EM lühiraja kvalifikatsioon 2024
Karantiin tundub olevat mingi hooldekodu hoovi peal. Telgid ja üksikud puud annavad natuke varju. Hommikul vara oli temperatuur jahedad 24 kraadi, kuid kohe-kohe kerkib üle 30. Alustan soojendust üsna hilja, et mitte end palavuses üle väsitada. Nagu ikka, saab umbes esimese 10 minutiga selgeks, kas kehas on täna võistluskiirus sees. Pigem ei ole. See ei üllata.
Kuigi vahetult enne Ungarisse sõitu suutsin oma ajakasutust ja trenne parimal võimalikul moel optimeerida selliselt, et tundsin olevat saavutanud päris hea vormi, siis järsult palavasse kliimasse tulles tekkis sellegipoolest koheselt enesetunde langus. Eks ei olnud veel sellel aastal kordagi üle 26 kraadises keskkonnas pidanud olema, trennist rääkimata.
Liigun soojenduskaardil, proovides kohaneda maastiku ning kaardiga. Näen mõningaid huvitavaid stiilielemente, kuid üldiselt midagi probleemset ei tundu…kuni jõuan stardi kõrval asuvasse poollagedate ja võsatukkadega alale. Siin leian juba rohkelt enda jaoks imelikku kaardistusstiili ning esimene häirekell läheb põlema. Proovin end maha rahustada, sest eilsel modelil oli ju kõik korras ja miski ei seganud. (Alles peale võistlust avastan, et modeli kaart ja kvalifikatsiooni kaart olid tehtud täiesti erinevate kaardistajate poolt.)
Vahetult enne eelstarti hakkab nina verd jooksma - veel üks viide minu keha poolt, et kuumastress annab tunda. Astun nina löristades stardijoonele.
Tean eeltöö põhjal, et raja algus tuleb helerohelises metsas tehniline ning tuleb ettevaatlikult alustada.
S-1
Stardist väljuvad ka kaaskonkurendid pigem tagasihoidliku tempoga ning hulluks tõmbamiseks kohe ei lähe. Hüppan põllu pealt metsa alla ja esimese sammuga väänan vasaku hüppeliigese välja. Valus on. Aga saan edasi joosta. Umbes 100m keskendun valu ja väänamise tõsiduse hindamisele ning siis ka valu välja jooksmisele. Suuna hoidmine on automaatpiloodi peal. Alles lauget orgu ja kraavikest ületades tuleb meelde, et peaks keskenduma orienteerumisele. Kontrollin uuesti suunda, kuid erilisi pidepunkte ei paista. Ühel hetkel märkan eespool tähist ja võtan suuna selle peale. Näen, et punkt paikneb mingi kraavikese sees ja ehmatan, sest minu punkt peaks ju orvandis olema. Kohale jõudes aga number klapib ja ei hakka pikalt punkti objekti üle arutlema.
1-2
Üldsuunaga välja. Näen pisilagedat ja eemalt ka suuremat lagedat. Aukude süsteemi taban kindlalt.
2-3
Väljun poollageda nurga kaudu ning tegelikkuses algab kuiv kraav juba selle otsast. Jooksen piki kraavikest ning kurvi piirkonnas hakkan kraavist eemalduma. Hoian meelega suunda pisut vasakule, et saaks silmadega lohku ja tähist otsida ainult ühelt poolt (paremalt). Silma hakkab mitu väikest lohku, kuid punkte nendes ei ole. Proovin näha ka pisikest poollagedat enne punkti, kuid midagi sobilikku ei näe. Jõuan piirkonda, mille tunnen ära juba liiga kaugel paiknevate lagedatena. Keeran tagasi oodatava punktikoha suunas ning rehitsen uuesti piirkonda. Varieeruvas suurus lohke justkui oleks, kuid loomulikult ilma tähiseta. Aga siis märkan eemal ühe lohu serval tähist ning lähen kontrollima - vale punkt - kurat!
Keeran uuesti suuna eeldatava punktipiirkonna poole ja liigun otsivalt läbi maastiku. Ei näe ei sobivat lohku ega punktitähist. Tihedaid võsatukke ja lohke leiab külluses kuid poollagedaid tajun vaid äsja kontrollitud hajutuspunkti ümber.
Otsustan minna uuesti kuiva kraavi juurde end paika panema. Seal veendun, et peaksin olema õiges piirkonnas ja liigun juba neljandat korda loodetud punkti suunas. Edutult. Enam ei oska justkui midagi ette võtta ja hakkan juba nõutult tuiama. Saan aru, et igasugused finaalimõtted on nagunii kadunud, kuid tekivad hoopis küsimused, kas peaks üldse võsas otsimisega jätkama. Jätkan juba veidi laiema perimeetri kammimist ja tuvastan põhjapool paikneva lauge oru. Tulen uuesti tagasi hajutuspunkti juurde ja proovin selgusele jõuda, kas ja millise tee peale tasuks välja liikuda. Sel hetkel jõuab samasse kohta Rancan, kes avastab samuti end vales punktis ja keerab siis edelasse - aga seal olen ma juba käinud….
Natukese aja pärast märkan, et ta hüppab eemal ühest põõsast välja. Kas tõesti? Jooksen sinna kohale ja etskae - sügaval põõsa sees paistab vaevu lohuke, mille põhjas on ka tähis. Sirutan käe läbi tiheda võra ning õnneks ulatab SIAir punkti ära võtta.
Mis siis ikka, tuleb nüüd lihtsalt rada lõpuni joosta. Kaduma läks ligi 7 minutit!
3-4
Üldsuunaga teeni. Eemal paistva suure lageda põhjal tunnetan paiknemise tee peal ning keeran punkti suunas. Parajal hetkel tuleb ka võsatukk ja tähis vastu.
4-5
Suund, lageda riba ning läbi võsa paistab tähis.
5-6
Üldsuund ning enne punkti tunnen ära tillukese tumerohelise.
6-7
Üldsuund, kuni ühel hetkel näen eespool tähist.
7-8
Palavus hakkab mõjuma ning keha ei taha enam tõusu võtta. Vajun paremalt ümber künka.
Punktile liginen tunde pealt - lagipähe.
8-9
Lagedale ning lageda nurgast üldsuund. Õnneks tuleb punkt vastu.
9-10
Suund sisse ja punkt tuleb ise vastu.
10-11
Võsa lükkab alguses liialt paremale ning pean korrigeerima ennast lageda nurka.
Teine pool on väga hea nähtavusega ja liiga lihtne.
11-12
Suund, üle nuki ja laskudes punkti.
12-13
Korraks seisatan, et kontrollida teevalik üle, kuid jään eile juba analüüsitud järelduse juurde ning proovin tõusu optimeerida, püsides madalamal nõlval. Kasutan lagedate servasid pidepunktidena ning probleeme ei teki.
13-14
Eliidi väsitamise etapp. Ees Krivda kõnnib tõusu, seega ei häbene ka ise kõnnisammuga ronida. Tehniliselt pigem labane.
14-15
Piki nõlva turnimine. Punkti kõrval fotograaf.
15-16
Viimane järsk tõusunukk ja siis suunaga mäest alla. Teed ületades tuvastan, et kaldusin pisut vasakule ning korrigeerin.
16-17-F
Üldsuund, tee ja lageda nurk.
Ajaks tuli piinlikult üle 37 minuti, kuid enda grupis isegi viimaseks ei jäänud. Füüsilist seisu hinnates ei oleks ka ilma megapummita siiski finaali suutnud end joosta.
Kolmanda punkti viga oli miski, mis pani aga pead kratsima… Sellistel vigadel leian tihti mingid konkreetsed põhjused, kuid antud juhul oli vist tegemist küll paljude õnnetute olude kokkulangemisega. Eks subjektiivselt ei olnud ma ka kaardistusega kuigi rahul, kuid see oli kindlasti võimendatud ka asjaolust, et mul ei olegi kuigivõrd kogemusi siinsete kaartide ja punktipaigutuse harjumustega. Olukorras, kus arusaamatus piirkonnas tekib niigi rabeda rütmi pealt ebakindlus, ongi raske hoolikalt peidetud tähist tabada. Seekord olin siis mina see, kes tõmbas koletult kehva loosi. Nagu mainitud, siis suurt mõju sellel veal kokkuvõttes ei olnud, vaid eneseuhkus ehk sai kriimu.
Laiemas pildis aga on minu isiklik arvamus, et kogu kvalifikatsiooni võistluskomplekt (maastik, kaart, rada) ei olnud ehk päriselt selliste suurte tiitlivõistluste vääriline. Eriti muidugi olukorras, kus enamike jooksjate lühirada lõppebki kvalifikatsiooniga. Midagi väga olulist vast paigast ei olnudki - pigem lihtsalt on ootused suuremad. Äkki on ootusi viimaste aastate võistlused liialt üles kruttinud?
Edasi aga saab ühe puhkepäeva, mis kulub jätkuvalt kuumaga harjumiseks ning siis juba tavaraja katsumus!
Kuigi vahetult enne Ungarisse sõitu suutsin oma ajakasutust ja trenne parimal võimalikul moel optimeerida selliselt, et tundsin olevat saavutanud päris hea vormi, siis järsult palavasse kliimasse tulles tekkis sellegipoolest koheselt enesetunde langus. Eks ei olnud veel sellel aastal kordagi üle 26 kraadises keskkonnas pidanud olema, trennist rääkimata.
Liigun soojenduskaardil, proovides kohaneda maastiku ning kaardiga. Näen mõningaid huvitavaid stiilielemente, kuid üldiselt midagi probleemset ei tundu…kuni jõuan stardi kõrval asuvasse poollagedate ja võsatukkadega alale. Siin leian juba rohkelt enda jaoks imelikku kaardistusstiili ning esimene häirekell läheb põlema. Proovin end maha rahustada, sest eilsel modelil oli ju kõik korras ja miski ei seganud. (Alles peale võistlust avastan, et modeli kaart ja kvalifikatsiooni kaart olid tehtud täiesti erinevate kaardistajate poolt.)
Vahetult enne eelstarti hakkab nina verd jooksma - veel üks viide minu keha poolt, et kuumastress annab tunda. Astun nina löristades stardijoonele.
Tean eeltöö põhjal, et raja algus tuleb helerohelises metsas tehniline ning tuleb ettevaatlikult alustada.
S-1
Stardist väljuvad ka kaaskonkurendid pigem tagasihoidliku tempoga ning hulluks tõmbamiseks kohe ei lähe. Hüppan põllu pealt metsa alla ja esimese sammuga väänan vasaku hüppeliigese välja. Valus on. Aga saan edasi joosta. Umbes 100m keskendun valu ja väänamise tõsiduse hindamisele ning siis ka valu välja jooksmisele. Suuna hoidmine on automaatpiloodi peal. Alles lauget orgu ja kraavikest ületades tuleb meelde, et peaks keskenduma orienteerumisele. Kontrollin uuesti suunda, kuid erilisi pidepunkte ei paista. Ühel hetkel märkan eespool tähist ja võtan suuna selle peale. Näen, et punkt paikneb mingi kraavikese sees ja ehmatan, sest minu punkt peaks ju orvandis olema. Kohale jõudes aga number klapib ja ei hakka pikalt punkti objekti üle arutlema.
1-2
Üldsuunaga välja. Näen pisilagedat ja eemalt ka suuremat lagedat. Aukude süsteemi taban kindlalt.
2-3
Väljun poollageda nurga kaudu ning tegelikkuses algab kuiv kraav juba selle otsast. Jooksen piki kraavikest ning kurvi piirkonnas hakkan kraavist eemalduma. Hoian meelega suunda pisut vasakule, et saaks silmadega lohku ja tähist otsida ainult ühelt poolt (paremalt). Silma hakkab mitu väikest lohku, kuid punkte nendes ei ole. Proovin näha ka pisikest poollagedat enne punkti, kuid midagi sobilikku ei näe. Jõuan piirkonda, mille tunnen ära juba liiga kaugel paiknevate lagedatena. Keeran tagasi oodatava punktikoha suunas ning rehitsen uuesti piirkonda. Varieeruvas suurus lohke justkui oleks, kuid loomulikult ilma tähiseta. Aga siis märkan eemal ühe lohu serval tähist ning lähen kontrollima - vale punkt - kurat!
Keeran uuesti suuna eeldatava punktipiirkonna poole ja liigun otsivalt läbi maastiku. Ei näe ei sobivat lohku ega punktitähist. Tihedaid võsatukke ja lohke leiab külluses kuid poollagedaid tajun vaid äsja kontrollitud hajutuspunkti ümber.
Otsustan minna uuesti kuiva kraavi juurde end paika panema. Seal veendun, et peaksin olema õiges piirkonnas ja liigun juba neljandat korda loodetud punkti suunas. Edutult. Enam ei oska justkui midagi ette võtta ja hakkan juba nõutult tuiama. Saan aru, et igasugused finaalimõtted on nagunii kadunud, kuid tekivad hoopis küsimused, kas peaks üldse võsas otsimisega jätkama. Jätkan juba veidi laiema perimeetri kammimist ja tuvastan põhjapool paikneva lauge oru. Tulen uuesti tagasi hajutuspunkti juurde ja proovin selgusele jõuda, kas ja millise tee peale tasuks välja liikuda. Sel hetkel jõuab samasse kohta Rancan, kes avastab samuti end vales punktis ja keerab siis edelasse - aga seal olen ma juba käinud….
Natukese aja pärast märkan, et ta hüppab eemal ühest põõsast välja. Kas tõesti? Jooksen sinna kohale ja etskae - sügaval põõsa sees paistab vaevu lohuke, mille põhjas on ka tähis. Sirutan käe läbi tiheda võra ning õnneks ulatab SIAir punkti ära võtta.
Mis siis ikka, tuleb nüüd lihtsalt rada lõpuni joosta. Kaduma läks ligi 7 minutit!
3-4
Üldsuunaga teeni. Eemal paistva suure lageda põhjal tunnetan paiknemise tee peal ning keeran punkti suunas. Parajal hetkel tuleb ka võsatukk ja tähis vastu.
4-5
Suund, lageda riba ning läbi võsa paistab tähis.
5-6
Üldsuund ning enne punkti tunnen ära tillukese tumerohelise.
6-7
Üldsuund, kuni ühel hetkel näen eespool tähist.
7-8
Palavus hakkab mõjuma ning keha ei taha enam tõusu võtta. Vajun paremalt ümber künka.
Punktile liginen tunde pealt - lagipähe.
8-9
Lagedale ning lageda nurgast üldsuund. Õnneks tuleb punkt vastu.
9-10
Suund sisse ja punkt tuleb ise vastu.
10-11
Võsa lükkab alguses liialt paremale ning pean korrigeerima ennast lageda nurka.
Teine pool on väga hea nähtavusega ja liiga lihtne.
11-12
Suund, üle nuki ja laskudes punkti.
12-13
Korraks seisatan, et kontrollida teevalik üle, kuid jään eile juba analüüsitud järelduse juurde ning proovin tõusu optimeerida, püsides madalamal nõlval. Kasutan lagedate servasid pidepunktidena ning probleeme ei teki.
13-14
Eliidi väsitamise etapp. Ees Krivda kõnnib tõusu, seega ei häbene ka ise kõnnisammuga ronida. Tehniliselt pigem labane.
14-15
Piki nõlva turnimine. Punkti kõrval fotograaf.
15-16
Viimane järsk tõusunukk ja siis suunaga mäest alla. Teed ületades tuvastan, et kaldusin pisut vasakule ning korrigeerin.
16-17-F
Üldsuund, tee ja lageda nurk.
Ajaks tuli piinlikult üle 37 minuti, kuid enda grupis isegi viimaseks ei jäänud. Füüsilist seisu hinnates ei oleks ka ilma megapummita siiski finaali suutnud end joosta.
Kolmanda punkti viga oli miski, mis pani aga pead kratsima… Sellistel vigadel leian tihti mingid konkreetsed põhjused, kuid antud juhul oli vist tegemist küll paljude õnnetute olude kokkulangemisega. Eks subjektiivselt ei olnud ma ka kaardistusega kuigi rahul, kuid see oli kindlasti võimendatud ka asjaolust, et mul ei olegi kuigivõrd kogemusi siinsete kaartide ja punktipaigutuse harjumustega. Olukorras, kus arusaamatus piirkonnas tekib niigi rabeda rütmi pealt ebakindlus, ongi raske hoolikalt peidetud tähist tabada. Seekord olin siis mina see, kes tõmbas koletult kehva loosi. Nagu mainitud, siis suurt mõju sellel veal kokkuvõttes ei olnud, vaid eneseuhkus ehk sai kriimu.
Laiemas pildis aga on minu isiklik arvamus, et kogu kvalifikatsiooni võistluskomplekt (maastik, kaart, rada) ei olnud ehk päriselt selliste suurte tiitlivõistluste vääriline. Eriti muidugi olukorras, kus enamike jooksjate lühirada lõppebki kvalifikatsiooniga. Midagi väga olulist vast paigast ei olnudki - pigem lihtsalt on ootused suuremad. Äkki on ootusi viimaste aastate võistlused liialt üles kruttinud?
Edasi aga saab ühe puhkepäeva, mis kulub jätkuvalt kuumaga harjumiseks ning siis juba tavaraja katsumus!
Kommentaarid
Postita kommentaar