Napapiiri-Jukola - ehk tõesti sai pimeda öö

 Tänavune Jukolast osavõtt oli pikalt üsna suure küsimärgi all. Pandeemiast tingitud kuupäeva muutus augustisse tähendas, et üritus toimus nädal enne enda korraldatavaid eestikaid. Kuna ka kaugus oli suur (Rovaniemis), siis ei olnud kindel, kas ajaliselt ikka jõuab kohal ära käia. 

Kuna aga punt (Nostars), kellega juba aastaid olen Jukolat jooksnud, soovis mind kohale ning isiklik orienteerumisnälg oli piisavalt suureks kasvanud, siis tuli leida mõistlik lahendus, et kohale jõuda. 

Kuigi kaugus oli suur, siis õnneks on Rovaniemiga hea lennuühendus ning kuigi lennupiletid maksid omajagu, oli saadav ajaline võit seda väärt. Selleks, et kohapeal ka pisut sisse elada, sai lennatud Rovaniemi juba reede hommikul. Tänavuseks kiireks käiguks jäi küll elukaaslane koju, kuid minuga liitus õde Tiina, kes sai endale koha ka Venla Nostars tiimis. 

Keskusesse jõudes osutus esmaseks tegevuseks Timo Sillaga mõne mõtte vahetamine ning seejärel tuli juba tiimi militaartelk üles otsida suure hipodroomi keskväljakult. Keskuse ülesehitus, telkide paigutus jm laadne oli sel korral äärmiselt kompaktne ning pealtvaatajasõbralik. 

Seltskond, kellega Jukolat jooksen juba aastast 2014, sattus minu teele läbi Piibe Tammemäe. Nimelt otsis soome veteranide sõpruskond endale kedagi, kes sooviks joosta esimest vahetust. Kuna mul tollal ei olnud püsivat võistkonda, kellega osaleda ning lubati ka vaesele tudengile osavõtt välja teha, siis olin kiirelt müüdud. Boonuseks veel ka see, et tulemuslikkusega seotud pinged puudusid. Peamiseks asjaajajaks, kontaktiks ning nüüdseks ka heaks sõbraks osutus Janne Syrjäläinen. Enamik praeguse aja orienteerujaid teavad ilmselt rohkem tema lapsi, kes teevad tegusid põhiklassis. 

Kuna aja jooksul ei ole olnud põhjust eriti mujale tiimidesse ennast pakkuda ning kindel koht on olnud alati olemas, siis täidan siiani rõõmuga esimese vahetuse kohuseid. 

Tänavune Jukola meelitas suuresti kohale ka oma teatava eksootilisusega. Antud piirkonnast kogemused puudusid ja seda üritasin päästa modeli maastikul käimisega. Kahjuks aga oli pakutud model üsna igavavõitu linnalähedane maastik paljude teede, aedlinnade ja mõne metsatukaga. Küll aga sai vähemalt teatud aimduse kaardistusstiilist ja soode seisukorrast. 

Õhtul sai veel jalutatud mõne kilomeetri kaugusele poodi, et täiendada enda varustust söödavaga, sest sööklas ei taibanud õigel hetkel suuremat portsu taldrikule välja lunida. 

Reede-laupäeva öö oli tiheda vihma ja madala temperatuuriga üsna kõle. Soe magamiskott küll päästis, kuid sellel hetkel oli ilmaennustus laupäevaseks päevaks veel äärmiselt pessimistlik. Mõttes sai ennast juba valmis pandud, et kannatamine kergemalt läheks. 

Kui laupäev aga kätte jõudis, siis osutus ilm oodatust oluliselt paremaks ning Venlale kaasaelamine oli tribüünidel puhas rõõm. Naiste poolt pakuti põnevat võistlust ja ka Annika Rihma lahingud viimases vahetuses lisasid eestlasest jälgijale vürtsi. 

Tiinalt saadud positiivsed kommentaarid maastiku kohta vastasid enda eelnevalt välja mõeldud arusaamadele ning hakkasin pikkamisi ka ise ennast valmis seadma. Seekord õnnestus pastaports ka parajas mahus välja rääkida. 

Kui kohustuslik tiimipilt sai tehtud, siis pikkamisi sättisin enda varustuse käigukorda. Terve päev oli peas kõlkunud küsimärk riietuse paksuse kohta - ehk siis kas panna alla soojapesu särk või piirduda ainult o-särgiga. Kuna erilist vihma taevast ikkagi ei paistnud, siis piirdusin lihtsa särgiga, mis osutus täiesti sobilikuks valikuks, kuigi soojenduse alguses oli küllatki kõhe. 

Telgis vaatasin ka pealambi aku üle - näitas ilusti 100%. Lambina olen kasutanud aastast 2016 Lupine Wilma X7 mudelit ning üldiselt olen töökindlusega piisavalt ära harjunud, et ei ole varulampi taskus hoidnud. Nii ka seekord. 

Stardialasse sisenesin varakult ning esimese asjana hakkasin seal otsima peldikuid. Peale täistiiru tegemist tõdesin, et sel aastal startijate põite peale ei oldud mõeldud ning juba olid ka stardikoridoride servad tikksirgeid, seisvaid kujusid täis - natuke hõredamalt nendes kohtades, kus välkus kaameramehi. Esialgu lootsin, et ehk pole ka niiväga endal vaja põõsaserva väista, kuid viimasel hetkel, kui rahvas juba joonele hakkas kogunema, käisin ka ise põdrakanepite vahel ära. Eelnev oli seega üks pisut meelehärmi põhjustav korralduslik aspekt ürituse juures. Teine häiriv asjaolu oli muuseas väga puudulik ingliskeelne info nii kodulehel kui ka jukola äppis. Selleks, et midagi teada saada tuli soomekeelseid tekste uurida ning vajadusel ka translatori abi kasutada. 

Aga siiski, stardijoonele ma jõudsin ning mõtlesin enda jaoks veel korra plaani läbi. Olin otsustanud keskenduda enda jooksule ning pigem hoiduda mõttelagedalt rongis tiksumisest. Plaani idee oli nautida iseseisvat orienteerumist ning vältida ka hajutusest tingitud vigu. 

Enne stardipauku nautisin veel kiirelt ühisstardi ootusärevust ning seejärel - hops - oli vaja hoolitseda selle eest, et ei vajuks stardiärevuse uhamises liigselt tahapoole. Stardisirge lõpus nägin enda ees Karel-Sander Kljuzinit ning teades tema teravat jalga, siis arvasin, et võitlesin rahuldava koha esimestes rongides välja. 

Kui stardikoridorist keerati metsa alla, siis sai kohe selgeks, et pinnas on kivine ning paadunud eestlasena tuli pigem ettevaatlik olla. Vaheldumisi kaarti ja jalgealust vaadates veendusin, et esimesse punkti mingit põhimõttelist valikut ei ole ja tuleb lihtsalt sirgjooneline minek hästi tööle panna. Kuigi rongi tempo oli sobiv, siis etapile keskendudes avastasin, et suund kipub tugevalt vasakule kalduma. Kuna enda ‘plaan’ oli veel selgelt meeles, siis tegin järsu pöörde paremale, rongist välja ja hakkasin personaalset teed läbi metsa rajama. Esialgu nägin paremal ja vasakul pigem üksikuid lampe, kuid etapi keskel olevas soos hakkas juba suurem punt ümber tekkima. Kahjuks tõmbas nimetatud punkt mind kaasa ka rohelisse, mida oleks võinud tegelikult ka vasakult vältida. Edasi liikusin siiski pigem kontrollivalt ja lugesin ise objektid välja. 

Vahetult enne punkti oli näha juba suurem võistlejate koondumine, kuid kuna mulle tundus vahetult enne punkti olevas soos lageda kuju võrreldes kaardiga imelik, siis jäin pisut toppama. Peale väikest kõhklust jooksin ikkagi punkti, kuid paarkümmend sekundit kulus ülearu - ajakulu, mida pidasin loomulikuks maastikuga kohanemiseks. 

Ka teise punkti minnes hüppasin varakult rongist välja ja liikusin pisut vasakpoolsemat trajektoori pidi, kus uskusin olevat rohkem konkreetseid pidepunkte. Tõepoolest püsisin ilusti kaardis ja liikusin kindlalt, kuid paremale vaadates nägin väga konkreetset ja kiirelt liikuvat hanerivi otse punkti. Seega olin jälle jätnud rongi lihtsuse kasutamata. Kuna aga suuri vigu polnud teinud ning maastik lubas hästi liikuda ka individuaalselt, siis arvasin, et minu koht ja seis on päris hea. Vahetult enne teist punkti nägin risti enda eest läbi minevat teist väga suurt hanerivi. Sain aru, et tegemist on teise hajutusega, kuid olin üllatunud kui erinev see oli minu enda hajutusest. Samuti oli maastikul selgelt näha, et erinevate hajutuste rongid olid niivõrd laiali löödud, et vale rongi valimiseks tuli ikka väga lohakas olla. 

Kolmandasse punkti oli jooks üsna lihtne ning siin oli näha ka hajutuste koondumist. 

Tagantjärgi tulemusi vaadates selgus, et esimese hajutuse järgselt ei läinud emotsioon kokku reaalse koha ja kaotusega. Olin nimelt kuskil 200 piiri lähedal ja kaotust selgelt rohkem kui liikumiskiiruse põhjal uskusin tõenäolise olevat. Analüüsides esiotsa tiime selgus, et olin saanud aegalasema hajutuse, mis oli vähemalt 1 minut aeglasem (!). Arvestades ka enda tagasihoidlikumat stardikiirendust, individualistlikku lähenemist ja väikeseid ebakindlusi, siis olin selleks hetkeks ikka väga mudaliigasse langenud.

Vaadates teisi esimese vahetuse eestlasi, siis oli ülejäänutel pigem hajutusega vedanud ning seetõttu ka edasiseks rajaks juba hea eeldus olemas. Tõtt-öelda oli sellistes hajutustes pisut pettunud, sest just esimeses vahetuses võib see mõjutada tulemust üpris suurel määral - kui võistlejal ei ole just meeletut toorest jõudu, et ennast uuesti etteotsa rebida, siis jäävad õnnetumad jooksjad lihtsalt pisut aeglasematesse rongidesse pidama ning lõpuks koguneb kaotust pidevalt juurde. Samuti on selliste hajutuste puhul vaja orienteeruda praktiliselt ainult punktist väljumise hetkel, et õige suund võtta - seejärel viib juba rong punkti, sest hajutused läksid väga laiali. Enam ei olnud vaja oskust terve etapi vältel pildis hoida, et õigel hetkel enda hajutuspunkti rünnata. 

Aga see selleks…

Jooksin enda rütmis edasi ning läbisin ka järgmised hajutuspunktid rahuldavalt. Punkti 9 liikudes anti võimalust korraks ka kiirust tõsta, mis pani uuesti tihedamasse metsa sisenedes kõhutunde proovile. Tegelesin jälle individuaalse orienteerumisega ning kuna punkti ümber oli selgeid objekte vähe, siis proovisin rohelise piiridest aru saada. Kahjuks aga oli tihedama metsa arusaamisega probleeme ja tegin väikese lisakaare, mis maksis vast u pool minutit. Punkti võttes sain aru, et siin hajutust ei olnud - oleks jälle võinud rongis istuda. 

Edasi kasutasin pikemal etapil pisut rohkem selgasid, et kaarti voltida ja rada ette vaadata. Viimasel hetkel jõudsime õnneks teeotsale, kust sai edukalt punkti joostud. 

Kümnendast punktist väljusin suunaga ja jõudsin veel vaadata, et lühike etapp kuid siis...pimedus!

Kerge paanika ... lootsin, et juhet uuesti ühendades läheb lamp veel uuesti tööle - siiski mitte.

Sel hetkel möödus must kaks võistlejat, kellele siis kiiresti sappa haakisin.

Õnneks on tänapäeva lambid piisavalt tugeva hajukiirtevihuga, et enam-vähem suutsin kaasvõistlejate valgusväljas sabas joosta, kuid keskendumine maapinna konarustele ei lubanud eriti mingeid muid plaane seada. 

11 punkt tuli kiirelt vastu ning eelnevalt meelde jäetud number ka sobis - läks veel õnneks. 

Sel hetkel sain aru, et mingist heast jooksust enam midagi välja ei tule ning eesmärk muutus - vaja oli lihtsalt kuidagi metsast välja tulla. Ideaalis tahtsin siiski kõik punktid kätte saada, kuid ei olnud väga enesekindel, kas see ka õnnestub. 

11 punktist väljusid seljad kiirelt ja ei jõudnud väga mõelda, kas ka suund õige on - kuna selja tagant kedagi sel hetkel ei paistnud, siis otsustasin kiirelt, et proovin mitte maha jääda.

Edasi tiksusin etapi selja taga ning korraks jooksin ka eesjooksja ette, et tema lambi valgel vaadata ära eesootava punkti number. Numbrit vaadates aga oli seisak juba niivõrd pikk, et teine võistleja jõudis juba 10m kaugusele, ning uuesti valgusvihku saamiseks pidin tegema kiirenduse ilma pinnast nägemata. Selle lühikese lõigu ajal palvetasin, et mõnda kivilõhet jala alla ei satuks. Siiski jõudsin uuesti järgi ning natukese aja pärast jõudsime ka punktini. Nägin eesjooksa valgusest ka numbri ära ning see klappis - super!

Hetkeline positiivne emotsioon aga kustus kiirelt, sest nägin, et kaasvõistleja märget ei teinud ning jätkas samas suunas jooksmist. Ise aga panin tähele, et järgmisesse punkti tuli vähe erinevas suunas liikuda. 

Seega läks minu lambitugi sobimatus suunas minema ning sel hetkel jäin üksi pimedasse punkti pidama - ei saanud suunda võtta, ega kaarti lugeda. Mingi kõhutunde ajel hakkasin siiski mööda nõlva allapoole liikuma, sest taamal paistsid ka mõned sähvivad tulukesed.

Koperdades, vandudes ja kohati mingi kuuenda meelega pinnast tajudes kulgesin edasi ja sain aru, et eelmised kaks punkti olid mul veel isegi õnneks läinud, sest tõeline väljakutse on alles ees. Samuti ei teadnud sel hetkel midagi sellest, kui palju on veel rada ees, mitu hajutust ootab ja kas kuskil mõni tee ka läheduses on, kuhu välja võiks koperdada. 

Jukola esimese vahetuse päästev aspekt on aga tihedad jooksjate rongid ning tegelikult ei läinud kaua kuni selja tagant lähenes üks orienteerujate punt. Nende lampe nähes vaatasin, et liikumistrajektoor hakkas minust mööduma veidi vasakult ja seetõttu pidin jälle tegema paarikümnemeetrise kiirenduse kottpimedal maastikul (väga kivine ja peitlik), et see rong kätte saada ja valgusvihku jõuda. Kahjuks aga see rong oligi vasakule kaldunud ning esimese asjana, mis ma nendega liitudes pidin läbi tegema oli viga. Raske oli ise abiks olla ning kuigi aimasin, et punkt võiks jääda paremale, siis pidin lihtsalt veakaared kaasa tegema, et mitte jälle pimedusse jääda. Lõpuks aga punkt tuli. 

Punktis kohapeal pidin seisatama, et number üle kontrollida ning selle lühikese aja jooksul jõudsid mitmed jooksjad jälle kriitilise õhuvahe minuga sisse teha. Esialgu küll proovisin jälle kiirendada, kuid kahjuks seekord suutsin korduvalt pikali lennata ning pimedus tabas selliselt, et selgasid enam uuesti püüda ei õnnestunud.

Niisiis tuli jätkata ettenäidatud üldsuunaga ja käsikaudu läbi võsa kobades. 

Umbes poole etapi peal hakkasin jälle nägema lampe, mis lähenesid paremalt ja kulgesid minu trajektoorilt selgelt vasakule. Sain küll kõhutunde alusel aru, et tegemist on ilmselt teise hajutuse jooksjatega, kuid kuna enda suunal sobivaid lampe liikumas ei olnud siis otsustasin jänesehaagiga suunduda valesse hajutusse. Punktis jõudsin korraks ka veenduda, et tõesti on number vale, kuid kahjuks siis lõppes ka jooksjate voog sellesse punkti ning jälle olin üksi. 

Koperdasin siis kõhutunde alusel piki nõlva kuhugi ebamääraselt edasi ning mustas masenduses arvasin, et olen juba kümneid minuteid aega kaotanud. 

Ühel hetkel liikus pisut paremal üksik jooksja ning tegin jälle juba sisseõpitud kiirenduse sappa võtmiseks. Sel hetkel mõtlesin, et ehk olen juba võistlejaterivis langenud sinnamaale, kus ei ole häbi ka küsida, millisesse punkti ta läheb.

Mõeldud-tehtud ja sain isegi vastuse...õnneks läks minu punkti. Enne õiget punkti jäi tee peale veel korraks mingi võõras punkt, kus jäin korraks seisma ning pidin seejärel jälle kiirendama, et sappa saada. Igatahes sai pika hädaga ka lõpuks 14 punkt võetud ning üritasin püsida enda päästja sabas. 

Punktist väljudes õnnestus isegi endal korraks kaarti silmata, sest jooksin teise ette valgust kasutama - jõudsin ära vaadata järgmise punkti numbri ja üldsuuna.

Umbes saja meetri pärast muutus eesjooksja liikumine ebakindlaks ning sain aru, et ta on tegemas viga.

Paraku on endal sees väga tugev isemõtleja refleks ning haakisin koheselt ennast ka lahti. Paari sekundi pärast tuli aga meelde, et ma ju ei näe kaarti...Seega on raske tegeleda isemõtlemisega. Samas nägin vasakul pool eemalt ühte rongi liikumas ning kõhutunde alusel pidasin neid õigel trajektooril olevaks. Seega võtsin suuna sinnapoole ja jõudsin ka punkti. Korrutasin endale, et mul ei ole võimalik nagunii midagi eriti ise teha ja seega istutasin ennast jälle rahulikult tekkinud rongi. 

Umbes poole maa peal 16ndasse sain aru, et rong teeb viga. See tunne on uskumatult frustreeriv, sest enda minimaalse kaardiajaga sain isegi enam-vähem aru, kuhu suunas on kaldutud, kuid kuna keegi punkti poole ei liikunud, siis olin ma kah justkui jalust seotud (enam ei tahtnud üksi pimedusse kohe tormata).

Seega ma siis mingi hetk lihtsalt seisin ühe mätta otsas ja vaatasin kuidas rong segaduses ringi siblib. Kui osad rongi liikmed hakkasid õiges suunas liikuma, siis sättisin ennast nendega kokku ja jõudsime ka 16nda punktini. 

Kuna iseenesest rongi liikumine just väga aeglane ei olnud, siis sain aru, et olin sattunud kokku jooksjatega, kelle tagasihoidlikud tulemused ei ole mitte füüsiliste võimete taga kinni. See muidugi enesetunnet ei tõstnud, sest kindlasti ei olnud teiste vigadega kaasa tammumine just see Jukola kogemus mille järgi olin tulnud. 

16ndast väljudes proovisin seega natukenegi ka asja enda kontrolli alla saada ja lugesin kaasjooksjatele tihedalt külje alla liibudes etapi võimaluste piires ette ära. Seega sain kiirelt aru, kui olime poole etapi peal läbimas hajutuspunkti ning tunnetasin hästi, kes liigub minu punkti suunas.

Seega sai 17 punkt ja sealt kuni joogipunkti väljumine edukalt sooritatud. Joogipunktis läksin korraldaja juurde ja vaatasin tema lambi valgel järgmise kahe-kolme punkti numbrid ära ning seejärel kiirendasin jälle eesjooksja selja taha. Juua ei jõudnud. Õnneks eesjooksja vedas ilusti 18-19 etapid ära ning seejärel tekkis ka juba uuesti suurem rong kuni 21ni. 

21 väljumine oli lihtne ning sellele järgnenud pikem teejooks andis võimaluse jälle teiste ette kiirendades punktinumbrid ette lugeda. 

Tee peal joostes nägin ka ühte Westi klubisärki ja sain aimdust, et olen väga tahapoole vajunud. 

Tee pealt metsa keerates oli ees üks jooksja, kes jälle punkti oskuslikult ei võtnud ning punktirõngas seisatades tuli suurem rong järgi oodata ning selle abil punkti tabada. 

23ndasse minnes oli mets suhteliselt kiire ning rong tõmmati üsna laiali, hoidsin ennast kiirematega koos ning suuri probleeme ei olnud. 

23ndast väljudes ei olnud eesootavast teadlik ning istusin pundis. Lühikesele teelõigule jõudes kasutasin võimalust, liibusin ühe kaasjooksja kõrvale ja proovisin kaardilt maksimuminfo kätte saada. Eriti palju peale punktinumbri ei saanud, kuid enne punkti, suuremat sood läbides märkas üks kaasvõstleja minu pingutusi ning pakkus mulle enda varulampi. Võtsin tänuga lambi vastu (finišis selgus, et tegemist oli ühe sloveenia jooksjaga, kes oli Jukolal esmakordselt). 

Igatahes sain lambi pähe sellel hetkel, kui olin jõudnud oja käänakuni - tegin kiire relokeerumise ja keerasin punkti. 

Edasi liikusin jälle naudinguga kaarti lugedes. Lamp oli väike ja nõrk, kuid liikusin mõistliku kiirusega edasi ning sain hajutuse viimase punkti kätte probleemita.

Edasi oli kiire minek ühisesse, 26ndasse punkti ning sealt algas põhimõtteliselt juba pikk lõpusirge. Lõpusirgel küll pingutasin, kuid üllataval kombel oli väsimus ikkagi arvestatav. 

Peale mahalugemist võisin vaid õnnelik olla, et tulemus läks kirja. Loodetud hea tulemus oli muidugi juba mutta tambitud. Kahju oli ka sellest, et ei saanud enda tulemusega kuni 10nda punktini rahul olla, mille muidugi teatud osas panen ka (enda arust) kehva hajutuse arvele. 

Rovaniemi läksin kogema fantastilist o-elamust, kuid välja tuli hoopis mingi muu elamus. Elamus aga sellegipoolest. 

Enda tiimi soomlaste jaoks oli tegemist muidugi fantastilise looga, mida tulevikus meelde tuletada. Eks kõike kokku arvestades ei olnud ka tulemus kuigi hull - koht 246 ning 13 km rajal kaotust esimesele 24 minutit. 

Enne jooksu olin lootnud hoida enda kaotust alla 15 minuti - mis tagantjärgi vaadatuna oleks olnud reaalne. 

Jooksu järgselt tuli teha kohustuslik saun, alkovaba õlu, kiire söök ning siis peale lühikest võistluste seisu jälgimist sundis uni juba magamiskotti ronima. 

Hommikul ajas inimeste liikumine telgis mind varakult üles ja kuna pidime varase lennu tõttu nagunii varahommikul end üles ajama, siis kasutasin võimalust ning jõudsin veel liidrite heitlust viimase vahetuse teises pooles vaatama minna. 

Kui Svenskite võidukäik oli nähtud, siis jalutasime juba bussile. Buss ise muidugi otse lennujaama ei viinud vaid kasutasime lennujaama lähistele Santa Claus külakesse minevat bussi, kust hüppasime õige teeotsa peal maha. Seega sai hommikul veel julgelt paar kilomeetrit maha kõnnitud. 

Lennureis kulges ebahuvitavalt ning kõikvõimalikud vabad hetked läksid juba eesoleva EMV asjade ajamise peale. 

Kokkuvõtvalt võis öelda, et tegemist oli vist esimese Jukolaga, kus mulle hakkas silma päris palju korraldusega seotud häirivaid pisiasju, kuid uskusin, et see ongi pandeemia tingimuste tulemus. Lõpuks korvas maastik nagunii peaaegu kõik. 

Isiklikust seisukohast jäi küll palju kripeldama ning sealsete maastikega tahaks kunagi ka paremates tingimustes rinda pista.