Mida arvata kevadest?
Peale lõunalaagrit oli selge, et orienteerumine on veel korraliku roostekihi all ning kevadised võistlused pidid seda pikkamisi maha lihvima.
Aprilli alguses oli kaalutlemisel nii Kurzemes Pavasaris kui ka Ahvenamaa 2-päeva, kuid kaks WRE skoori Lätis ning arvukas eestlaste seltskond jäi peale. Sõit sinna oli aga ebameeldivalt pikk ning WRE võistluste nimel peavad eestlased kahjuks tänavu jällegi ebanormaalselt palju reisimise peale mõtlema.
Kahest võistluspäevast ja kolmest stardist ülearu palju emotsioone jagada ei ole. Füüsis oli ootuspäraselt veel korralikult lahti jooksmata ning ka tehniline sooritus jättis soovida. Samas olid head võistlusstardid ning sain vajalikku tagasisidet.
GPS-id:
https://sportrec.eu/ui/#1h3jka3
https://sportrec.eu/ui/#1h3jkal
Omaette väärib mainimist korraldajate resoluutsus, mille tõttu tühistati Atsi küllaltki hea sooritus lühirajal. Nimelt ununes tal stardis GPS seade välja võtta ning seda ei andestatud.
Järgmine võistluspingutus sai olema Peko Kevad, mis oli ka katsevõistluste rolli saanud. Seega tuli seekord juba pisut enam keha valmis seada ning see enam vähem ka õnnestus. Nüüd suutsin ennast ka konkreetsemalt punasesse joosta.
Füüsise poolest aga võis natuke kaduma minna reede õhtuste Põlva öiste tõttu, kuhu läksin rahulikult rada sörkima, kuid pakuti rohkelt lumesuppi, mis ärritas keha ning hilja magama jõudmine samuti kaasa ei aidanud.
Peko Kevade rada ja maastik samas suurt põnevust ei valmistanud - tundusid olevat rohkem sellised jooksuvõime katsekad.
GPS-id:
https://sportrec.eu/ui/#1h5id08
https://sportrec.eu/ui/#1h57m4e
Kolm päeva pärast Peko Kevadet pakuti Tallinnas võimalust Jüriöö võngetesse sisse elada - Tallinna MV oli seekord Tondiraba pargi piirkonnas ja ühisstardist.
Keha toonuses hoidmiseks haarasin võimalusest kinni ning ka stardinimekiri lubas arvukalt terava jalaga jooksjaid.
Stardist minema plagades hakkasin kohe enda eesmärgipärast rida ajama ning keerasin üksida vasakpoolsele valikule. Kogu grupp tundus minevat paremalt poolt suurt kraavi.
Üksinda vist ei liikunud piisavalt agressiivselt ning I punkti jõudes jäin pika juhtgrupi rivi lõppu.
Ka II punkti jooksin üksinda enda valikut paremalt ning hoidsin endale meelepärast tempot. Selleks hetkeks olin esimesest 23 sekundit maas, kuid ees oli kena ühtlane meesterivi, kelle selgade abiga sai hakata mugavalt ja kontrollitult punkte läbima.
13ndaks punktiks olin pikkamisi ennast liidritele järgi imemas (kaotus siis 15 sek), enesetunne oli hea ja kõik kontrolli all.
Läbi 13nda joostes aga käis järsku talla alt valu läbi ning sain aru, et olin endale mingisuguse orgi jalga jooksnud. Muidu igatepidi heade Icebug jalanõude üks standardhäda tabas paneelmajade vahel ootamatult ning madalalt lõigatud puitvõsu oli suurema vaevata läbi talla tunginud.
Ühe punktivahe testisin veel kas kannatab jooksusammu teha, kuid sain kiirelt aru, et oks on veel jalas ja valu liiga suur.
Seega tuli pidurit tõmmata. Pildil olev tüügas oli u. 1 cm jagu jalga ulatunud ning jala eemaldamise järgselt selle orgi jooksukossu talla seest väljatõmbamine vajas tugevamat ropsakat.
Kui oks käes, siis jäin veel korra mõtlema, et ehk longiks raja sellegipoolest lõpuni, kuid motivatsiooni enam eriti ei olnud ja pilk kaardile ütles ka niipalju, et aeglaselt raja lõpuosa läbimine nagunii erilist põnevust ei pakkunud.
Seega lonkasin finišisse ja edasi kiirelt koju magama.
Mõtted olid mõrud, sest teadsin, et haav on piisavalt sügav, et potentsiaalselt kogu eeloleva nädalavahetuse Hiiumaal ära rikkuda.
Päev hiljem oli plaan minna päevakule, kuhu siiski jõudsin, kuid uues olukorras sai hoopis Ilsele ratsut mängitud ning loksutasin magavat last tund aega noorte kuuskede vahel ringi.
Aprilli alguses oli kaalutlemisel nii Kurzemes Pavasaris kui ka Ahvenamaa 2-päeva, kuid kaks WRE skoori Lätis ning arvukas eestlaste seltskond jäi peale. Sõit sinna oli aga ebameeldivalt pikk ning WRE võistluste nimel peavad eestlased kahjuks tänavu jällegi ebanormaalselt palju reisimise peale mõtlema.
Kahest võistluspäevast ja kolmest stardist ülearu palju emotsioone jagada ei ole. Füüsis oli ootuspäraselt veel korralikult lahti jooksmata ning ka tehniline sooritus jättis soovida. Samas olid head võistlusstardid ning sain vajalikku tagasisidet.
GPS-id:
https://sportrec.eu/ui/#1h3jka3
https://sportrec.eu/ui/#1h3jkal
Omaette väärib mainimist korraldajate resoluutsus, mille tõttu tühistati Atsi küllaltki hea sooritus lühirajal. Nimelt ununes tal stardis GPS seade välja võtta ning seda ei andestatud.
Järgmine võistluspingutus sai olema Peko Kevad, mis oli ka katsevõistluste rolli saanud. Seega tuli seekord juba pisut enam keha valmis seada ning see enam vähem ka õnnestus. Nüüd suutsin ennast ka konkreetsemalt punasesse joosta.
Füüsise poolest aga võis natuke kaduma minna reede õhtuste Põlva öiste tõttu, kuhu läksin rahulikult rada sörkima, kuid pakuti rohkelt lumesuppi, mis ärritas keha ning hilja magama jõudmine samuti kaasa ei aidanud.
Peko Kevade rada ja maastik samas suurt põnevust ei valmistanud - tundusid olevat rohkem sellised jooksuvõime katsekad.
GPS-id:
https://sportrec.eu/ui/#1h5id08
https://sportrec.eu/ui/#1h57m4e
Kolm päeva pärast Peko Kevadet pakuti Tallinnas võimalust Jüriöö võngetesse sisse elada - Tallinna MV oli seekord Tondiraba pargi piirkonnas ja ühisstardist.
Keha toonuses hoidmiseks haarasin võimalusest kinni ning ka stardinimekiri lubas arvukalt terava jalaga jooksjaid.
Stardist minema plagades hakkasin kohe enda eesmärgipärast rida ajama ning keerasin üksida vasakpoolsele valikule. Kogu grupp tundus minevat paremalt poolt suurt kraavi.
Üksinda vist ei liikunud piisavalt agressiivselt ning I punkti jõudes jäin pika juhtgrupi rivi lõppu.
Ka II punkti jooksin üksinda enda valikut paremalt ning hoidsin endale meelepärast tempot. Selleks hetkeks olin esimesest 23 sekundit maas, kuid ees oli kena ühtlane meesterivi, kelle selgade abiga sai hakata mugavalt ja kontrollitult punkte läbima.
13ndaks punktiks olin pikkamisi ennast liidritele järgi imemas (kaotus siis 15 sek), enesetunne oli hea ja kõik kontrolli all.
Läbi 13nda joostes aga käis järsku talla alt valu läbi ning sain aru, et olin endale mingisuguse orgi jalga jooksnud. Muidu igatepidi heade Icebug jalanõude üks standardhäda tabas paneelmajade vahel ootamatult ning madalalt lõigatud puitvõsu oli suurema vaevata läbi talla tunginud.
Ühe punktivahe testisin veel kas kannatab jooksusammu teha, kuid sain kiirelt aru, et oks on veel jalas ja valu liiga suur.
Seega tuli pidurit tõmmata. Pildil olev tüügas oli u. 1 cm jagu jalga ulatunud ning jala eemaldamise järgselt selle orgi jooksukossu talla seest väljatõmbamine vajas tugevamat ropsakat.
Kui oks käes, siis jäin veel korra mõtlema, et ehk longiks raja sellegipoolest lõpuni, kuid motivatsiooni enam eriti ei olnud ja pilk kaardile ütles ka niipalju, et aeglaselt raja lõpuosa läbimine nagunii erilist põnevust ei pakkunud.
Seega lonkasin finišisse ja edasi kiirelt koju magama.
Mõtted olid mõrud, sest teadsin, et haav on piisavalt sügav, et potentsiaalselt kogu eeloleva nädalavahetuse Hiiumaal ära rikkuda.
Päev hiljem oli plaan minna päevakule, kuhu siiski jõudsin, kuid uues olukorras sai hoopis Ilsele ratsut mängitud ning loksutasin magavat last tund aega noorte kuuskede vahel ringi.
Rollide vahetuse tulemusel sai seekord siis Merilin korraliku trenni teha, mis kestis ootamatult kaua (kivide otsimine metsas võttis oma aja).
Eks kõndimine oli valus ja jooksusammu praktiliselt üldse ei saanud teha.
Paraku olid ägedad plaanid varasemalt tehtud ja jäärapäise inimesena pidasin neist kinni.
Eks kõndimine oli valus ja jooksusammu praktiliselt üldse ei saanud teha.
Paraku olid ägedad plaanid varasemalt tehtud ja jäärapäise inimesena pidasin neist kinni.
Läksin juba reedel Hiiumaale, et kohalike vaeva kogu mahus ära kasutada.
Hiidlased olid kiiduväärselt pakkunud püsiradu headel maastikel ning reede ja laupäev sai koos Harju OK noortega mõned asjalikud trennid tehtud.
Enda emotsioon trennidest oli muidugi peamiselt valu kannatamine ja lonkamine, kuid tehtud need trennid siiski said - ja jalg palju hullemaks õnneks kah ei läinud. Kõige negatiivsem prognoos oleks olnud vast laialdane mädapõletik…
Kui nädal varem mõtlesin Jüriöö I vahetuse peale, kui heale kiirele võistlustrennile, kus esiotsale konkurentsi pakkuda, siis uutes oludes võtsin eesmärgiks lihtsalt jala lubatava piires rada läbi joosta, et seejärel keskuse ja ülekande O-elu nautida.
Jooks palju nauditavat ei pakkunud, sest keskendusin igal sammul kramplikult sellele, kuidas jalga kõige valutumalt maha panna ning seetõttu oli raske orienteerumisse sisse elada. Lisaks olid nädalavahetuse ebanormaalse jooksustiiliga trennidest juba jalalihased korralikult kanged.
Sellest hoolimata tundsin 2st kuni 5nda punktini endale suuremat punti kuklasse hingamas. Kuna seltskonnaga rapsida ei tahtnud, siis keerasin peale 5ndat punkti eraldi teevalikule ja võtsin endale talutava rütmi sisse, millega ka lõpuni tulin. Kahjuks oli tõsist orienteerumist raja peale kokku vaid 2-3 punktiga ning esimeses vahetuses oli sel hetkel veel valdavalt suuremad rongid koos.
Samas nendest etappidest piisas, et järgmiste vahetuste vältel esiotsas vaatemängu pakkuda. Kärdla linnalähedane mets oli nagu öiseks kevadiseks orineteerumiseks loodud.
Pühapäeval oli magamatusest pea paks.
Hiidlased olid kiiduväärselt pakkunud püsiradu headel maastikel ning reede ja laupäev sai koos Harju OK noortega mõned asjalikud trennid tehtud.
Enda emotsioon trennidest oli muidugi peamiselt valu kannatamine ja lonkamine, kuid tehtud need trennid siiski said - ja jalg palju hullemaks õnneks kah ei läinud. Kõige negatiivsem prognoos oleks olnud vast laialdane mädapõletik…
Kui nädal varem mõtlesin Jüriöö I vahetuse peale, kui heale kiirele võistlustrennile, kus esiotsale konkurentsi pakkuda, siis uutes oludes võtsin eesmärgiks lihtsalt jala lubatava piires rada läbi joosta, et seejärel keskuse ja ülekande O-elu nautida.
Jooks palju nauditavat ei pakkunud, sest keskendusin igal sammul kramplikult sellele, kuidas jalga kõige valutumalt maha panna ning seetõttu oli raske orienteerumisse sisse elada. Lisaks olid nädalavahetuse ebanormaalse jooksustiiliga trennidest juba jalalihased korralikult kanged.
Sellest hoolimata tundsin 2st kuni 5nda punktini endale suuremat punti kuklasse hingamas. Kuna seltskonnaga rapsida ei tahtnud, siis keerasin peale 5ndat punkti eraldi teevalikule ja võtsin endale talutava rütmi sisse, millega ka lõpuni tulin. Kahjuks oli tõsist orienteerumist raja peale kokku vaid 2-3 punktiga ning esimeses vahetuses oli sel hetkel veel valdavalt suuremad rongid koos.
Samas nendest etappidest piisas, et järgmiste vahetuste vältel esiotsas vaatemängu pakkuda. Kärdla linnalähedane mets oli nagu öiseks kevadiseks orineteerumiseks loodud.
Pühapäeval oli magamatusest pea paks.
Samas kuna seni oli nädala programm läbi vaeva ja valu läbi viidud, siis tegin ka lõppakordi ära - jooksin Elo korraldatud metsasprindil, ronisin Jaagupi ja Andresega Käina kaljuseinal ning nautisin teosammul veel Malvaste mereäärseid luiteid.
Pühapäeva õhtulgi ajas haav talla all veel koevedelikku välja, kuid vähemalt sain trotslikult oma tegevused läbi viidud. Nüüd siis on töönädala jooksul vast aega lasta kehal paraneda.
Eks panen ennast kirja ka Ilves GP võistlusele, kuid seda, kas seal ka tõsise plaaniga jooksen, otsustan ilmselt reedel. Loodan, et jalg lubab, et saaks natukenegi Rootsi tippudega võrdlusmomenti ära kasutada.
Pühapäeva õhtulgi ajas haav talla all veel koevedelikku välja, kuid vähemalt sain trotslikult oma tegevused läbi viidud. Nüüd siis on töönädala jooksul vast aega lasta kehal paraneda.
Eks panen ennast kirja ka Ilves GP võistlusele, kuid seda, kas seal ka tõsise plaaniga jooksen, otsustan ilmselt reedel. Loodan, et jalg lubab, et saaks natukenegi Rootsi tippudega võrdlusmomenti ära kasutada.
Kommentaarid
Postita kommentaar