O sügis 2025
Mingisugusegi järjepidevuse hoidmiseks katsun seda aega töölt näpistada ja ikkagi jätkuvalt sissekandeid teha. Olgugi, et mitmed tegevused vääriksid vähe pikemaid tekste ja põhjalikumat jäädvustamist, siis pean rahulduma ka sellise ülevaatliku kokkuvõttega.
Esmalt alustan võlgadest. Kuna äsja lõppenud hooajal panin põhirõhu (loe: eesmärgid) öistele tiitlivõistlustele, siis paari sõnaga veel hilinenult ka EMV öistest Hiiumaal.
Ettevalmistus selleks oli alla igasugust arvestust. Häbilugu, sest oli ju justkui seatud oluliseks võistluseks. Siiski tegi kehaline seisund koos pealesunnitud puhkusega trennidest ning kodumaale reisimine ja maal tegutsemine oma töö. EMV-le eelneval nädalal oli kogu 6 päeva ainuke trenn vaid päev enne võistlust tehtud 7km jooksuke. Viimane öine orienteerumine jäi aga hoopis märtsikuusse.
Punktis väljudes tuli vastu Jürgen, kelle sain siin teist korda jälle kätte.
Edasi läks pigem sujuvalt. Jürgen harrastas eest ära jookmist ning siis jälle järgi laskmist.
Kui muidu oleks veel võinud jooksuga enam-vähem rahule jääda, siis vee tõmbasin peale lõpuga. Ilmselt olin liiga tihedalt juba hakanud Jürgenil sabas püsima ning läheneva lõpuga seoses kiirust tõstma. Pulss tõusis ning väsimus kuhjus kiirenevalt.
17ndasse valisin teadlikult turvalise trajektoori, et olla varakult just selle seljandiku peal, mis punkti suunab. Lisaks tuli ju lõpus ainult piki kõlviku piiri mööda joosta. Seljandiku keskel olevast künkast ja helerohelisest möödusin tempokalt vasakult ning jätkasin enda arust piki poollagedat, sest ümbritsev tundus üsna lage. Vaatasin korraks siis vasakule ja seal paistis selge kõlvikupiir. Mõtlesin, et olen juba siis kõlviku servas ja tuleb jätkata sama suunda. Järsku tekkis ette aga kuusemüür. Misasja? Tahtsin olla enda orienteerumises enesekindel ja pidasin neid kuuskesid lihtsalt heleroheliseks mummutuseks, mille taga jätkub avatud valge/poollage mets. Seega ründasin agressiivselt läbi kuusemüüri ning hoidsin suunda. Taipasin aga kiirelt, et enam ei ole vasakul käsipuuks kõlvikupiiri. Kallutasin veidi veel vasakule, et seda kõlvikupiiri tabada, kuid edutult. Korralik segadus! Lõpuks silman raisemiku nurka, mis päästab ehk pikemaajalisest kammimisest piirkonnas. Siiski soliidne viga. Jürgen ja Alar millegi pärast lasevad end minust mõjutada ning ronivad samuti rohelisse.
Edasi jätkan enda arust kindlalt kuid ka järgmise punktiga tekib (vist väsimusest) error, sest võtan justkui raiesmiku nurgast hoolika suuna, kuid lõpetan täiesti vales kohas soos.
Eelkõige vigade tõttu kadus võimalus pronksmedalile, mis jääb küll kripeldama, kuid eks vigade taha jäi ka teistel ning arvestades täiesti olematut ettevalmistust ning korralikult roostes öö-o tehnikat, siis tuleb tõdeda, et eks tase oligi selline.
Lõppude lõpuks oli ju tore emotsioon ka joosta MM tavaraja 13ndaga suhteliselt palju aega koos ning tulemustes ka teda edestada. Öise orienteerumise võlud!
Pärast tagasi Norra jõudmist jätkus mõnda aega rutiinne tööelu. Vaheldust pakkus kiire väljasõit 25-mannale. Minu hetkel kolmest klubist osales seal tänavu vaid Anttolan Urheilijat. Neile ka ennast tegelikult koheselt jooksjaks ei pakkunud, sest teadsin kuivõrd pikk sõit võistluspaika oleks. Kuna aga klubil oli haiguste tõttu rohkelt väljalangemisi ning mingeid välistavaid faktoreid esile ei tulnud, siis otsustasin klubi eest ikkagi välja minna.
Tähendas see muidugist u 650km pikkust sõitu Rootsi ja sama palju tagasi. Sõitma hakkasin reede õhtul. Magasin Rootsi metsade vahel tee ääres auto bagasnikus (tagumised ismed all) õhkmadratsil ja jöudsin laupäeva lõunaks kohale. Siis soojendus, veatu jooks (lihtne maastik) ning natuke sotsialiseerumist. Pärastlõunaks aga jälle autos ning koju jõudsin kuskil kella 23-24 ajal.
Eks võistlus ise seda sõitu eriti väärt ei olnud aga vähemalt sai kõikvõimalike podcastide kuulamisega järje peale.
Esmalt alustan võlgadest. Kuna äsja lõppenud hooajal panin põhirõhu (loe: eesmärgid) öistele tiitlivõistlustele, siis paari sõnaga veel hilinenult ka EMV öistest Hiiumaal.
Ettevalmistus selleks oli alla igasugust arvestust. Häbilugu, sest oli ju justkui seatud oluliseks võistluseks. Siiski tegi kehaline seisund koos pealesunnitud puhkusega trennidest ning kodumaale reisimine ja maal tegutsemine oma töö. EMV-le eelneval nädalal oli kogu 6 päeva ainuke trenn vaid päev enne võistlust tehtud 7km jooksuke. Viimane öine orienteerumine jäi aga hoopis märtsikuusse.
Stardis proovisin aga siiski olla optimistlik ja läksin endast parimat andma.
Juba esimesse punkti joostes oli tunda tehnilist rabedust, kuid asi püsis veel kontrolli all. Esimene konkreetsem viga oli kolmandaga, kus põhiprobleemiks oli ebakindlus seoses arusaamisega, millise orvandi kaudu ületasin viimase suurema luiteaheliku.
Järgmises punktis jooksis mööda Jürgen - ohoh! ...startis ta ju 9 minutit enne mind!
Edasi oli mitmed punktid hea nähtavusega lihtsas metsaosas. Teine konkreetsem viga tuli 10ndasse läbi tihedama metsa joostes. Jooksin üle pikliku künka, mille peal oli lagendik. Ei märganud aga rohelise seest kaardilt (alamõõduline), et väike lagendik eksisteeris ka kirdepoolsemal seljandikul ning olin seega paralleelolukorras. Tulemusena sattusin lõpuks siis punktist liiga vasakule.
Raja raskeim punkt oli ehk 12nes, kus reljeef oli liialt uimane, et seda pimedas enesekindlalt kaardiga kokku panna. Ajakotus tuli ka minul, kuid mitte liialt suur. Tugev persetunnetus aitas hädast välja.
Juba esimesse punkti joostes oli tunda tehnilist rabedust, kuid asi püsis veel kontrolli all. Esimene konkreetsem viga oli kolmandaga, kus põhiprobleemiks oli ebakindlus seoses arusaamisega, millise orvandi kaudu ületasin viimase suurema luiteaheliku.
Järgmises punktis jooksis mööda Jürgen - ohoh! ...startis ta ju 9 minutit enne mind!
Edasi oli mitmed punktid hea nähtavusega lihtsas metsaosas. Teine konkreetsem viga tuli 10ndasse läbi tihedama metsa joostes. Jooksin üle pikliku künka, mille peal oli lagendik. Ei märganud aga rohelise seest kaardilt (alamõõduline), et väike lagendik eksisteeris ka kirdepoolsemal seljandikul ning olin seega paralleelolukorras. Tulemusena sattusin lõpuks siis punktist liiga vasakule.
Raja raskeim punkt oli ehk 12nes, kus reljeef oli liialt uimane, et seda pimedas enesekindlalt kaardiga kokku panna. Ajakotus tuli ka minul, kuid mitte liialt suur. Tugev persetunnetus aitas hädast välja.
Punktis väljudes tuli vastu Jürgen, kelle sain siin teist korda jälle kätte.
Edasi läks pigem sujuvalt. Jürgen harrastas eest ära jookmist ning siis jälle järgi laskmist.
Kui muidu oleks veel võinud jooksuga enam-vähem rahule jääda, siis vee tõmbasin peale lõpuga. Ilmselt olin liiga tihedalt juba hakanud Jürgenil sabas püsima ning läheneva lõpuga seoses kiirust tõstma. Pulss tõusis ning väsimus kuhjus kiirenevalt.
17ndasse valisin teadlikult turvalise trajektoori, et olla varakult just selle seljandiku peal, mis punkti suunab. Lisaks tuli ju lõpus ainult piki kõlviku piiri mööda joosta. Seljandiku keskel olevast künkast ja helerohelisest möödusin tempokalt vasakult ning jätkasin enda arust piki poollagedat, sest ümbritsev tundus üsna lage. Vaatasin korraks siis vasakule ja seal paistis selge kõlvikupiir. Mõtlesin, et olen juba siis kõlviku servas ja tuleb jätkata sama suunda. Järsku tekkis ette aga kuusemüür. Misasja? Tahtsin olla enda orienteerumises enesekindel ja pidasin neid kuuskesid lihtsalt heleroheliseks mummutuseks, mille taga jätkub avatud valge/poollage mets. Seega ründasin agressiivselt läbi kuusemüüri ning hoidsin suunda. Taipasin aga kiirelt, et enam ei ole vasakul käsipuuks kõlvikupiiri. Kallutasin veidi veel vasakule, et seda kõlvikupiiri tabada, kuid edutult. Korralik segadus! Lõpuks silman raisemiku nurka, mis päästab ehk pikemaajalisest kammimisest piirkonnas. Siiski soliidne viga. Jürgen ja Alar millegi pärast lasevad end minust mõjutada ning ronivad samuti rohelisse.
Edasi jätkan enda arust kindlalt kuid ka järgmise punktiga tekib (vist väsimusest) error, sest võtan justkui raiesmiku nurgast hoolika suuna, kuid lõpetan täiesti vales kohas soos.
Eelkõige vigade tõttu kadus võimalus pronksmedalile, mis jääb küll kripeldama, kuid eks vigade taha jäi ka teistel ning arvestades täiesti olematut ettevalmistust ning korralikult roostes öö-o tehnikat, siis tuleb tõdeda, et eks tase oligi selline.
Lõppude lõpuks oli ju tore emotsioon ka joosta MM tavaraja 13ndaga suhteliselt palju aega koos ning tulemustes ka teda edestada. Öise orienteerumise võlud!
Pärast tagasi Norra jõudmist jätkus mõnda aega rutiinne tööelu. Vaheldust pakkus kiire väljasõit 25-mannale. Minu hetkel kolmest klubist osales seal tänavu vaid Anttolan Urheilijat. Neile ka ennast tegelikult koheselt jooksjaks ei pakkunud, sest teadsin kuivõrd pikk sõit võistluspaika oleks. Kuna aga klubil oli haiguste tõttu rohkelt väljalangemisi ning mingeid välistavaid faktoreid esile ei tulnud, siis otsustasin klubi eest ikkagi välja minna.
Tähendas see muidugist u 650km pikkust sõitu Rootsi ja sama palju tagasi. Sõitma hakkasin reede õhtul. Magasin Rootsi metsade vahel tee ääres auto bagasnikus (tagumised ismed all) õhkmadratsil ja jöudsin laupäeva lõunaks kohale. Siis soojendus, veatu jooks (lihtne maastik) ning natuke sotsialiseerumist. Pärastlõunaks aga jälle autos ning koju jõudsin kuskil kella 23-24 ajal.
Eks võistlus ise seda sõitu eriti väärt ei olnud aga vähemalt sai kõikvõimalike podcastide kuulamisega järje peale.
Järgmine märkimisväärne projekt sellel sügisel oli Harju OK noortele treeninglaagri korraldamine Norras. Kasutatud sai pool nädalat Raulandi maastikke (2015 JWOC toimumispaik) ning pool nädalat siis meite manul Skieni/Porsgrunni ümbruses.
Järgnevalt mõned kasutatud treeningradade ja maastike näited.
Järgnevalt mõned kasutatud treeningradade ja maastike näited.
Tundub, et laager läks korda ja noored said häid kogemusi.
Enda seisundi kohta sellel sügisel võib välja tuua seda, et asjad liiguvad jälle stabiilselt paremuse poole. Kuna kaotasin ära igasuguse surve järgida piinlikult treeningplaani, siis annab see mulle võimaluse paindlikumalt puhata, kui selleks tundub vajadus olevat ning samuti olen näinud vaeva, et korralikult unerütm jälle toimima saada (minimaalselt 9 tunni unega iga öö...ideaalis). Eks arenguruumi veel on kuid selgelt on tunda, et keha on hakanud jälle adekvaatselt reageerima treeningutele ning naasnud on puhas rõõm liikumisest ja intensiivsest pingutamisest. Hea enesetunne on konverteerunud ka headeks öisteks o-sooritusteks kohalikel öistel ühistreeningutel.
Paranenud füüsiline enesetunne lubas osa võtta ka kohalikust hilissügisest tavaraja võistlusest, mis toimub alati samal maastikul, ühes karutagumikus paiknevas külas. Nii füüsiliselt kui ka tehniliselt retsil platsil.
Livelox - Rørholtmarka Rundt, H17-L
Ühisstardist võistlus kulges algul suhteliselt koos püsiva juhtgrupiga, kuid siis hakkasid teevalikute mõjul vahed sisse kärisema. Asusin koos tänavuse noorte EM (M18) pronksmedalistiga (sprint) võistlust vedama. Ta küll üritas korduvalt eest ära joosta, kuid tehnilise soorituse sujuvus lubas mul pidevalt tal ikkagi kannul püsida. Teise ringi keskosas oli pikema aja jooksul pinnaseks valdavalt soine või puhmane aluspind, kus noore poisi põrkav samm vist töntsiks muutus ning minu raskem ja pikem tõmme mõjule pääses. Igatahes endalegi üllatuseks tekkis seljataha arvestatav vahe, mis veel kaks punkti enne lõppu oli pooleminutiline.
Siis aga tuli üks pikem laskumine mööda kivist nõlva avatud raiesmikul. Noorem sai hoida minu selga vist hea sihtmärgina silme ees ja laskus ebameeldivalt risusel ja kivisel laskumisel kiiremini. Tulemuseks jõudsime eelviimasesse punkti koos. Edasi viimane punkt tegime veel erinevad teevalikud kuid need omavahel ajaliselt suur ei erinenud. Kuna aga lõpuspurt oli pikalt mööda põldu jooksmine, siis nooruslike ja teravate sprindijalgade vastu ikkagi ei saanud ja pidin leppima teise kohaga.
Mis aga selle võistluse ehk kõige meeldivamaks (kogu Norras?) teeb on korralik (loe: ahiküttega ja piisavalt kuum) kohalik külapoolne kogukonnasaun, mis pärast 2 tundi metsas müttamist tõeliselt hinge kosutab (võimalus ka järve hüpata).
Antud sissekande kirjutamise ajaks on aga saabunud esimesed selgelt miinuskraadidega ilmad ja hetkel on jäänud (loodetavasti) veel vaid nädalake ettenähtud teise lapse sünnini. Eks näis kuidas tähtaeg paika peab, kuid lähemad kuud saab vast tähelepanu suuresti olema kohanemisel neljanda kõriga majas.
Enda seisundi kohta sellel sügisel võib välja tuua seda, et asjad liiguvad jälle stabiilselt paremuse poole. Kuna kaotasin ära igasuguse surve järgida piinlikult treeningplaani, siis annab see mulle võimaluse paindlikumalt puhata, kui selleks tundub vajadus olevat ning samuti olen näinud vaeva, et korralikult unerütm jälle toimima saada (minimaalselt 9 tunni unega iga öö...ideaalis). Eks arenguruumi veel on kuid selgelt on tunda, et keha on hakanud jälle adekvaatselt reageerima treeningutele ning naasnud on puhas rõõm liikumisest ja intensiivsest pingutamisest. Hea enesetunne on konverteerunud ka headeks öisteks o-sooritusteks kohalikel öistel ühistreeningutel.
Paranenud füüsiline enesetunne lubas osa võtta ka kohalikust hilissügisest tavaraja võistlusest, mis toimub alati samal maastikul, ühes karutagumikus paiknevas külas. Nii füüsiliselt kui ka tehniliselt retsil platsil.
Livelox - Rørholtmarka Rundt, H17-L
Ühisstardist võistlus kulges algul suhteliselt koos püsiva juhtgrupiga, kuid siis hakkasid teevalikute mõjul vahed sisse kärisema. Asusin koos tänavuse noorte EM (M18) pronksmedalistiga (sprint) võistlust vedama. Ta küll üritas korduvalt eest ära joosta, kuid tehnilise soorituse sujuvus lubas mul pidevalt tal ikkagi kannul püsida. Teise ringi keskosas oli pikema aja jooksul pinnaseks valdavalt soine või puhmane aluspind, kus noore poisi põrkav samm vist töntsiks muutus ning minu raskem ja pikem tõmme mõjule pääses. Igatahes endalegi üllatuseks tekkis seljataha arvestatav vahe, mis veel kaks punkti enne lõppu oli pooleminutiline.
Siis aga tuli üks pikem laskumine mööda kivist nõlva avatud raiesmikul. Noorem sai hoida minu selga vist hea sihtmärgina silme ees ja laskus ebameeldivalt risusel ja kivisel laskumisel kiiremini. Tulemuseks jõudsime eelviimasesse punkti koos. Edasi viimane punkt tegime veel erinevad teevalikud kuid need omavahel ajaliselt suur ei erinenud. Kuna aga lõpuspurt oli pikalt mööda põldu jooksmine, siis nooruslike ja teravate sprindijalgade vastu ikkagi ei saanud ja pidin leppima teise kohaga.
Mis aga selle võistluse ehk kõige meeldivamaks (kogu Norras?) teeb on korralik (loe: ahiküttega ja piisavalt kuum) kohalik külapoolne kogukonnasaun, mis pärast 2 tundi metsas müttamist tõeliselt hinge kosutab (võimalus ka järve hüpata).
Antud sissekande kirjutamise ajaks on aga saabunud esimesed selgelt miinuskraadidega ilmad ja hetkel on jäänud (loodetavasti) veel vaid nädalake ettenähtud teise lapse sünnini. Eks näis kuidas tähtaeg paika peab, kuid lähemad kuud saab vast tähelepanu suuresti olema kohanemisel neljanda kõriga majas.
Kommentaarid
Postita kommentaar