EMV lühirada juunis, 2021 Tõdul (Poka)

Lühirajast on selle teksti vormistamise hetkeks juba natuke aega möödas, kuid emotsioonid on veel selgelt meeles ning väärt jäädvustamist.

Reaalne ettevalmistus antud võistluseks algas muidugi juba pool aastat varem umbmäärasemate treeningplaanide konstrueerimisega, mis sellel hetkel muidugi arvestasid toimumisajana maikuud. Võistluste koroona tõttu edasilükkamine lõi muidugi treeningrütmi kergelt sassi, kuid õnneks suutsin enam-vähem kohaneda. 

Eks pikemaajalisem ettevalmistus on palju olulisem vahetust, kuid see vajab ilmselt eraldi käsitlemist. 

Kaks päeva enne võistlust on veel tööpäev Kuressaare haiglas. Õnneks väga palju tegemist ei ole ning suutsin ka reedese päeva vabaks rääkida (õigemini lubada, et vastan uuringuid kodunt). 

Pärastlõunal sõidame läbi Leisis toimuvast heinarulli-neljapäevakust, mis pakkus võimaluse teha kaardiga üks pingevaba pooletunnine sörk. Enesetunne oli keskpärane ja midagi halba veel ei tõotanud. Ka ilm ei olnud Saaremaal veel jõudnud väga üles kütta. 

Seejärel siis juba pikk sõit Tartusse, kuhu jõuab piisavalt hilja õhtul, et planeeritud väikest sörki õhtul ikkagi enam teha ei jaksa. 

Üks päev enne võistlust olin planeerinud teha ettevalmistava trenni kaardiga relevantses metsas. Selleks valisin Karaski kaardi, sest autor oli sobiv, kaardipildis oli piisavalt raiesmikke ning EOL baasis oli OCAD fail saadaval. Kaardile tegin u. 4 km raja. Kaasa tulid ka õde ja elukaaslane. 

Metsa jõudes oli leitsak juba täies hoos. Tegin tee peal kerge soojenduse, mis esialgu tundus veel OK. 

Seejärel asusin orienteeruma - plaanisin alustada rahulikult ja siis proovida tempot tõsta, kuid reaalsuses alustasin mõõdukalt ning siis kiiremaks ei läinud, pigem aeglasemaks. Juba poole kilomeetri läbimise järel läks olek raskeks ning jalad tundusid pakkudena all. Vahepeal tegin kõnnipause ning proovisin siis jälle kiirust üles ajada, kuid reaalsuses ikkagi komberdasin raja vahelduva eduga lõpuni läbi. Lisaks uimerdamisele ei suutnud ka normaalselt orienteerumisrütmi leida ning mitu suurt viga oli soolas. Tagantjärele võib öelda ka seda, et kõigis punktikohtadeski ei saanud korrektselt ära käidud. 

Seega oli EMV eelne treening täielik rongiõnnetus ning füüsiline enesetunne metsas viimase aasta kõige kehvem. Kõige hullem oli seis jalgadega, sest risuses metsas hakkasid lihased väga kiiresti valusaks tõmbama ning see ei lubanud ka normaalselt joosta. 

Trenni lõpus olid kahetised tunded, millest pessimistlikumaid proovisin alla suruda. Väärtusliku impulsina aga otsustasin homsele päevale palju suurema ettevalmistusega läheneda - just keha jahutamise plaane täiendades. 

Õhtul tegin veel linnas ühe kerge sörgi, kus sain aru, et jalad olid jätkuvalt väga kehvas seisus. Lisaks tegin umbes 10 minutit kerelihaste harjutusi toonuse säilitamiseks ja rullisin jalad põhjalikult üle. 

Võistluspäeva hommikul oli aega palju ning tegin hommikusörgi lootusega jalgu kuidagi elustada. Tulemus oli nii ja naa - jalad oli veidi paremad kui eelneval õhtul, kuid midagi hõisata siiski ei olnud. 

Võtsin ka esimese jääkülma dušši jahutamiseks. 

Seejärel hiline hommikusöök (et ei peaks ka lõunat sööma) ja pakkimine. Vahepeal proovisin hoida jalgu seinal. 

Siis veel üks jääkülm dušš ning uuesti jalad seinale. 

Väljasõidu sättisime võimalikult hiliseks, et ei peaks pikalt keskuses päikese käes vaevlema. Vahetult enne minekut pakkisin külmkapist umbes 8 liitrit vett ja muid vedelikke rätiku sisse. 

Õnneks autos oli konditsioneer, mis sai pandud julge 18 kraadi peale - väljas näitas siis juba 30. 

Keskusesse jõudes sai natuke aega veel mootorit käiatud ja kondekat kasutatud, kuid siis tuli hakata sättima. 

Esimese asjana kui võistlusriided selga said, valasin end külma veega läbimärjaks. Nokamüts samuti märjaks ja pähe. Siis sai minna viimast punkti, finišit ja muud kaema. 

Väike tiir tehtud, infot kogutud ja inimestega suheldud ning siis tuli ennast uuesti külma veega üle kallata. 

Panin veel viimased detailid paika (numbri, legendihoidja …) ning valasin uuesti veega üle. Siis lasin ennast korralikult OFF-iga üle, sest kärbsed ja parmud olid eile väga häirivad olnud. Lisaks lasin püksid ja sokid paksult külmaspreiga üle - jah otseselt ta küll ei jahuta, kuid enesetundele mõjus päris hästi. 

Siis veel korra külm dušš ja võis minna ‘sooja’ tegema. 

Soojenduseks piirdusin ainult 2 korda starti mineva tee peal edasi-tagasi jooksmisega ning kerge võimlemisega. Kõige selle vahele valasin veel 2 korda endale vett pähe. 

Siis veel viimast korda vett pähe ning võis juba starti siseneda. 

Viimasel minutil kaardi kõrval seistes kinnitasin endale, et olen teinud kõik, mis vähegi võimalik ning nüüd tuleb ainult olulisele keskenduda. Sellel hetkel olid riided veel parajalt märjad ja külmad ning enesetunne hea - põhjust optimismiks oli küll...

S-1

Haaran kaardi ja hakkan mööda stardikoridoris olevat loha edasi liikuma. Peast käib läbi mõte, et õnneks on juba mitmed jalad ümber olevatesse nõgestesse jäljed sisse rajanud. Kiire pilk kaardile ütleb mulle, et erilist varianti ei ole ning mõistlik on otse läbi soo esimese punkti poole silgata. Esialgu siiski lasen ennast lohast juhtida ning jõudes sooservas oleva tillukese raiesmikuni näen, et nõgesed on lõppenud ja saan hakata ise endale meelepärast trajektoori valima. Edasi juba kompass ning kergelt tihedas metsas laveerimine. Korraks näen vasakul mineraalmaa serva - uuesti suund paika ning siis juba otse ees üle mineraalmaa ning soise orvandi otsas paistab punkt. 

1-2

Kuna eelnevalt nõudis mets palju tähelepanu, siis eriti ette ei jõudnud antud etappi lugeda. Selge oli see, et esialgu tuli tee peale välja joosta ning seda tehes süvenesin ka kaarti. 

Tõtt öeldes parempoolset teejuppi kasutavat varianti eriti tõsiselt ei võtnud, sest see tundus küllaltki käänuline ning nagunii võsas lõppevat. Lisaks uskusin, et ehk on eespool startinud juba meeldiva rajakese raiesmikul kõrguvasse heina sisse rajanud. Raiesmikule jõudes aga paraku pidin loha olemasolus pettuma - vaid 2-3 inimese jäljed tundusid ees minevat ning see loomulikult väga suurt abi jalgealuse nägemiseks ei pakkunud. Siiski kõige hullem seis ka ei olnud ning vähemalt oli orienteerumine lihtne. Suunaga üle püdela soo ja mäest üles. See oli juba piisavalt järsk tõus, kus esimest korda hakkas kuumus tunda andma - kas tõesti juba on raske!! Nii läheb lõppu jõudmine keeruliseks... 

Mäe peal kontrollin veel korra suunda ja hakkan nõlva peale jõudes ringi vahtima - kus see kivi nüüd ongi?? Õnneks kohe paistab juba kivi koos punktiga ka mõned meetrid paremat kätt.

2-3

Punktist väljudes tundub parempoolne nõlv risune ja kiire loha juhib alla läbi lageda augu. August läbi joostes näen eespool suuremat tõusu ning kuna säärelihased olid endast juba märku andnud, siis hakkasin automaatselt olukorrast väljapääsu otsima. Keha keeras paremale mööda metsa väljaveoteed - emotsionaalselt tundus mööda seda jälge pidi tõus pisut vähem risune ning laugem. Õnneks tagantjärele vaadatuna ei olnud ka selle tee kõverus ideaaltrajektoorist eemale minu meelest päris nii suur kui reaalsuses. Tõusu otsa jõudes hindasin enda asukohta kõhutunde alusel ning võtsin selle põhjal ka suuna punktile - õnneks tuli vastu.

3-4

Suund peale ja minek. Jälle hakkas tõus tugevalt vastu ning nüüd ei lubanud sääred jooksusammu teha. Tuli ‘powerwalk’ kasutusele võtta ning seda tehes läksin pisut hoogu ning liikusin juba üleliigsele kõrgusele, kust tuli järsult alla laskuda. Esimene punkt, kus oleksin objektiivselt hinnates saanud mõningaid sekundeid kokku hoida pisut parempoolsema trajektooriga (teeme näiteks 10 sek).

4-5

Lihtne minek, kui tabasid ära, et kaduv rada kulgeb esialgu piki nõlva kõrgemale (ei lähe lihtsama vastupanu teed mäest alla). Tee otsale jõudes keeras punkti. 

5-6

Suunaga üle tee ja mäest alla. Laskumisel on jubedat risu maas ning sellest hakkasin laveerima mööda paremalt, mis lõppes orvandi läbimisega kõige järsemast kohast - hoo võttis korralikult kinni. Õnneks etapi teine pool oli hea nähtavusega ja lauge ning punktiorvand eemalt tajutav. 

6-7

Punktist väljudes nägin ees Sveni, kelle selga katsusin aja kokkuhoiu huvides suuna kontrollimiseks ära kasutada. Paraku jõudsin kiirelt mööda ning tuli jälle ise kompass üle kontrollida. Kallutasin ennast vasakule ning jõudsin raiesmiku servale välja. Hetkeks tundsin ebakindlust ja seisatasin, lugesin hoolikalt raiesmiku nurga välja ning sealt võtsin suuna - seejärel tuli ka juba punktiga auk ilusti vastu. 

7-8

Punktist väljusin kärmelt, sest kerge hoog oli jälle sisse tulnud. Üritasin liikuda üldsuunaga, sest raiesmikul ei tahtnud kaardilugemisest midagi välja tulla. Kohe peale sooületust tõmbas tõus pisut hoo maha ning tekkis aega süveneda ka orienteerumisse. Nägin, et kõige kindlam on liikud piki kõlvikupiiri sirgelt punkti - mõeldud tehtud. Kui jõudsin mäe peal olevasse orvandisse, siis sain aru, et olin pidanud kõlvikupiiriks hoopis läänepool paiknevat kaduvat rada. Õnneks punkt kohe ka paistis ning ajakadu ei tekkinud. 

8-9

Ees paistis Andres Rõõmu selg ning see motiveeris jälle hoogu üles võtma. Suunahoidmine tuli meeldivalt automaatselt ning jõudsin probleemideta pikliku lagedani, kust edasi tuli juba suunaga piki nõlva punkti poole liikuda. Liblika keskpunktiks oli valitud klassikaline Lõuna-Eesti kloaak, kuhu õnneks olid juba mõned rajad sisse tallatud. Tuli õige loha valida ja punkt sai kah võetud. 

9-10

Minul kulges liblika esimene kaar põhjapoole. Punktist väljumiseks kasutasin kõige suuremat loha, kuid see kadus hämmastaval kombel kiirelt kuhugi ära. Ees paistis järsk, risune ja pikk nõlv, mis tekitas hetkeks motivatsioonikriisi, sest jalad ei tahtnud jälle koostööd teha. Lasin ennast paraku emotsioonidel juhtida pisut laugema trajektoori peale, kuid seejärel kirusin korralikku valgustusraie jääkmaad, mille keskele sattusin. Vot siin oleks küll head loha tahtnud...aga kuhu see enne üldse kadus???

Õnneks tajusin enda liikumist trajektoorilt vasakul küllalt hästi ning keerasin õigeaegselt paremale alla punkti poole. Antud etapil on raske arvata, kui palju oleks võinud sirgemalt minnes aega kokku hoida, sest tõusud mõjusid mulle päris kurnavalt. Võimalikuks ajakaoks pakuks kuni 20 sek. 

10-11

Nägin, et siin pole midagi teha - tuleb hambad ristis mäest üles pressida. Selleks hetkeks olid säärelihased juba täiesti tules. Väsimusest uimasena komberdasin suunda kontrollides metsas edasi ning lauge orvand oli seal, kus seda ootasin. 

11-12

Punktist välja läks vana metsa väljaveotee, mida paraku pikalt ei kestnud ning siis jätkasin suunaga. Enda arvates olin joonest paremale tulnud ning ootasin sood vasakut kätt. Mäest alla jõudes aga avastasin soo olevat endast hoopis paremal. Kuna paralleelolukordi kaardilt ei paistnud, siis sain asjast kiirelt aru ja keerasin soo taga olevasse kloaagipunkti tagasi. 

12-13

Suunaga üles väikesele lagedale, kust jätkas kõlvikupiiril. Laskumisel keskendusin ellujäämisele, mis tähendas, et paraku jäi liikumisplaan unarusse. Alla jõudes pidin tegema kiire otsuse - kas minna ümber soo paremal või vasakult? Kiirustades tegin vale valiku ning suundusin paremale. Sealt tuli punktile läheneda ebameeldivat tuulemurrust nõlva pidi ning lisaks suutsin ka pisut jälle liiga kõrgele ronida. Halva lahenduse tulemuseks oli tõenäoliselt jälle umbes 20 sekundit ajakadu. 

Punktist nägin väljumas Reigot, kuid kuna ei osanud liblika tõttu erilisi arvutusi teha, siis viskasin tulemustega seotud mõtted kiirelt peast. 

13-14

Etapi lahendusena nägin ainult, et tuleb piki sood rühkida. Edasine lahendus oli valdavalt juba lihtsalt parema läbitavuse otsimine. Kuna säärelihased olid päris valusad, siis ei tahtnud ka pisut otsemini tõusu võtta. Seega jõudsin raiesmiku nurka välja, kust keerasin paremale punkti poole. 

Tõusust üles minnes hakkasin juba ringi vaatama, et punkti (ja kivi) näha. Ühel hetkel paistiski punkt u. 5 m selja tagant! Oli kenasti põõsa taga peidus olnud. 

14-15

Nägin ka varianti tee pealt minna, kuid seejärel üritasin ennast veenda, et otse võiks ikkagi kiirem olla. Reaalsuses oli paraku mets piisavalt tihe, et lõpuks kaldusin iseenesest vasakule ning korraks paistis puude vahelt ka tee ära, kuid siis tuli juba orvandisse keerata ja sirgelt punkti joosta. 

15-16

Suunaga mäest alla. Kloaaki jõudes tõstsin pilgu kõrgemale ning punkt jäi minust 10m vasakule.

16-17

Suunaga nõlvast üles ning tuligi üleval väike lohk. 

17-18

Väljusin üldsuunaga ning plaanisin ennast poollagedal aukudes paika saada. Õnnestus. Edasi rihtisin sood ületades küngastevahelist orgu koos kaduva rajaga. Jälle õnnestus. Kaduva raja peal joostes vaatasin vasakul olevat tõusu ning üldse ei tõmmanud seda ületama. Õnneks pakuti ka võimalust väikese kaarega lamedamat maad joosta, mille kasutasin ära ja keerasin orvandi kaudu juba punkti. Tundus päris kiire minek olevat ning jäin rahule. 

18-19

Tundsin, et keha ja vaim tahab puhkust ning ei pidanud palju mõtlema - läksin tee peale välja. Tee peal võtsin mugava tempo ja üritasin ülejäänud rada ette lugeda - mis siin ikka - kõik etapid tuleb otse minna. 

Raiesmikule jõudes hakkasin sobivat sissekeeramise kohta otsima, kuid seda ei tulnudki. Seega tuli suvaline kohta sobivaks joosta ja keerasin üles mäe peale. Mäe otsas oli ilus lage (mida kaardil ei olnud) ja selle kaudu sai alla aukude poole liikuda. Kaardi ebatäpsus antud kohas ei üllatanud, sest konkreetne koht oli eelnevalt ortofoto pealt selge ja üldistus mõneti mõistetav. 

Punkt ise oli võsa vahel ilusti peidus ning tuli enesekindlalt õige objektini liikuda - alles siis komistas ka tähise otsa. 

19-20

Suunaga välja. Edasi olid väga selged orientriirid ning punktimägi paistis juba suuremalt raiesmikult ära. Tuli ainult risusel pinnasel jooksmise võtted maksimaalselt ära kasutada. 

Punktile lähenedes  võttis tõus jälle kõndima...raske. 

20-21

Raiesmikku ületades õnnestub mingi poolik loha jalge alla saada. Metsa jõudes seda enam ei ole ning jälgin peamiselt kompassi. Näen, et kui mägi jääb paremale, siis peaks punkt kindla peale vastu tulema - ja tuligi. 

21-22

Punktist väljudes näen selja taga Ollet. Tean, et ta on küll teises võistlusklassis, kuid kiiruslikuks võrdlemiseks hea ešelon. Kuna ta püsib üsna tihedalt sabas, siis kipub kaduma eneseusk heale tulemusele. Usun, et medalile jõudmiseks peaksin nagu tuulispask eest ära jooksma. 

Etapp ise on lihtne - kui alguses suund õige, siis ei jõua ära kaldudagi. Kohe peale sooriba keeran auku. 

22-23

Sääred on väga valusad ja suunaga tõusu võttes tuleb teha jälle kõnnisammu. Silmanurgast näen, et Olle püsib sabas ja rühib joostes tõusu edasi - mõttes kirun enda nõrku jalgu ja halba suutlikkust kuumas hakkama saada. 

Tõusust üles saades kasutan ära head siledat metsa, et hoog üles saada. Kohe peale tee ületust panen ennast kitsa lageda sooriba järgi paika ning liigun suunaga läbi soo ja võsa. Jõuan ühele lagedale sooribale ning vaatan otsivalt juba selle lõunanurga poole - punkti ei paista. Korraks tekib juba paanika, et kas nüüd siis rikun jooksu ära, kuid kaardilt saan kiiresti aru, et olen alles esimese sookese juures ja jätkan enda liikumist. 15m edasi ja tulebki punkt vastu. 

23-24

Korraks vaatan üle ka paremalt ringijooksu variandi, kuid olen veendunud, et soo on hästi läbitav. 

Punktist välja saab hea joostavusega sooriba pidi ning eemalt paistab ka juba suurem sooala. Lagesoo peal näen kaugemal Olle selga ning mõistan, et tal oli selles piirkonnas rada lühemalt kulgenud. Kasutan selga motiveeriva majakana ning laveerin älvete vahel kõvemaid soomättaid otsides. Kiirus tundub küll kesine, kuid mõttes kinnitan endale, et just pehmes soos olen füüsiliselt kõige tugevam (võrreldes teistega). 

Teeraja peale jõudes loen viimased etapid ette ära ning võtan pigem rahuliku ja kindla peale töötava rütmi. Vahetult enne punkti hajub kaduv teerada minu ees justkui mitmeks haruks, kuid kuna piirkonna ainus, punkti ees olev künkake juba paistab, siis eiran rajakesi ning liigun üle tipu otse punkti. 

24-25

Punktist väljun pisut kiirustades, kasutades loha, mis õnneks liigub õiges suunas. Enne punkti jõuan veel kiirelt väikesed sookesed välja lugeda, kuid punkt otsustab juba iseenesest vastu tulla. 

25-26

Näen, et kasutatud on ikkagi pikendatud lõpusirget lagedatel koos punktidega (varasemalt olin arvestanud mõttega, et võib-olla pakutakse natuke orienteerumist ka teisel pool suurt teed). Seega enam mõttetööd ei teinud ja keskendusin sellele, et mõistliku kiirusega lõpuni joosta. Viimane tõus küll jällegi meeldiv ei olnud ning üritasin ennast ka veel lõpusirgele säilitada. 

26-27-F

Mäest alla saab õnneks ka pisut hoogu sisse. Kaalutlen, kas pingutan niisama või üritan endast ka viimased mahlad välja pingutada. Kuna olin tulemuse osas pigem pessimistlik, siis otsustasin, et päris pildituks ei kavatse ponnestada. 

Viin plaani ellu - ehk siis jooksen enda arust kiiresti lõpuni, kuid eks midagi jäi vist ka veel sisse. 

Loen märked maha ning vaatan aega - 50 minutit!!!

Lepin mõttes tagasihoidliku kohaga ning lohutan ennast asjaoluga, et kuumalaine oligi lihtsalt ränk ebaõnn. 

Esimene ootamatu kommentaar tuli Andy Karjuselt, kes arvas, et võin medalile tulla. Selle peale muidugi väsinuna ei osanud muud teha kui naerda ning mingisuguse iroonilise kommentaari teha. 

Jõin rohkelt vett, kallasin seda pähe ning tegin u. 10 minutit sörki. Seejärel sättisin riideid vahetama, kuid ühel hetkel hakkasid konkurendid tulema kätt suruma. Natuke arusaamist veel ning pronksmedali saamine oli tõsiasi. Peale seda, kui kuulsin, et Kristole kaotasin vaid 12 sekundiga, siis pisut kirusin ennast, et lõpus ikkagi tagasihoidliku kiiruse valisin, kuid eks rahulolu see palju ei vähendanud. 

Suur üllatus oli muidugi ka väike kaotus Laurile (alla 2 minuti). Hiljem selgitas GPS muidugi kõike. 

Kokkuvõtvalt loomulikult jooks ise väga suurt rahulolu ei pakkunud, kuid kuna kõigil oli raske, siis antud oludes hea tulemuse vormistamine täitis eesmärgi, mida salamahti ka enne võistlust lootsin. Orienteerumistehnilist praaki tuli kokku umbes 1 minuti jagu, mis on jooksu aega arvestades väga väike suurus ja hea tulemus. 

Eeldused selliseks jooksuks olid ikkagi töö ja vaevaga loodud. Pool aastat varem, sügisel seatud eesmärkidest ja nende jao-kaupa täitmisest saaks veel eraldi pikalt kirjutada. 

Kuigi tegemist ei olnud esimese põhiklassi medaliga, siis oli see kindlasti emotsionaalselt justkui esimene (arvestades konkurentsi ja eeltööd). Esimene (hõbe)medal oli saadud Tääksis toimunud öistel, kus tagasihoidlikum stardirivi ning konkurentide pompöössed vead lubasid ka minu enda nõrgal sooritusel särada. 

Kuna antud lühiraja medalile eelnes varasemalt ka põhimõtteline lähenemise muutus treeningutele ja võistlustele ning samuti lisas motivatsiooni B-koondisesse nimetamine, siis pean seda väikest töövõitu ülioluliseks. 

Mis siis ikka kui tuleb edasi panna!

Lõppu lisan paar sõna ka pühapäevasest teatest. 

Harju OK tiim Atsi, Markuse ja minuga veel hetkel päris teravalt medalitele ei heitle, kuid meis võiks olla üksjagu potentsiaali, et paari aasta pärast juba tegusid teha. 

Tänavu võtsin veel teadet rahulikult ning Markusele ei tahtnud kindlasti pingeid peale panna. 

Enda jooksuks tegin sarnase ettevalmistuse eilsega ning stardist minnes oli enesetunne üsna okei. Jooksu esimene pool läks ludinal, kuid hajutuste piirkonda jõudes hakkasin väsima ning tähelepanu kadus kergelt. Raja tehnilisemas osas suutsin teha kokku ligi 5 minutit viga, mis oli puhtalt väsimuse, kuumuse ning halva keskendatuse kombinatsioonis kerge tulema. Raske oli hoida ennast agressiivsena - ilmselt oli eilsest tekkinud liigne pingelangus. 

Raja teine pool oli rohkem lagedatel, kus kuumus lõi juba väga tugeva rusikana näkku. 

Viimase põntsu pani aga pärast vaatepunkti ette söödetud täielik rõvedus - maastikul vaheldusid ülekasvanud ja risune raiesmik, kõrge heinaga söötis lagedad, nõgesepõllud, väga sügava mudaga sood ning võsalapid. Kuna teadsin, et kedagi püüda ei ole, siis kadus viimanegi motivatsioon ning matkasin kõndides finiši poole. Alles viimasesse punkti joostes nägin, et Annika Rihma tuleb tagant hooga ning eneseuhkus ei lubanud alla jääda - seega sai lõpusirge siiski jooksusammul läbitud. 

Teates tuli meie klubile 7. koht, mis võrreldes eelmise aastaga oli edasiminek ning sellise arenguga loodame ka jätkata.