning seda 500m enne finišit!
Sealjuures sai Arturs sellest olukorrast aru (ehk nägi Kristot) alles 400m enne finišit. Sellel maastikul, allamäge lõpuga seda vahet enam naljalt tagasi ei jookse ning kuigi orienteerumise seisukohast Arturs midagi valesti ei teinud, siis pronksist tuli suu siiski puhtaks pühkida.
Mõistagi oli Arturs ise kõige vihasem, sest lõppu oli ta meelega jooksnud rahulikult ja kontrollivalt, sest oli end enda sõnul Kristost tugevamana tundnud ja ei osanud hajutust sedavõrd lõpus oodata.

Eks nö. ‘hea tava’ mitte paigutada hajutust 1-2 km enne lõppu on rutiinselt kasutusel olnud selge põhjusega ning kogenud võistlejana oli Arturs seda ka eeldanud.

Ka endal oli meel loomulikult mõru, kuid suurema avastuse osaliseks sain alles siis kui kodus põhjalikumalt kogu teateraja ülesehitust vaatama hakkasin.
Peast käisid läbi igasugu mõtted. Pean tunnistama, et sel korral ei suutnud rajameistri arusaamu enda omadega ühildada.

Tegelikult aga oleks pidanud häirekellad tööle minema juba enne võistlust radade parameetreid vaadates. Vahetuste pikkuste variatsioonid erinesid üksteisest kuni 600m!!! Antud maastikul tähendab see kiiretel jooksjatel u. 3 min pikkuseid vahesid, aeglastest rääkimata…

Vaadates seejärel I vahetuse GPS-i ja Atsi jooksu, siis oli selgelt aru saada, kuhu kadusid need minutid - loomulikult välisringidele.
Siinkohal ei saa ka asjaolusid välja vabandada sellega, et hilisemad vahetused siis need lühemad hajutused said - teatevõistlusel on paraku oluline aspekt seotud ka gruppide ja gruppides jooksjate kiirusega.
Lisaks on 600m erinevust juba selline pikkus, et kui ühel tiimil satuvad pikemad hajutused pisut nõrgemale jooksjale ning teisel tugevamale ja seejärel vastupidi, siis summaarselt võrdsetel tiimidel tekib 1200m pikkune kiiruslik eelis tugevama jooksja kasuks.
Maastikul, kus liikuda tuleb sirgjoones ja ajakulu on väga otseselt seotud raja pikkusega on selline olukord nukker.

Distantsilistest erisustest saaksin ma rohkem aru maastikel, kus vb. pikemal hajutuskaarel on parem mets või väike teelõik, mis tingib ajaliselt samaväärse ajakulu, kuid antud võistlusel tekitati osadele tiimidele siiski selge händikäp.

Eks Harju ja Peko duellis küll enamik hajutusi lõpuks palju rolli ei mänginud, sest enamik juhtus olema samad, kuid just see viimane enne lõppu oli see, mis määrava ebavõrdsuse tekitas. Ükskõik, kus varem oleks olnud võimalus see vahe sujuvalt kinni joosta...




Seega nädalavahetuse lõpuks jäi kripeldama kergelt negatiivne emotsioon. 

Vaadates kogu rada ja hajutusi, siis pean tõdema, et need olid kõik minu nägemuses ebaõnnestunud hajutused just suurt ebavõrdsust silmas pidades. Naiste rajal ei olnud seis parem.
Päästnud oleks kahepunktilised hajutused või vähemalt pikemate-lühemate hajutuste kakshaaval kombineerimine ühe kooditähe alla. Kohati aitaks ka lihtsalt punktide asukohtade korrigeerimine. Hajutus peaks siiski hajutama orienteerumisoskuse alusel, mitte vääramatu ajakuluga…
Mõtlesin ka korraks, et käiks kõik need olukorrad ükshaaval läbi ja tooks välja enda ettepanekud (mida on piisavalt), kuid näen, et see tekitaks juba niigi pikale postitusele liigse tehnilise lisapagasi ja piirdun soovijatele ilmselt eraviisilise seletusega.

Äkki peaks tegema just teateradadele suunitletud rajameistrikoolituse ning autoriteetsuse huvides vb. mõne välismaalase rääkima kutsuma.

Samas aga ei taha tegelikult ka ülearu palju kritiseerida (natuke vb. kompenseerin ka Artursi pettumust, sest tal ei ole head võimalust Eesti auditooriumile mõtteid edastada). Peaasi, et leiduks entusiastlikke tegijaid.   

Ilm oli ilus, mets kah ja nüüd saab mõtted seada suve teise osa planeerimisse.