Pikaleveninud orienteerumisfestival ehk kuidas end paari kuuga oimetuks võistelda.

Juba eelmises sissekandes tõin esile kogu talve vaevanud probleemi füüsilise seisukorra osas. Põhiprobleemiks hindasin kroonilist unepuudust, suhteliselt kõrge treeningmahu, pikkade tööpäevade  ja muidu kiire elutempo foonil. Pärast Norra öiseid süvenes üldine kurnatus veelgi kui pidevalt raskeks muutus juba sörkimine ja kohati ka lihtsalt kõndimine. Seega võtsin lõpuks vastu otsuse visata treeningplaanid põõsasse ning proovida kehale puhkust anda, et mingisugunegi enesetunne tagasi saada. Sealjuures oli muidugi eelkõige vaja korralikult unetunde koguda.

Otsus sattus ajaliselt olema maikuus, just planeeritud tööpuhkuse alguses, kui sõitsime Eestisse, Muhusse maale puhkama. Puhkus trennist asendus eestlaslikult aga kõiksugu tööde ja asjatoimetustega maal. Valmis sai tehtud ka uus terass.

Ilmaga meil ei vedanud. Temperatuur püsis visalt alla 10 ning päev läbi väljas olles tilkus nina pidavalt tatti. 

Siiski oli puhkamisest niipalju kasu, et nädalalõpus EMV lühirajal suutsin teha enda tavalisel tasemel jooksu. Enesetunne ei olnud küll eriti hea ja värske, kuid jäin rahule. 

Vigadena saaks välja tuua: 

- etapil 8ndasse kinnijäämise raisemiku servas olevatesse mahalangenud puudesse, pidanuks ennetavalt suurema kaare tegema (ca 15sek)

- vale teevalik 13ndasse (ca 15sek)

- rutakas väljumine 18ndast, mistõttu kaldusin parimast võimalikust trajektoorist liiga vasakule (ca 15sek). Siin lasksin end natuke mõjutada eespool startinud Peetri ja Juho kättesaamisest ning keskendumine hajus.

Järgmisel päeval oli juba kehaliselt selgelt raske end järjestikuks võistluspäevaks kokku võtta ning teate esimene vahetus algas kohe teise ja kolmanda punkti läbimisel fiaskoga.

Jäin grupist mitu minutit maha ning mängisin end mõttes igasugusest heitlusest välja. Seega jätkasin üksinda enda rütmis, kuid üsna ootamatult hakkas pikaks veninud grupirivi mulle selg ees vastu tulema ning 11ndaks punktiks olin juba grupi tipus tagasi. Ainult Jürgen oli kadunud, mis oli ka ootuspärane ning eeldasin, et ta peaks juba üle 5 minuti eespool olema.

Seega sain jätkata heitlust teise koha peale. 

Teadsin, et Sergei ja Martin peaksid minust selgelt füüsiliselt üle olema, mistõttu keskendusin võimalikult ökonoomsele jooksule ning katsusin kõikjal, kus võimalik, lõigata maha nurkasid, liikuda sujuvalt ning teha vajadusel enda valikud. Strateegia töötas laitmatult eelviimase punktini, kust edasi tuli lihtsalt Martinile lõpuspurdis alla vanduda. 

Lõpuks oli ka kaotus Jürgenile üllatavalt väike. Põhisüüdlaseks vast tema ootamatud lisakaared 21/22 punkti juures.

Pärast eestikaid jätkus puhkus maal, kus katsusin nädalavahetust uuesti kehast välja saada. 

Vaja oli järgmiseks stardiks baltikatel jälle kuidagi liikuma saada. 

Vahetult enne baltikaid aga kasutasin eestisoleku aja ära ning tegin ka koormustesti, mis midagi eriti probleemset või haiguslikku välja ei toonud. Samas olin selleks hetkeks saanud ka kaks nädalat jutti peaaegu täielikult trennivabalt olla. Kahjuks ei jõudnud mõningaid soovitud vereproove siiski sellel ajal teha. 

Seega võistlemist välistavat seisundit ei olnud. 

Balti MV möödus mulle suhteliselt emotsioonitult. Läbisin tavaraja säästlikus rütmis, sest esimese kilomeetri järel oli selge, et täiskiirusel joosta ei kannata. Olulisi vigu ei teinud ning koht (12.) üsna ok, kuigi mitmed balti paremiku hulka kuuluvad tegelased olid puudu. Senine baltikate parim koht oligi mul eelmisest aastast 11.

Järgmise päeva teade kulges samuti vigadeta, kuid tavarada oli andnud niigi kurnatud organismile liiga suure põntsu ning liikumine oli vaevaline. 

Baltikad mõjusid seega nokaudina, kuid tõeline kadalipp alles ootas ees. Olin ju planeerinud enne talve kevadhooaja kompaktselt ära ning fanatismist orienteerumise vastu ning juba tehtud kulutuste tõttu ei suutnud ka võistlemisele kriipsu peale tõmmata. 

Seega oli peale 1,5 nädalat Norras olekut vaja sõita jällegi Soome, kus ees ootas esmalt MM katsevõistlused, siis Jukola laager, seejärel Jukola ning siis kõige tipuks otsa veel MK etapp Rootsis Idres. 

Kui esimese katsevõistluse, lühiraja kannatasin veel ära, siis katsekate tavarada (8. juuni) virutas füüsisele sellise hoobi, et põhimõtteliselt kuni selle teksti kirjutamise hetkeni (juuli lõpp) olen olnud pidevalt justkui vati sees ning igasugune vähegi intensiivsem liigutamine on põhjustanud suuri piinu. Ka pikema kõndimise järel tekib soov kiirelt pikali heita. 

Meeldis aga tavaraja rajaosa 11-18, mis oli o-tehniliselt selgelt kõige nauditavam hetk kogu Soomes oleku ajast.

Eks minu jäärapäisusel on aeg-ajalt ka positiivseid väljundeid, kuid kogu järgneva kuu oleks võinud tervislikel põhjustel vahele jätta ja kirjeldatu osas ei tasu minult eeskuju võtta.

Niisiis oli kogu juuni teine pool minu jaoks kannatamine, kus hoidusin võimaluste piires üleliigsest aktiivsusest ning katsusin võistluste ajal ainult ellu jääda. 

Siiski pakkus vaimselt positiivsemaid meeleolusid võimalus perega Soomes aega veeta ning loodust nautida. 

Saime osa ka AnntU klubi eestvedaja külalislahkusest, kelle juures ööbisime (mugavas voodis) kogu Jukola nädalavahetuse. Koht oli super, sest saime kasutada rattaid võistluskeskusesse sõiduks, mis oli vaid 5km kaugusel. 

Jukola viimast vahetust läksin jooksma säästureziimis, sest meie tiimi avavahetus oli juba heale tulemusele vee peale tõmmanud. Enda emotsioon maastikust oli positiivne. Eelnevad jutud karmist metsast ja halvast läbitavusest ei pidanud enam massiliste lohade tekkimise hetkeks paika ja sai mugavalt rada läbitud. 

Samas keskendumine oli jooksu ajal pigem kehva, sest suutsin teha kaks üpris suurt ja lolli viga.

Kuigi jooksin säästlikult, siis pikk rada, üle kahe tunni metsas ning olematu unega öö kaevasid mind jätkuvalt veelgi sügavamasse auku. 

Aga vaid kolm päeva hiljem tuli siis olla valmis juba MK etapi kvalifikatsioonijooksuks. 

Vahepeal Idres ''taastavateks'' trennideks sörkisin treeningradade punkte ainult allamäge suunal ning tegime pisikese matkakese vaadete hindamiseks. 

MK kvalifikatsioon ise oli väga avatud metsas ja praktiliselt olematu puhmarindega pinnasel, mis o-tehniliselt eriti põnevust ei pakkunud. Seega polnud vähegi aeglasematel jooksjatel mingitki võimalust A finaali pääseda. Kahju, sest finaal oli juba märkimisväärselt tehnilisem ja põnevam. Ikka ja jälle tuleb tõdeda, et säärastel suurtel võistlustel jääb kvalifikatsioon justkui vaeslapse rolli, ei ole vastavuses finaalis ette tulevatele väljakutsetele ning meenutab jooksuvõistlust. 

Siiski ka ideaalses vormis olnuna poleks mul A finaali asja olnud, kuid õnneks B finaali sai ikka joosta. Ja sain enda tagasihoidlikud jooksud ka tehtud. 

Nii tavarada kui ka lühirada olid fantastilistel maastikel, mis on orienteerumiseks ideaalsed, kuid kripeldama jäävad enda tehnilised sooritused. Eks tüüpilise orienteerujana tahaks ikka leida ka välist süüdlast ning mingil määral kriitikat kaardistuse suhtes oleks küll. 

Probleemi olemus on seotud ehk enim asjaoluga, et justnimelt kaardi ebaühtlane stiil maastiku eriilmelistes osades tekitas tugevat ebakindlust, mis mõjutas negatiivselt ka tavapärast rütmi ja sujuvust. Näiteks esines maastikul piirkondi, mis olid kaardil selgelt üldistatud ja oli kajastamata jäetud pisemaid objekte, mis tõepoolest tingimata ei peagi alati kaardile saama. Teisalt esines aga samal kaardil piirkondi, mis olid detailiderohked ja seal oli kohati kaardil võimendatud samaväärseid pinnavorme, mis mujal olid kajastamata. Võib-olla kui antud kaardistaja kaartidel saaks pikemalt trenni teha, siis harjuks lõpuks ka nende eripäradega ära. 

Natuke pettusin ka tavaraja B finaali rajaplaneeringus, kus valdav osa rajast oli pigem igavas ja lihtsas maastikuosas selle asemel, et pisut rohkem keerulisemates kohtades tiirutada. 

Näitena viga tavaraja 2. punktiga, kus eelnevalt jooksin nõlval mööda kahest kõrvutiasetsevast väga konkreetsest vesisest august ning seetõttu arvasin, et olin kuidagi sattunud nõlval 25m kõrgemale ja hakkasin liigselt laskuma. Reaalsuses oli kaardile aga kantud kahest august vaid üks. Sama vea tegi näiteks ka Annika. 

Lühirajal oli paljudele üks probleemsetest etappidest 5., kus kõhklesin tugevalt ka ise. Nõlv suutis ootamatult kerge vaevaga liigselt alla visata ning enese paikasaamine ei olnud liiga lihtne. 

Pisut olin hädas ka 13. punktiga, kus oli minu meelest langujoonte pealt kokku hoitud ja ei suutnud kiiruse pealt aru saada, millised on positiivsed ja millised negatiivsed vormid (ainus oluline langujoon oli ka punktirõnga all peidus). 

MK reisi parimaks väljundiks osutus aga võimalus Ilsel veeta terve nädala eestikeelses endavanuseliste seltskonnas (Lauri ja Annika lapsed) ning tundub, et neil oli tore. 

Kui nüüd võiks arvata, et pääsesin lõpuks võistlustest, siis pärsi nii see ei olnud. Juuli alguses oli vaja teha läbi 4-päevane võistlus Sørlandsgaloppen, mis toimus Kristiansandi kandis. Maastikud on seal ju ägedad. 

Ööbisime seal lõunarannikul mere ääres ja kasutasime ka võimalust teha üks kanuutiir.

Lisaks pidin nädal hiljem kasutama võimalust joosta juuli keskel kahel päeval Raulandi mägedes. 

Ja lõpuks sai ära käidud ka siinse piirkonna (Ida-Telemark) kõige kõrgemas tipus, Gaustatoppenil (1883). Julgen soovitada küll, vaated on esmaklassilised. Selliselt, et Ilse oli u poole ajast kukil, sai matk tehtud u 3 tunniga. 

Aga nüüd võib küll valjult välja öelda, et luban mitte võistelda enne septembrikuud või enne kui tunnen selgelt mitme päeva jooksul, et enesetunne on täielikult normaliseerunud. See puudutab tegelikult ka intensiivseid trenne.

Kaardinälga saan vahepeal leevendada võetud kaardistamiskohustuste ja rajameistritöödega.